Oscari-gala möödus ootamatute süžeepööreteta

Tänavuste Oscarite kaks suurt võidufilmi tegid ajalugu, aga ilma erilise üllatusmomendita. Kõige rohkem ehk seitse auhinda kogunud „Gravitatsiooni” režissöör mehhiklane Alfonso Cuaròn võitis esimese ladina-ameeriklasena lavastaja preemia.

„12 aastat orjana” autor Steve McQueen on esimene mustanahaline, kelle lavastatud film sai peapreemia ehk parima filmi Oscari. Kui lisada siia juurde teadmine, et AIDSi- ja geiteemaline „Elujanu” sai kaks näitleja-Oscarit (ja veel ühe meigi eest), võiks öelda, et filmiakadeemia liberaalne poliitikategemine ja poliitkorrektsus on jõudnud ajaloolisele haripunktile.See oleks siiski pisut ebaõiglane, kuna ka kriitikute toetus on neile kolmele filmile olnud väga tugev. Nagu näitab ka „Gravitatsiooni” 700 miljoni dollari suurune üleilmne kassaedu, polnud siin ilmselt oluline lavastaja rahvus, vaid operaatoritöö kvaliteet ja hirmuvärin kosmosesse eksinud Sandra Bullocki pärast. Kuna McQueeni brutaalne orjafilm oli palju raskemini tarbitav ja tõi sisse „üksnes” 140 miljonit dollarit, olid selle produtsendid rohkem mures, aga läks ikkagi hästi, nagu arvata võis.

Täiesti pika ninaga jäid kümne nominatsiooniga „Ameerika afäär” ja viie nominatsiooniga „Wall Streeti hunt”. Aga ka siin ei olnud üllatust – esimene oli igavavõitu ja teine liiga provokatiivse sisuga. Et parima animateose tiitli saab „Lumekuninganna ja igavene talv” ja parimaks võõrkeelseks filmiks „Kohutav ilu”, oleks enam-vähem igaüks võinud une pealt öelda. Tähtsamatest preemiatest polnud enesestmõistetav ainult Cate Blanchetti nimetamine parimaks naisnäitlejaks, aga midagi ootamatut siin ka ei ole.