Anne Veesaare kergelt bravuurikas emaroll viitab küll selle mudeliga nõustuvale naisele, kes ootab ühiskonnas ette kirjutatud saavutusi ka oma pojalt. Kuid temas on mingit sorti tähelepanuvajadus (mis võib küll olla tekkinud kaheksa aastat justkui üksinda elamisest, ning pojast, kes teda karmilt ignoreerib) ja egoism, mis võib viia ema ja poja suhtlemisraskusteni.

Kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnul on läänemaailmas sotsiaalselt ärevate noorte endassesulgumise põhjuseks tihtipeale paindumatu perekond, kus iseseisvuvat noort ei suudeta toetada, vaid püütakse asju hoida muutumatuna, et peresüsteemi tasakaalu mitte kõigutada. Ema iseloom on paraku ainus selgem vihje „Hikikomori” peategelase endassesulgumise põhjustele.

Meelis Põdersoo kannab oma monoloogid küll võimsalt ja kirglikult ette, kuid need ei seleta peategelase käitumist, vaid kõnelevad pigem Schoberi mitte kõige paremini formuleeritud ühiskonnakriitilistest mõtetest, mida on segatud põgusalt mõne Jaapanis massiliselt levinud tuppa sulgumiseni viiva konkreetsema põhjusega: koolikiusamine, väsimus, identiteediprobleemid, kokkuvarisenud inimsuhe vms. Suhteprobleemi on Schober seganud lavastusele freudistliku noodi andva intriigiga – peategelase igatsetud naiseideaaliks osutub ta enda õde (Kadri Adamson). Selge see, et kõik meist ei ole konformistlikud kaasakulgejad, kuid mis tõukas peategelase end maailmast eraldama, jääb seletuseta.

Schober on otsustanud rakendada hikikomorid oma ühiskonnakriitiliste arvamuste vankri ette, mitte analüüsinud hikikomorisid kui nähtust ega tekkepõhjusi. Võib-olla ei olegi vaesed väsinud jaapani rolliühiskonna lapsed selleks parimad näited.

„Hikikomori”

Autor: Holger Schober

Lavastaja: Margo Teder

Kunstnik: Kaspar Jancis

Osades: Meelis Põdersoo, Kadri Adamson, Anne Veesaar

Esietendus 8. oktoobril rahvusraamatukogu tornisaalis

Etendused: 13., 18., 19., 20., 26. ja 27. oktoobril