Ott Arder: minu elu neliteistaastakud
54 : 4 = 14. Ega ei võrdu küll. Hoopis 56 : 4 = 14, aga loodan kaks aastat veel vastu pidada vähemalt. Eile oli mul sünnipäev. Ja ma mõtlesin juba enne sünnat, et miks on kasutusel kümnend- ja kaheteistkümnendsüsteemid, minule sobiks hoopis neljateistkümnend-süsteem, et oma elu olulisi sündmusi kuidagi lahterdada. Nüüd püüangi seda teha.
Kui sain 2-aastaseks, sündis mu vend Jaan. Päevapealt minu sünnipäevaks 26. veebruaril 1950. Meie peresõbranna tädi Julika oli mind selleks tähtsaks päevaks ette valmistanud. Nüüd esines ta avaldusega, et Taeva-isa oma helduses ja tarkuses on mu palveid kuulda võtnud ja mulle mängukaaslase saatnud. Mina võtsin tema juttu sõna-sõnalt, nõnda et kui me mõni aeg hiljem vennakesele järele sõitsime, otsisin teda kaua ja pingsalt keskhaigla sünnitus-osakonna vestibüülis, vaadates hoolega kõrgete neljakandiliste sammaste taha: ega mu mängukaaslane ometi sääl ei reduta. Viimaks saabus vestibüüli ema, tekikesse mähitud pamp kätel, ise kangesti õhevil. Mulle näidati krimpsus näoga olevust, kellel silmad kinni. Olin kindel, et Taevaisa on midagi lootusetult segamini ajanud. Või tädi Julika? Jah, ka parimate kavatsustega tädi võib kibedat segadust sünnitada.
Olin viiene, kui sündis õde Madli, ja kümnene õe Aade sündides. Vahepeal olime jõudnud Tallinnast Rakverre kolida, käisin koolis ja õppisin kodus ära pimesüsteemis kirjutusmasinal töötamise. Isa õpetas. Tuli kolm x kolm rida vigadeta lüüa üht harjutust, siis siirdusime järgmise tähe juurde. Isa koostatud harjutustest on meeles üks: paks kadakasaks, paks kadakasaks...
9-aastaselt hakkasin kossu-trennis käima. Võimlaks võõrandatud Pauluse kirikus, mis asus Karmeli koguduse palvemaja vahetus läheduses, kus mu isa pastori ametit pidas ja mille pastoraadis me ka elasime. Üks vanema klassi poiss kutsus mu trenni. Algul pelgasin, et isa mind endisesse kirikusse trenni ei luba, aga see kartus oli asjatu. Ega Rakveres muud spordikooli ka polnud. 14-aastasena olin Eesti C-vanusegrupi koondises ja me saavutasime Balti karikaturniiril III ehk eelviimase koha. Alistada õnnestus vaid Leningrad, Leedule jäime kindlalt alla, neil harjutas koondis spordiinternaatkoolis juba septembrist koos, meie vaevase nädala enne turniiri. Kergejõustik ja klarnetimäng kuulusid samuti mu harrastuste hulka.
15. eluaastal olin esimest korda elus seksuaalvahekorras. Naisterahvas oli minust poole vanem. Armunud olin ühesse omaealisse tüdrukusse, kellega vahetasime ka tihedasti kirju. Ta elas ühes teises provintsilinnakeses. See vahekord jäigi platooniliseks. Kohtusime harva ja nüüd pole juba aastakümneid trehvanud. Aga tema kirjad on mul alles ja mõned koopiad mu enda omadest kah.
10. klassi teisel veerandil saadeti mind Rakvere I keskkoolist Maksim Gorki nimelisse eluülikooli edasi õppima. See tähendab, et lõpetasin kaugõppekeskkooli 10. klassi. Mõnda aega olin tööl piimakombinaadis. Tegin sõpradega pikema autostopireisi Tallinn–Kiiev–Kišinjov–Odessa–Kišinjov–Riia–Tallinn. Kaks sõpra ja reisikaaslast, Priit ja Valts, tõmbasid Rakverre, mina aga jäin Tallinna, käisin kaugõppekeskas ja istusin alatihti Pegasuses, kus tutvusin paljude kenade ja erudeeritud inimestega, nagu Juhan Viiding, Henn-Kaarel Hellat, Viivi Luik, Leelo Tungal, Ago Rullingo, Andres Tolts, Ando Kesküla, Kalle Kasemaa, Jüri Bärg, Peep Lassman, Jaan Paavle, Jaak Jõerüüt, Peeter Ilus, Leonhard Lapin, Sirje Runge ja paljud teised. Vestlesime about nothing & everything & the other things, vahetasime kirjandust (spets-fond oli enamikule meist suletud) ja andsime ka ise käsikirjalisi almanahhe välja. Trükkipääsemine oli raskevõitu. Minu esmane trükivalgust näinud kirjatöö oli Nooruse kirjandusvõistlusel äramärkimist leidnud “Kodanik Arved Asi juhtum”. Hiljem, kui juba Kirovi kalurikolhoosi Kakumäe osakonnas päästeparvede kontrolljaamas töötasin, viisin Arvi Siiale Noorusesse ka mõned lullad. Avaldati ära needki.
Vahepeal lõpetasin kaug-õppekeskkooli. (See asus Kevade tänaval, endise Westholmi gümnaasiumi uues majas, võin end kah ju tinglikult westukaks lugeda!) Proovisin Pansokooli, kukkusin viimases voorus läbi. Sain sisse peda raamatukogunduse ja bibliograafia erialale, kuna põllumajandusministeeriumi haridusvalitsusest, kus asjaajajana tööd olin leidnud, anti mulle ülihea iseloomustus. Kuid õige pea kukutas vastav troika mu Kommunistliku Partei ajaloo eksamil läbi. Tuli signaal säält, kust vaja. Kaadrid otsustasid kõik. Üks kolmest kukutajast lobises selle seiga mu sugulasele, koolidirektor Viktor Viilupile, ühise napsuvõtu ajal välja.
Töötasin Merivälja lastepäevakodus kütjana kaks talve. 1972. aasta suvel, pärast kütteperioodi lõppemist, paiskas suur armastus mu Siberimaale. Õnnestus Irkutski vanglaski viibida. Sääl aeti maha nii juuksed kui habe. Rohkem kui 15 päeva vääriliseks nad mind ei pidanud. 1978. aasta jõulukuu 14. päeval heitsin Marikaga abiellu.
Kolmanda neljateistaastaku tähtsündmuseks oli poeg Voldemari sünd 15. juunil. Kui seisin keskhaigla sünnitusosakonna ees, pamp esmakordselt kätel, tundsin hetkeks, kuidas jalad maast üles kerkivad. Tahtsin pojale miskipärast kangesti Aleksander nimeks panna, aga et mu äi vähem kui kuu pärast poja sündi suri, nimetasin poja tema, mitte oma vanaisa järgi.
Poja sünniga langeb kokku ka minu kui lastekirjaniku sünd, nimelt avaldas Täheke kaksiklehekülje (esmailmumise puhul tavatult suur maht!) minu luuletusi. 1980. aastal ilmus kogu “Bumerang” ja siis rida teisigi. Ka pisikesed luuleraamatud “Üks kõiksus” ja “Tasakaalukeeled”. Sündis veel kolm last: Elisabeth (Marikaga), Hando ja Uku (Aimiga).
1989. aasta suvel pääsesin esimest korda sotsialistlikust paradiisist roiskuva kapitalismi maile. Rändasin Soomes, Rootsis ja Ahvenamaal. Oli ka päramine aeg. Mu pikki aastaid Uppsalas elanud ja ülikooli raamatukogus töötanud vanaema Tatjana oli mõned head aastad tagasi küll surnud, aga mõlemad tädid, Ilona ja Silvia, veel täies jõus. (Illi sai äsja 70 ja on luuletajana kõigiti heas hoos, tema kogu “Maakulgur on maandunud” ilmus just Ilmamaa kirjastuses.) Ivar Grünthaligi õnnestus tema suvekodus Lysekillis külastada. Vahepeal käisin Kreekas. Maailm oli lahtisemaks läinud.
Viimased 14 aastat pole veel otsas. Äsja ilmus “Puupeatuse” - nimeline raamatuke. Mu vend ja õde Madli on juba vanavanemad, mina siis vastavalt vana-onu, vist neljakordne. On, kellele kirjutada.
Tänan kõiki, kes mulle mu järjekordsel sünnipäeval juhtumisi mõtlesid ja veel enam neid vanamoodsaid, kes kaardikese saatsid. Jäägem v-moodsaiks, nagu me eale kohane!
