Orelimängu eest pagendatud

Kultuurifond annab oma suure auhinna elutöö eest orelikunstnik Rolf Uusväljale (69).

Tunnustatud organist keeldus nõukogude ajal kahel korral teenelise kunstniku nimetusest. Nüüd antava 25 000-kroonise preemiaraha eest lubab ta osta esmalt veemõõtja.

Rolf Uusväli, milles teie elutöö seisneb?

Mängimises – kirikuteenistustel, kontsertidel. Olen esinenud nii sooloõhtutega kui ka saatjana terves Nõu-kogude Liidus. Õpetasin kümme aastat kirikumuusika koolis, mis eelmisel aastal suleti, ja Muusikaakadeemias.

Olen mänginud sisse üle 40 plaadi, aga Edgar Arro rahvaviisid kripeldavad veel südamel. Tahaks ära plaadistada, aga vaevalt see õnnestub.

Kuidas sai 17-aastasest iseõppijast orelikunstnik?

Ma olin klaverit õppinud ja ka orelit katsunud ning Pelgulinna kirik vajas parasjagu orelimängijat.

Kirikus mängimise pärast taheti mind kaevuriõpilaseks saata. Kalinini rajooni täitevkomitee otsustas, et ma peaks midagi ühiskonnale kasulikku tegema ja Sillamäele kaevuriõpilaseks minema.

Täitevkomitees võeti mult pass väevõimuga ära, käisin miilitsas – see oli ka võimetu. Nii ei jäänud muud üle, kui Viljandisse vanaema juurde pakku minna. Tema aga tundis Valga pastorit ja nii läksin sinna ennast orelimängijaks pakkuma.

Mis aastal see oli?

Minu teekond jala Viljandist Valga kirikusse proovimängimisele oli just 1949. aasta märtsiküüditamise ajal. Bussid ei käinud. Kõndisin öö läbi. Küüditamine kestis kaks päeva ja sama kaua vältas ka minu teekond. Ilma passita nagu ma olin, vältisin rahvarohkeid kohti ning teeristidest käisin suure ringiga mööda.

Valgas töötasin organistina kuni Stalini surmani 1953. aastal. Siis sain Tallinna vanemate juurde tagasi tulla ja läksin Hugo Lepnurme juurde õppima. Lepnurm oli ka konservatooriumist välja löödud ja nii me koos vaikselt tegutsesime.

Kas tuli palju ümber õppida?

Lepnurm ütles, et kõik on õige! Tal ei olnud midagi parandada, ainult lihvida. Minu teine õpetaja, muusikateadlane ja pianist Karl Sillakivi kutsus mind ise enda juurde õppima. Käisin ka tema juures hilisõhtul tunnikese harjutamas.

Mul ei olnud enam klaverit, sest kõik võeti ära. Ema oli vene ajal laohoidja, tal jäi kott suhkrut puudu, nii et kogu vara konfiskeeriti ja korterist aeti ka välja. Olen kaks ööd maganud Stroomi metsas.

Varsti tulite põranda alt välja ja saite raadiosse tööle?

Jah, raadios minu kirikupäritolule halvasti ei vaadatud. Siis hakkasin saama ka kontserdikutseid. Esi-

mest korda esinesin väljaspool Eestit 1961. aastal Moskva Konservatooriumi suures saalis.

Raadios olin 1973. aastani, toimetasin Lääne klassikalise muusika saateid.

Ega teiesugusele mehele vist ühtegi riiklikku preemiat pole antud?

Kaks korda olen keeldunud teenelise kunstniku nimetusest. Nad teadsid mu suhtumist nõukogude korda ja tulid küsima. Aga ma ütlesin, et ärge hakake üldse toppima.

Praegu käib kirikus palju igasugust rahvast, kas neile inimestele mängida on teistmoodi kui keelatud ajal kirikus käinud ini-mestele?

Oreli taha rahvast ei näe, aga saan aru küll, kui suurte pühade ajal on kirikus võõrad massid, või igapühapäevane rahvas. Siis on selline tunne, et olen seal, kus on minu koht.

Millises Tallinna kirikus käib kõige rohkem rahvast ja miks?

Jaani kirikus, eks vist ikka õpetaja Toomas Pauli pärast.

Mida tähendab teile religioon?

Elu keskust.

Ega siis elutöö veel tehtud pole?

On küll. Mõnikord annan mõne kontserdi – Pühavaimu või Kaarli kirikus.

Kes või mis teie elus praegu veel on?

Loen palju, aga mitte romaane. Toas on veel kassid ja õues linnud.

Organist Rolf Uusväli

Sündinud: 15. septembril 1930. aastal Tallinnas

Haridus: õppinud muusikat eraviisiliselt Karl Sillakivi ja Hugo Lepnurme juures

Heliplaadid: üle 40 LP-plaadi soolo-oreliteoste ja ansamblitega

Töötanud: 1957 alustas Pelgulinna linnaosa kiriku organistina, edasi töötas paljudes Tallinna kirikutes, 1958–73 Eesti Raadio muusikasaadete toimetaja Lääne klassika alal.

Kultuurifond andis välja kolm preemiat

Lisaks organist Rolf Uusväljale antud suurele auhinnale (25 000 krooni) jagab Eesti Kultuurifond välja veel kaks aastapreemiat, kumbki 10 000 krooni.

Aastapreemiad pälvisid Kunstiakadeemia õppejõud Kadi Pajupuu ja kultuuritegelane ja teoloog Vello Salo.

Pajupuu teeneks loetakse iidse tekstiilitehnika – viltimise – toomise Kunstiakadeemia õppekavasse, samuti projekti Tekstiiliriik algatamise, mille eesmärk on siduda tekstiiliharidus Eesti väiketootjaga.

Emeriitprofessor Salo puhul rõhutas kultuurifond tema teeneid kultuuriajakirja "Aja Kiri" (1976–87) ja kirjastuse Maarjamaa asutamisel ning toimetamisel. Samuti suurt panust eesti keele õpetamisel pagulasnoortele ning tema usuteaduslikke töid.

Kultuurifondi juhatus ees-otsas esimehe Enn Sarapiga kinnitas Kultuurifondi üldkoosoleku ettepanekud Kultuurifondi aastapreemiatele eile hilisõhtul.

EPL