õidate sel nädalal Saksamaale, et viia lõpule oma raamatu esitlustuur, mis veebruaris ära jäeti. Miks te tookord kõik kokkulepitud üritused tühistasite?

— Mu sõbra Hrant Dinki mõrv sˇokeeris mind tugevalt. Tema tapmine masendas sügavalt paljusid kirjanikke ja intellektuaale. See äratas meis hirmu, et Türgi naaseb 1970-ndate pimedatesse aegadesse, mil tapeti palju inimesi ja mõrvu kasutati poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Selles olukorras eelistasin sõita Ameerika Ühendriikidesse. Tahtsin sellest traagilisest sündmusest võõrsile mineku abil kaugeneda.

— Paljud tõlgendasid teie äkilist lahkumist põgenemisena.

— Mind oli ähvardatud. Kuid tuuri tühistamise põhjuseks ei olnud umbusaldus Saksamaa julgeolekutöötajate vastu. Samas oleks mulle raamatu esitlustuuri jooksul pidevalt tapmisähvarduste kohta küsimusi esitatud. Sellest tulenevalt oleks neile ähvardustele omistatud teenimatut tähelepanu.

— Kriitilise suhtumisega autorid peavad Türgis pidevalt oma elu pärast kartma. Kui suurt ohtu teie endal tundsite?

— Sõprade ja valitsuse soovitusel olen palganud ihukaitsja. On solvav, et ma pean niimoodi elama.

— Kas teil õnnestus USA-s loometööle keskenduda?

— Ameerika külastamine on minu jaoks alati olnud loominguliselt ergutav, ka minevikus. Just seal kirjutasin ma 1980-ndatel “Musta raamatu”, millele sai esimesena osaks laiem rahvusvaheline edu. Nendel aastatel sai New Yorki Columbia ülikoolist, kus ma praegu õppejõuna töötan, kultuurilises mõttes minu teine kodu, koht, kus ma tunnen end mugavalt ja rahulikult. Ka viimase reisi ajal suutsin ma tublisti kirjutada ja lõpetada uue raamatu pealkirjaga “Süütuse muuseum”. See on väga ambitsioonikas teos, olen selle kallal töötanud viimased kümme aastat. Lugu toimub Istanbulis 1975. aastast tänapäevani ning käsitleb haiglast kirge ja suurt küsimust: mis on tegelikult armastus?

— Raamatu esitlustuuril kavatsete tutvustada “Istanbuli”, enda kodulinna portreed, mida pärjati Nobeli auhinnaga.

— Jah, selles raamatus räägin ma oma lapsepõlvest, Ottomani impeeriumi langusele järgnenud melanhoolia aegadest, mil Türgi oli nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult Euroopast ikka veel väga-väga kaugel. Tollal polnud Istanbulis jälgegi modernsusest – mille järele ta on alati igatsenud –, selle asemel seisis linn Ottomani kadunud hiilguse rusudel. Sealne meeleolu oli sünge, võis tajuda nukrust ja isoleeritust, teatavat laadi kollektiivset resigneerumist, mis ei puudutanud ainult inimesi, vaid kogu linna.

— Kas raamat kirjeldab teie isiklikke tundeid?

— Kui ma kirjeldan Istanbuli, räägin ühtlasi endast. Poisieas olin täielikult langenud melanhoolse enesevaatluse küüsi, mida türklased nimetavad hüzün’iks. See võib olla seotud faktiga, et minu perekonna ajalugu on allakäigulugu, sarnane perekonnaga, mida kirjeldab Thomas Mann oma teoses “Buddenbrookid”. Kui ma sündisin, kuulus meile suur maja, kuid hiljem kaotasime selle koos ülejäänud varandusega. Selles osas langeb mu isiklik elulugu kokku Ottomani rikkuse kaotusvaluga.

— Teie teose tegevus lõpeb 1972. aastal. Tänapäevast Istanbuli peetakse islamimaailma moodsaimaks linnaks. Kas sellisest kosmopoliitsest ja läänelikust Istanbulist te unistasitegi?

— Läänelik Istanbul, nagu külalised seda näevad, moodustab kõigest kümme protsenti linnast ja selle elanikkonnast. Kindlasti toimub Istanbulis muutumine ligitõmbava kultuurilise, turisti- ja finantskeskuse suunas. Ent selles immigratsiooni, vaesuse, viletsuse ja vastuolude ookeanis leidub ka miljoneid kurbi lugusid. Seal on palju viha, pettumust ja raevu. Istanbuli on koondunud Türgi poliitilised ja etnilised probleemid. Õnneks ei lahendata tänapäeval neid probleeme enam nii jõhkralt.

— Te ütlete nii, hoolimata sellest, et teid viidi isegi kohtu ette, kuna väljendusite kriitiliselt Türgi poolt 1915. aastal armeenlaste vastu sooritatud tapatalgute kohta?

— Me võitleme endiselt täieliku sõnavabaduse nimel. Kuid praegust olukorda ei saa võrrelda minu lapsepõlve aegse Türgiga, kus teatud teemadel kõneldi vaid sosinal ning enamik küsimusi oli eesriidega kaetud. Nendel aegadel öeldi armeenlastele ja kreeklastele tänaval: “Räägi türgi keelt, kodanik!” Tänapäeval räägitakse peaaegu kõigest avalikult.

— Kas Istanbul on tõesti sillaks ida ja lääne kultuuri vahel?

— Minu arvates on see klisˇee. Samuti häirib, kui mind pidevalt sillaehitaja rolli taandatakse. Mul ei ole õigust esindada kindlat kultuuri, poliitilist maailmavaadet, teatud rahvusrühma või ajalugu. Kuna minu teoseid on praeguseks tõlgitud rohkem kui 45 keelde, loetakse mind Türgi esindajaks. Aga ma ei soovi sellist rolli. Ma olen kirjanik.

— Millist rolli mängib teie jaoks islam?

— Minu arvates on õudne, et türklasi vaadeldakse alati esmalt islami aspektist. Mult küsitakse pidevalt religiooni kohta ning peaaegu alati on küsimusel negatiivne alltekst, mis ajab mind vihaseks. Tõsi, enamik mu kaasmaalasi on muslimid. Ent kui soovite minu kodumaad tõeliselt mõista, peate vaatama selle ajalugu ja meie järjekindlat Euroopa-orientatsiooni. Türklastel on Euroopa kultuuriga armastuse-vihkamise suhe. Türgi on osa Euroopast.

— Kas te tunnete end eurooplasena, kui annate loengut Pariisi ülikoolis või viibite Saksamaal raamatu esitlustuuril?

— Rahvustunne on tõeliselt imepärane asi. Kui ma ei viibi Türgis, tunnen end isegi suurema türklasena kui Istanbulis. Ent kodumaal tuleb rohkem esile minu euroopalik pool. Minu oponendid, eriti Türgi äärmusrahvuslased, kasutavad seda minuvastaseks argumendiks. See ärritab veel rohkem, kuna vaevalt on meie kultuuri põhjalikumalt käsitletud kui minu raamatutes. Ent mis puudutab minu lääneorientatsiooni ning armastust Euroopa kirjanduse ja elulaadi vastu, jään tõesti kahe tooli vahele istuma.

— Kahjuks jääb “Istanbul” pooleli teie elu pöördepunktis, 1972. aastal, kui otsustasite 21-aastaselt kirjanikuks hakata.

— See kodanliku ja ilmaliku taustaga Istanbuli noormees seisis pika ja konarliku tee alguses, mida ma kirjeldan mõnes teises raamatus. Otsusest vaadata maailma romaanide kaudu selliselt, nagu see oli – tüüpiline Euroopa viis asjade vaatlemiseks – sai mulle raske koorem. Ent ma võtsin selle ülesande teadlikult, kuigi see põhjustas mulle piinu.

— Te räägite kirjutamisega seoses sageli käsitööst ja kannatlikkusest. See meenutab miniatuurimaalijaid, keda kujutate raamatus “Minu nimi on Punane”.

— Ma pean ennast kindlasti pigem käsitööliseks kui kunstnikuks. Muidugi on loovusel ja inspiratsioonil oma roll. Tõeline kirjandus on midagi enamat kui lihtsalt kellegi räägitud lugu. See peab näitama lugejale maailma olemust nii moraalsel, filosoofilisel kui ka emotsionaalsel tasandil. Olen kõigis oma teostes püüdnud välja töötada sellist sisemist tõde. Ent käsitöölise kannatlikkuse ja oskusteta läheb kaotsi ka suurim anne.

— Millistel aegadel olete kõige produktiivsem?

— Olen väga distsiplineeritud. Ärkan kell seitse hommikul ja istun, ise ikka veel pidzˇaamas, laua taha, kus ruudulised kaustikud ja täitesulepea juba ootavad. Üritan kirjutada kaks lehekülge päevas. Mõnikord on kibelus eelmisel päeval valminud tööd läbi lugeda ning sellega edasi töötada sedavõrd suur, et joon külma kohvi, selle asemel et värske valmis teha. Kõige rohkem meeldibki mulle seal istuda, lugeda ja kirjutada.

— Kas te lülitate end muust maailmast täielikult välja?

— Ma ei loe hommikuti ajalehti. Pärastlõunal viskan päevalehtedele pilgu peale, aga alles siis, kui olen päevatöö lõpetanud. Veel kord Türgis toimuvast lugemine mõjuks mulle ainult demoraliseerivalt. Niimoodi töötan juba 30 aastat, kuid tolleaegsed tingimused olid märksa hullemad. 1970-ndate ärevatel aegadel, mil vasak- ja paremtiiva vahel valitses suur vastasseis ja politsei tegutses väga jõhkralt, lasti inimesi päise päeva ajal maha.

— Kas te tunnete sarnasust romaani “Lumi” peategelase Ka-ga, kes oli poliitika ohver?

— Kindlasti on tema ja minu vahel sarnasust. Ent Ka on minu haletsusväärne versioon. Ta proovib õnne luuletajana, pettub ja kolib välismaale, Saksamaale. Mina olen edukam ja keegi ei aja mind eksiili, isegi mitte äärmusrahvuslased – kõigist raskustest hoolimata. Aga oma püüdlustes inimesi mõista, oma teesklevas moraalitsemises, oma hirmudes ja ihades, oma naiivsuses, aga ka visaduses on Ka minuga kindlasti sarnane.

— Kuna teid loetakse Türgi elu teravapilguliseks vaatlejaks, nägid paljud teie viimases kahes raamatus “Lumi” ja “Istanbul” käsiraamatuid Türgi mõistmiseks.

— Mulle pakub suurt rahuldust, et mu teosed aitavad inimesi Türgile lähemale tuua. Aga mind häirib, kui neid üleni sellesse rolli taandatakse. Minu eesmärk ei ole Türgi, tema kultuuri ja probleemide seletamine. Minu teoste ühine eesmärk on inimeste ja nende emotsioonide lugejateni toomine, mitte Türgi poliitika seletamine. 

— Ent te ei tee oma poliitilistest vaadetest saladust ning olete võtnud sõna Türgi Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Olete te pettunud, et teie kodumaal pole ikka veel tajutavat ühinemisväljavaadet?

— Igal juhul on Euroopaga ühinemine parasjagu muutumas nukraks ajaloopeatükiks. Selles on süüdi mõlemad pooled. Näiteks on mõni Euroopa poliitik siiani esinevaid inimõiguste rikkumisi üle paisutanud ning vahel neid isegi ära kasutanud. Omalt poolt on Türgi liidrid reageerinud liiga tundlikult kõhklustele, mida mõnes riigis on meie suhtes väljendatud. Meie juhtkonnal jäi lihtsalt enese-

usust puudu. Meie eliiti solvati ja nad andsid oma pettumusest teada. See ainult suurendas kõhklusi Euroopas, kus leidub inimesi, kes on valmis iga ettekäänet ära kasutama. Selline keeldumine andis omakorda innustust Türgi äärmusrahvuslastele. Tegu on nõiaringiga.

— Kas ka teie olete nüüdseks Euroopa vastu huvi kaotanud?

— Ma olen äärmiselt pettunud. Ent ma olen endiselt veendunud, et Türgi vastuvõtmine Euroopa Liitu oleks mõlemale poolele kasulik. Kindlasti mõjutaks see soodsalt meie demokraatiat, kultuuri ja majandust.

— Kui kaugele on Türgi jõudnud teel Euroopasse?

— Marsilt vaadates oleme ühinemise äärel. Ning ma usun tõesti, et ühel päeval oleme osa Euroopast. Ent võib-olla peaksid mõlemad pooled natuke aega omas mahlas praadima, et näha, kuidas me teineteiseta hakkama saame.

— Välisminister Abdullah Güli kandidaadiks seadmine loob esimest korda võimaluse, et religioosse AKP (Õigluse ja Arengu Partei) poliitik saab ilmaliku Türgi presidendiks. Tema naine kannab pearätti, mis on religioosse elulaadi sümbol. Kas Güli valimine tähendaks Türgi traditsioonide murdumist?

— Oleme minevikus sageli kogenud, et presidendikandidaadi identiteet ei ole põhiküsimus. Oluline on presidendi pühendumine demokraatiale, inimõigustele ja vabadusele. Meil on juba olnud mitu presidenti, kes on pärast valimist need põhimõtted enda huvides hüljanud.

— Igal juhul on Türgi äärmusrahvusluses toimunud ärevust tekitav tõus.

— Jah, äärmusrahvuslus ja võigas rassism levib. See on mingil määral seotud Türgi võimetusega tulla toime kurdidega...

— ...kes tunnevad end endiselt diskrimineerituna…

— ...aga ka alandavate EL-i liitumisläbirääkimistega ja sellest tuleneva pettumusega. Äärmusrahvusluse leviku halvimateks tagajärgedeks on sõnavabaduse piiramine ning haritlaste vastu suunatud viha õhutamine. Euroopa-meelsed haritlased on ränga surve all.

— Teie sõber, mõrvatud Türgi armeenlane Hrant Dink sai nii palju vihkavaid kirju ja ähvardusi, et ta nimetas seda psühholoogiliseks piinamiseks.

— Hrant uskus, et kõige paremini aitab Türgi probleemi minevikuga lahendada avatus, isegi kui see tähendab enda isiku löögi alla seadmist. Hranti mõrvamine oli jälk tegu ja seda ei unustata. Oli sˇokeeriv näha, et osa juhtivat meediat püüdis leida mõrvale seletusi, isegi õigustusi, samuti seda, millist solidaarsust mõni julgeolekutöötaja tapjate suhtes üles näitas. Võib-olla eksisime, kui arvasime, et oleme juba maailmakodanikud ja liberaalid. Ent ma usun siiani, et Türgi ei ole selliste vägivallategude põhjal kujunenud halba mainet väärt. Me oleme teinud ka edusamme.

— Olete pärast kohtuprotsessi oma poliitilisi vaateid vähem väljendanud. Varem rõhutasite kirjaniku poliitilist rolli rohkem.

— Üks asi on poliitika suhtes arvamuse avaldamine, suu lahti tegemine, kui mingi areng sind vihastab. Tsensuuri ei tohiks kunagi kehtestada. Igaüks peaks saama öelda kõike. Ent ma ei lase end poliitikasse segada. Minu elus on viimasel kahel aastal olnud liiga palju poliitikat. Usun tugevalt kirjaniku moraalsesse vastutusse. Ent kirjaniku esimene kohustus on kirjutada häid raamatuid.

Orhan Pamuk

•• Sündinud 7. juunil 1952

•• Lõpetas 1972 Istanbuli ülikooli ajakirjandusinstituudi

•• Alustas regulaarset kirjutamist 1974. aastal

•• 2005. aastal anti kohtu alla armeenlaste ja kurdide massimõrva avaliku tunnistamise (nn türkluse solvamise) eest, 2006. aastal vabastati tehnilistel põhjustel süüdistustest

Võitis 2006. aastal romaaniga “Lumi” Nobeli auhinna

Copyright: ilmus esimest korda Spiegelis 2. mail

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena