Ma vastan André Bretoni sõnadega: „Ärgu tuldagu mulle rääkima tööst – töö moraalsest väärtusest. Ma olen sunnitud nõustuma ideega tööst kui materiaalsest tarvidusest ning toetan selle paremat ja õiglasemat jaotumist ülimal määral. Olgu pealegi, et elu sünged kohustused selle mulle peale suruvad; kuid et mult nõutakse sellesse uskumist, harrast suhtumist enda või teiste töösse – ei iial.” Kas te saate ennast pidada vabaks inimeseks, kui te ei ole vaba otsutama, mida te oma päevaga pihta hakkate? Kui te isegi seda ei saa otsustada, millal ärgata? Millal puhkepaus võtta? Kui te ei ole vaba oma seisukohti ja veendumusi väljendama, kui need teie tööandja omadest erinevad? Kui teie töö seisneb peaasjalikult kas pidevas valetamises ja entusiasmi teesklemises või mingite mõttetute rutiinsete toimingute jadas, millel puudub igasugune positiivne sisu peale selle, et te jääte nii toimides ellu? Minu filmi peategelane Fred sellelt positsioonilt alustab ja ta on arusaadavalt rahulolematu. Kuhu ta jõuab, seda peavad inimesed ise kinno vaatama tulema.
