“Oraakli öö”: Austeri järjekordne kübaratrikk
Mis teha, käibetõed kehtivad. Ka see, et kirjanik kirjutab sundseisus ning alati üht ja sama raamatut. Enese ja talle antud ande eest pole tõsiselt võetaval kirjanikul kuhugi põgeneda.
See kehtib ka Paul Austeri puhul. “Oraakli öö” (2003) on taas kord romaan romaani kirjutamisest, stsenaariumi, ulmeka jms kirjutamisest. Algul mõtlesin, et loen ära, mitu lugu, stoorit sellesse raamatusse ruumub. Siis lõin käega. Auster aritmeetikale ei allu, ehkki teatud mõttes on ta oma konstrueerituses äärmiselt täpne. Kunagi ma kirjutasin Paul Austerist (vt “Ilmavallas” 2002, lk 99–115), et nii erinevad kui kirjaniku raamatud oma vormi ja sisu poolest ongi, moodustavad need üheskoos kompaktse võrgustiku, ühe intertekstuaalse terviku, milles üksikud teosed viitavad üksteisele ja loovad oma tähenduse suhetes teistega. “Oraakli öö” üksnes tugevdas seda arvamust. Raamatu ümberjutustamine on artikli mahtu arvestades ilmvõimatu ja ka mõttetu. Lugeja lugegu väärt kirjandust, nautigu seda.
Seega alustuseks üksikuid silmatorkavusi. New York on austerlikult hunnitu New York kõigis oma regioonides ka selles teoses. Hiinlase Changi kirjatarvete kauplus Paper Palace on kirjapildilises sundseoses romaanis “Kuupalee” (1989) figureeriva Hiina restoraniga Moon Palace, mille läheduses kirjanik omal ajal ka elas. Muide, nagu kõigi teistegi Austeri romaanide puhul, paistab autobiograafilise ainesega immutatus silma ka “Oraakli öös”.
Mälestusi Raymond Chandlerilt ja Dashiell Hammettilt on olemas juba “New Yorgi triloogias” (1986). Triloogia kõigis kolmes osas jääb ühiseks tõik, et üks kirjanik jälgib ja jälitab teist, mis “Oraakli öös” on esitatud veelgi valjumas võimenduses. Värvid Valge, Sinine ja Must on “New Yorgi triloogia” keskmise osa “Kummitused” sümboolsed tegelasnimed. Värvid, eriti sinine, on tähenduskeskmes ka “Oraakli öös”. Kuigi “New Yorgi triloogias” on märkmik punane ning käsitletavas romaanis sinine, on nende saatus üks – need hävitatakse koos neisse ladestunud või loodud tekstiga. Selliseid võrdlusmomente võib leida nii et matab.
“Oraakli öö” tõi mu silmade ette hommage’i kolmele nüüdseks juba läinud kirjanikule. Vonneguti tapamajale (Dachau surev ema surnud lapsega), Brautigani raamatukogule Kaljumägedes (tuumavarjendis paiknev Ajaloolise Säilitamise Büroo) ning Fowlesi kadumisloole “Eebenipuust tornis” (korduvad uue elu alustamised). Ajaloolise Säilitamise Büroo puhul meenus mulle ka tõsiasi, et oma Prantsusmaa perioodil oli Auster tööl New York Timesi Pariisi büroos telefonioperaatorina.
Maailma juhib juhus
Probleemidering, mis on kogu aeg olnud Austeri huviorbiidis, joonistus välja juba tema esikteoses “Üksildusvälme” (1982) ja see koondub kahe termini, “üksinduse” ning “kokkusattumuse” ümber (sõnad connection ja coincidence võiks ehk siinkohal nõnda tõlkida). Hilisemas loomingus saab selle asemel märksõnaks üha enam ja enam “juhus” (chance). Juhus juhib ka “Oraakli öös”. Kokkusattumused oma ühenduses on Austerile elulise kogemuse aluseks mineviku olevikuks pöördumise pöördumatus protsessis. Austeri arvates on inimese elu niivõrd killustunud, et iga kord, kui ta adub mingitki ühendust eluseikade vahel, ahvatleb see teda otsima tolles ühenduses peituvat tähenduslikkust. Ühendus on olemas. Ent andmaks sellele ühendusele tähendust, vaatamaks selle eksisteerimise faktist kaugemale, tema teispoolsusesse, tuleb ehitada reaalsesse maailma kujutletav maailm.
Ka selles, mitte oma viimases raamatus, ja minu arvates mitte ka just kõige paremas, kordab Auster vankumatult oma kübaratrikki – ta valab värsket veini belletristika vanadesse pudelitesse, ta kirjutab loetavaid raamatuid, mis ei toetu üksnes seksi ja vägivalla betoonmürakaile, ehkki selleski on tal tänapäevastamise tendents märgatav. Ta on parim näide sellest, et kuigi modernismi peainglid lõid lihtsa jutustamismõnu belletristilisest paradiisist välja, poeb see mõnikord strukturaal- ning semiootilise analüüsi tagaukse kaudu sinna tagasi.
