Ostke see raamat


Ostke see raamat JAAN UNT antiikkeelte filoloog Ostke see raamat ja te kahetsete. Ei, mitte selle eest ära antud kroone: nende hulk unub lugedes kohe mälust. Kahetsus tuleb pigem sellest, et mõte nihkub lünkadele omaenese hariduses, lugemuses ja maailma mõtestamises. See raamat ühtaegu harib, ergutab kaasa arutlema ja sageli mõnd enesele justkui selget asja uuesti läbi mõtlema, mõnikord autorile sisimas vastu vaidlema, mõnikord aga ka ümber mõtlema ja nõustuma. Essee on eelkõige mõtteimpulsse väljendav ja neid äratav kirjandusvorm. Kahetsus niisuguses tähenduses on hea sõna. Kreeka keeles on see metanola, mis tähendab meelemuutmist, ümbermõtlemist, ja mis Uues Testamendis on eesti keelde tõlgitud enamasti kui meeleparandus. Ning sõna kahetsema tavakeeles kasutades tuleks öelda: ostke see raamat ja te ei kahetse. Raamatus on 55 kirjutist. Suurem osa neist on valik Postimehes 1995.– 1996. aastali ilmunud seeriast "Vaikimisi", mille pealkiri üsna täpselt sõnastab sõnaks saanud ja esseedeks kujundatud lugemis– ja mõttevilju: Lesefrüchte, nagu on käibel see saksakeelne terminina kasutatav sõna. Mõned on varem avaldatud Akadeemias, Loomingus ja Kultuurilehes, kolm esseed aga näevad ilmavalgust esmakordselt. Nüüd koos, kolme tsüklisse – "Edev ja surematu", "Inimene ja ajastu", "Saatuslik õige" – jaotatuina moodustavad nad ühtse terviku sissevaateist Õhtumaade kultuurilukku Homerosest Alliksaare ja Kaalepini. Homerost me küll isikunimede loendis ei leia, kuid see ei pruugi olla indeksitegija näpuviga: essee "Ühendav Homeros" võimaldab teda näha ka müütilise isikuna, ja neid pole nimeloendisse kaasatud. Ilmar Vene enamasti möödanikku käsitlevais mõtisklustes on üheks põhitaotluseks minevikku mõista – sel puhul võib etteheite pälvida isegi palju viidatud Tammsaare, kui ta autori arvates ei ürita tollastele inimestele lähenemist (lk 81). Autor ise üritab kultuuriloolase ja filoloogi kombel näha erinevusi näivalt sarnases ning sarnasusi näivalt erinevas, sest põhiloomuselt inimene ei muutu. Kui marksismi ja freudismi põhihäälestuse andjana näeb ta optimistlikku humanismi (lk 274), siis autori enese hoiakute ühe alusena söandaksin näha skeptilist humanismi. Ja samas on ka õigustatult teravat kriitikat, näiteks retoorilises küsimuses meie endi lähimineviku kohta: Kuidas hinnata iseteadvust, millega kogu ajalugu kuulutatakse väärarenguks, et näidata sellele kätte õige suuna? (lk 352). Teravat pilku ja sõnastust on kõikjal: nii näiteks tunduvad Vene arutelud Marcus Aureliuse teemadel (lk 172 jj) mulle küll ehk mõnevõrra liialt ülendatuina, kuid Joseph Brodsky samateemaliste meelisklustega võrreldes (Vikerkaar 10, 1996) siiski tuumakamate ja tõelähedastemana. Autorit tutvustav järelsõna Hannes Varblaselt on poeetlikult apologeetiline, kuid põhilises õige. Vene ise on hoopis tagasihoidlikum, poetades ühel või teisel puhul fraase nagu ei vaja tutvustamist, pole raske mõista, on endastmõistetav. Ometi võiks ta oma käsitlusobjektide puhul õigusega öelda: te küll räägite noist meestest, viitate ja mõnikord isegi tsiteerite neid, mina aga olen neid endid lugenud (enamasti originaalis) ja nende üle mõelnud. Loodetavasti ilmub mõtlemisvilju edaspidigi ning lisaks Augustinuse "Pihtimustele" ja Seneca "Moraalikirjadele" järgneb uusi tõlkeid. Ka Ilmar Vene luuletusi tahaks luulekoguna või –kogudena lugeda. Ja andku An ja Baal, Teshub, Zeus, Jupiter, Jahve ja Taara ning kõik teised nendesarnased oma igikestvat õnnistust MÕTTELOO sarja jätkamisele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare