Otto Tiefi valitsus tagas Eesti Vabariigi järjepidevuse
Eesti Vabariigi valitsuse taastamist ja seeläbi riikluse jätkuvust olid rahvusmeelsed poliitikud kaalunud juba Saksa okupatsiooni algusest peale, kuid tegudeks polnud võimalust. 1944. aasta alguseks kujunes Eestis kaks mitteametlikku võimutuumikut. Esimese moodustasid viimase iseseisvusaegse peaministri ning pärast Konstantin Pätsi küüditamist ka presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa ümber koondunud vanemad poliitikud. Teine oli Eesti Vabariigi rahvuskomitee (EVR), mis koosnes noorematest ja vähem tuntud meestest, kelle seas olid Ernst Kull, Oskar Mänd, Kaarel Liidak ja Harri Moora. Nemad tegid selgemini panuse lääneliitlastele.
Lääs soovitas tegutseda
Mõlemal rühmal kujunes side juba 1941. aastast Rootsis tegutseva Eesti välisdelegatsiooniga, mis lootis Eesti iseseisvuse taastamisel samuti lääneriikidele. Sama delegatsioon soovitas kodumaal olijatele tungivalt, et omariiklus taastataks ja loodaks seaduslik vabariigi valitsus. Seejuures tugines välisdelegatsioon omakorda lääneriikide poliitikutelt saadud soovitustele.
Esimesed sammud selles suunas astuti aprillis 1944, mil kutsuti kokku illegaalselt toimunud valimiskogu, mis kuulutas kõik pärast 16. juunit 1940 antud riigiõiguslikud aktid õigustühisteks ning volitas Uluotsa täitma presidendi kohustusi. Kohe pärast seda nimetas Uluots peaministri asetäitjaks Alfred Maureri, sõjaministriks Johan Holbergi ja portfellita ministriks Otto Tiefi.
Kuna EVR-i tabasid aprillis sakslaste repressioonid, siis tõmbus see mõneks ajaks tagasi, kuid sai uue hoo sisse suve teisel poolel. Seoses rindeolukorra halvenemisega ja uue punaokupatsiooni ohu kasvuga jätsid EVR ja Uluotsa rühm kõrvale omavahelised erimeelsused ning alustasid tihedat koostööd. Selle kinnituseks sai augustis 1944 minister Otto Tiefi valimine EVR-i esimeheks ning Uluotsa samaaegne nõustumine põhiseadusliku valitsuse moodustamisega.
EVR-i 25. augusti koosolekul moodustas Tief Pätsi–Laidoneri riigipöörde eelsete erakondade esindajatest uue valitsuse ja soovitas koopteerida kõik ministrid EVR-i koosseisu. Samas andis Tief teada, et valitsuse avalikuks väljakuulutamiseks pole veel õige aeg.
See aeg saabus ettevalmistustele vaatamata ikkagi ootamatult, kuna sakslased olid lubanud Eestit kaitsta, kuid 17. septembri õhtul teatati Uluotsale eraviisiliselt Eesti mahajätmisest. Ka nüüd veel kavatsesid sakslased hoida Tallinna enda käes vähemalt 24. septembri õhtuni ning ehkki aega oli vähe, tundus, et nädalaga jõutakse uue valitsuse tegevus käivitada. 18. septembril nimetas Uluots presidendi käskkirjaga ametisse vabariigi valitsuse. Kuna Uluots ise oli peaminister presidendi ülesannetes, siis langes valitsusjuhi kohuste täitmine Otto Tiefile, kellest sai peaministri asetäitja ja siseminister.
Valitsus astub ametisse
19. septembril toimus Eesti Maapanga hoones EVR-i koosolek. Otto Tief andis teada valitsuse ametisse nimetamisest. Kuulati kolonel Jaan Maide ja Arnold Sinka hinnangut olukorrale, püüdes leida vastust küsimusele, kas oleks võimalik kaitsta mingi aja vältel mingit osa Eestist, et valitsus saaks seal ametlikult tegevust alustada. Mingeid konkreetseid otsuseid ei langetatud.
20. septembril toimus EVR-i viimane koosolek, millel otsustati EVR-i tegevus lõpetada ja anda võim üle vabariigi valitsusele. Sellele järgnes valitsuse istung. Hinnates küll sõjalis-poliitilise olukorra lootusetuks, teatas Tief siiski, et valitsus asub oma kohuseid täitma. Samas otsustati avaldada Riigi Teatajas Uluotsa käskkirjad ning teha teatavaks valitsuse deklaratsioon. Kohapeal koostatud deklaratsioonis anti teada Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest ja valitsuse moodustamisest, kuulutati Eesti käimasolevas sõjas neutraalseks ja protesteeriti punaarmee sissetungi vastu Eesti vabariigi territooriumile. Ühtlasi anti teada, et kujunenud olukorras on valitsus sunnitud maalt lahkuma, jätkates võitlust omariikluse eest eksiilis.
21. septembril püüdis valitsus organiseerida rahvuslikke kaitsejõude. Kuid kontakt nii rinde-
väeosade ja soomepoistega kui ka admiral Pitkaga oli lootusetult katkenud. Haukka–Tümmleri luuregrupi raadiosaatja abil edastati Uluotsa käskkirjad, valitsusdeklaratsioon ja valitsuse korraldused Rootsi välisdelegatsioonile. Öösel trükiti mõnisada eksemplari Riigi Teatajat, kuid selle levitamiseks ei jätkunud enam aega. Valitsusdeklaratsioon jäi trükkimata, kuna Nõukogude lennurünnaku tagajärjel kadus linnast elekter.
Langesid NKVD kätte
Samal päeval lahkus kodumaalt surmahaige professor Uluots koos kohtuminister Johannes Klesmentiga, kes jõudsid õnnelikult Rootsi. Õhtul evakueerus Tallinnast ka enamik valitsusliikmeid, suundudes Puise randa, kuhu pidi neile järele tulema kiirpaat Rootsist. Valitsusjuht Tief koos lähimate kaastöölistega jäi esialgu veel linna ning lahkus alles 22. septembri hommikul, paar tundi enne Vene tankide pealinna jõudmist. Puise rannas toimus veel valitsuse koos-
olek, ent kuna lubatud paati ei saabunud, siis läksid valitsusliikmed 25. septembril laiali ning enamik neist langes NKVD kätte.
Tagantjärele on raske hinnata, millele omariikluse taastajad lootsid. Ilmselt unistasid mõned ringkonnad tõepoolest ebamääraselt sellest, et kordub 1918. aasta veebruar ning interregnumi tingimustes, kus saksalased on lahkunud ja venelased veel Tallinna sisenemata, õnnestub iseseisvus kuulutada taastatuks ja riigivõimuorganid tegevusse rakendada.
Parimal juhul oleks ehk suudetud Tallinna isegi mõnda aega kaitsta – aga seda üksnes eeldusel, et Eesti väeosad jõudnuks õigeaegselt pealinna alla. Sellistes oludes olnuks valitsuse protestil punavägede sissetungi vastu lääneliitlaste juures ehk isegi mõningast vastukaja. Samas on teada, et nii Tief kui ka mitmed tema ministrid olid üpris pessimistlikud ning täitsid ennekõike ainult oma kohust, lootmata sellest Eestile soodsaid tulemusi.
Kuivõrd sündmused toimusid väga kiiresti – mõne päeva jooksul –, siis said lääneriigid Eesti iseseisvuse taastamise katsest ja Tiefi valitsuse moodustamisest teada alles tagantjärele välisdelegatsiooni vahendusel ega reageerinud kuidagi. Raske uskuda, et demokraatlikud lääneriigid võinuks toonastes oludes teha oma idaliitlasele etteheiteid iseseisva Eesti vallutamise pärast. Seda vaatamata asjaolule, et varem olid mitmed lääne poliitikud andnud Eesti välisdelegatsiooni liikmetele mõista, et vabariigi valitsuse loomine võiks Eestile kasuks tulla.
Lootusetu, kuid vältimatu
Mida teadsid venelased? Küllap leidus neilgi Tallinnas oma informaatoreid, kuid pole teada, kas ja kui palju teati enne Tallinna vallutamist siinsetest sündmustest teisel pool rindejoont. Ja päris kindlasti poleks teated Tiefi valitsuse loomisest punaarmee pealetungihoogu vähendanud, pigem vastupidi, tembeldati ju Tiefi valitsuse liikmed hiljem Eesti rahva põlisvaenlasteks ja kodanlikeks natsionalistideks.
Tagantjärele tarkusega võib muidugi öelda, et lootus interregnumile, pealinna kaitsmisele ja iseseisvuse taastamisele oli tollastes oludes utoopiline. Vaadates ainult Tiefi valitsuse konkreetseid samme, võiks ehk koguni järeldada, et tegemist oli täielikult ebaõnnestunud ettevõtmisega. Laiemas kontekstis lisas aga Tiefi valitsuse moodustamine üliolulise ehituskivi müüri, mida tunneme Eesti omariikluse kontinuiteedi nime all ja millel põhineb ka meie taastatud iseseisvus. Ning sellest seisukohast on septembris 1944 Tallinnas toimunu ülimalt oluline ja kaugeltki mitte ebaõnnestunud katse.
Mitu lippu lehvis 22. septembril Toompea tornis?
•• Pärimuse kohaselt lehvis 22. septembril 1944 Toompeal ühe päeva jooksul nii natsilipp, punalipp kui ka sinimusvalge trikoloor. Kes ja mis põhjusel lippe masti tõmbas, pole aga siiani täpselt teada, sest hilisem propaganda on need teadmised kustutanud.
Tolle päeva sündmusi pole keegi segaduse käigus täpselt dokumenteerinud ning tagantjärele levinud juttude seas on raske vahet teha kuuldusel ja tegelikkusel.
•• Näib siiski, et 20. septembril puhkesid Tallinnas ja selle ümbruses kokkupõrked taanduvate Saksa vägede ja relvastatud eestlaste vahel. Viimati mainitud olid Saksa armees teeninud eestlased, soomepoisid, admiral Pitka löögiüksuse mehed ja omakaitselased. Eestlased asendasid omaalgatuslikult Pika Hermanni tornis lehviva Saksa lipu sinimustvalgega. Trikoloor õhutas ühelt poolt eestlasi veelgi tõsisemalt sakslaste vastu välja astuma, kuid teisalt ka sakslasi, kes soovisid evakueeritavas linnas korda tagada.
•• Arvatavalt saavutati 21. septembri hommikuks lipu osas kokkulepe, kuid siiani pole teada, kes kellega ja milliste volitustega kokku leppis. Igatahes tekkis torni tõmmatud sinimustvalge kõrvale uuesti ka Saksa lipp.
•• Ühe kontrollimatu kuulduse kohaselt olevat kusagil Vabaduse väljaku kandis keegi sinimustvalge lipu tõusmist näinud Eesti ohvitser võtnud valveseisangu ja andnud lipule au. Seepeale jooksnud talle selja tagant ligi Saksa julgeolekuohvitser ja lasknud eestlase keset tänavat maha.
•• 22. septembri varahommikul lahkusid Tallinna sadamast viimased Saksa üksused ning koos nende lahkumisega koristati ka Saksa lipp Pikast Hermannist. Jällegi jääb vastuseta küsimus, kes seda tegi. Lisaks on olemas ka versioon, mille kohaselt 22. septembri hommikul polnud tornis enam ühtegi lippu.
•• Kui Eesti lipp siiski oli tornis, siis võidi see ka alla tulistada, nagu räägib veel üks pärimus. Kuid see lugu võib olla inspireeritud ka asjaolust, et ka sakslased tulistasid 28. augustil 1941 alla Pikas Hermannis lehvinud punalipu. Igatahes pole alust arvata, et 22. septembriks keegi üldse enam Toompea tornis oli.
•• Ka punalipu heiskamise osas on asjalood sama segased. Nõukogude-aegse ametliku ajaloo kohaselt heiskasid lipu 8. Eesti laskurkorpuse eelsalga koosseisus linna jõudnud leitnant Johannes Lumiste ja jefreitor Elmar Nagelmann. See pole võimatu, sest mõlemad mehed teenisid 354. laskurpolgus, mille baasil eelsalk moodustatigi.
•• Samas pole ka võimatu, et eestlaste rolli punalipu heiskamisel oli vaja rõhutada üksnes punaväe poliitettekannetes ning seetõttu ronis Lumiste koos kaaslasega torni tippu alles mõni päev hiljem. Sellele küsimusele võib siiski leiduda ka loogiline seletus. Kindlasti ei olnud 22. septembril kellelgi aega mõelda propagandafotode tegemisele ning seetõttu tuli meestel hiljem uuesti torni ronida, sedapuhku juba fotograafi saatel.
•• Aga välistatud pole seegi, et kogu lipuheiskamise jutu mõtlesid politrukid hiljem välja. Tagantjärele ei saa seda keegi enam kontrollida. Lisaks ei olnud Nõukogude ajalookäsituse järgi Pika Hermanni torni viidud punalipp 22. septembril Tallinna kohal ilmselt ainus. Väidetavalt heisati neid ka Toompea lossile, raekojale ja kuhugi Mere puiesteele. See võib isegi ustav olla, sest Tallinna vallutamise või vabastamise au üritasid endale saada kõik neli punavägede eelsalka.
