“Paani labürint” pole muinasjutt lapsemeelsetele

 (1)

“Paani labürint” pole muinasjutt lapsemeelsetele
Väikese Ofelia (Ivana Baquero) ainus sõber on mässuliste abiline Mercedes (Maribel Verdú). Kaader Filmist

Mehhiko kandidaat võõrkeelse filmi Oscarile viib vaatajad Disney-eelsesse brutaalsesse muinasjutumaailma.

13-aastane Ofelia (Ivana Baquero) reisib koos lapseootel emaga (Ariadna Gil), muinasjuturaamatute pakk kõvasti sülle surutud, linnast maale. On aasta 1944, Hispaanias võimutseb Franco diktatuur, Ofelia isa on sõjas surnud ning tema ema on uuesti abiellunud Franco armee kapteni Vidaliga (Sergi Lopez), kelle ülesandeks on jahtida mägedesse varjunud partisane.

Tundlik ja erksa kujutlusvõimega tüdruk leiab end uuest kodust, mida tema uus sadistlikust sõjardist “isa” juhib sama jõhkralt ja kalkuleerivalt kui oma militaarseid operatsioone. Ainus inimene, kellelt tüdruk karmis täiskasvanute maailmas toetust leiab, on Vidali teenija Mercedes (Maribel Verdú), kes aga on päeval üks inimene ja öösel teine. Pimeduse katte all hiilib kapteni majapidajanna metsa mässulisi abistama. 


Omapead jäetud Ofelia avastab metsast iidse labürindi ja kohtub seal fantastilise olendi, paaniga, kes avaldab talle, et Ofelia on kauaotsitud printsess võlumaailmast ning tema vanemad ootavad pikisilmi ta tagasipöördumist.

Fantaasiafilmide tohutut populaarsust arvestades peaks hoiak, et muinasjutud on “ainult lastele” ammu kadunud olema, kuid märksõnad “paan”, “haldjad” ja “printsess” kuuluvad ilmselt sellegipoolest mingile ebakindlale maa-alale, kuhu on vaja lisada täiendavaid tähiseid, et kahtlejail oleks võimalik lõplikult veenduda, kas ühel tõsisel inimesel ikka sobib filmi vaatamisele oma aega kulutada. Lihtne võimalus fantaasialugude liigitamiseks võiks olla – kui film on vägivaldne, siis on see mõeldud täiskasvanutele, kui verd ei näidata, siis lastele.

Visuaalselt rikkalik film


Loe veel

Guillermo del Toro sünges muinasjutus on amputeerimist, piinamist ja sandistamist, kuid õnneks ei arva reÏissöör erinevalt paljudest oma ametivendadest, et täiskasvanud filmivaataja huvid ainult sellega piirduvadki. Ta ei pea “Paani labürindi” publikut lapsemeelseks selle sõna otseses tähenduses. Filmi lõpuni jääb vaataja enda otsustada, kas fantastilised sündmused filmis on “päris” või peategelase ettekujutuse vili. “Narnia” ja “Sõrmuste isanda” lugudega sarnaselt toimib fantaasiamaailm viite või paralleelina ajaloolistele sündmustele, filmi tegelased on meeldivalt mitmetahulised ning tõstatavad küsimusi oma ekraanivälise mineviku kohta. Miks abiellus Ofelia ema julma kapteniga? Miks on Mercedes valinud topeltelu? Miks astub Vidali arst (Alex Angulo) üle kapteni käsust ja Ofelia paani keelust, kuigi mõlema korral on oodata negatiivseid tagajärgi?

Nagu kõik head filmid, räägib ka Guillermo del Toro “Paani labürint” inimlikkusest, mille mõõdupuuks näib selles linateoses olevat reeglite kahtluse alla seadmine ning neist üleastumine. Filmi rikkalik visuaalia on inspireeritud sümbolistlikust kunstist ja Francisco de Goya maalidest (filmis on otsene viide Goya õõvastavale teosele “Saturn õgib oma lapsi” (1819), kus kannibalist Saturn sümboliseerib arvatavasti sõda).

Kas vägivaldsete stseenidega on filmis üle pingutatud? Väidaks, et ka filmi vägivald on arhetüüpne. Meenutagem muinasjutte enne seda, kui need muutusid poliitiliselt korrektseteks. Näiteks vendade Grimmide “Tuhkatriinu” 1857. aasta versioonis lõikavad Tuhkatriinu võõrasõed endal varba ja tüki kanda küljest, et printsi toodud king jalga mahuks. Pilt, mille peale annab tulla!

“Paani labürint” •• Režissöör: Guillermo del Toro •• Osatäitjad: Sergi López, Maribel Verdú, Doug Jones, Ivana Baquero, Adriana Gil •• Stsenarist: Guillermo del Toro •• Film linastus 1. detsembril Kumu auditooriumis ja 3. detsembril teatris NO99.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare