Paar raamatusoovitust vihmaseks peoõhtuks
Ometi on nad mõlemad, ja seega ka meie kõik, üht- ja sedasama eesti sugu. Ja vanaema uhke juubeli varjus võivad mõned toredad teosed jääda avastamata. Olgu siinkohal mõni neist mainitud.
Peoõhtu algab alati piduriietest. Oma juurtega sobivaid võib leida näiteks imekaunist albumist “Eesti rahva rõiva ilu” (Varrak, 2004). Aga et Maarjamaa augustiööd polegi alati väga sumedad, võiks lõkke äärde kaasavõtmiseks olemas olla üks hea paks rahvuslik kampsun. Millised kaitsesid meie esivanemaid hallastel öödel või kust üldse tuleb sõna “kampsun”, saab aimu näiteks Riina Tombergi raamatust “Vatid, troid, vamsad” (EKA, 2007).
Kuigi neid loodetavasti praegu vaja ei lähe, on viimane aeg alustada talveks käpikute ja sokkide kudumist. Selleks annab head nõu nii Eesti vabaõhumuuseumi kogudel põhinev Elo Lutsepa ja Irina Tammise “Eesti kindakirjad” (Tammerraamat, 2007) kui ka Aino Praakli voldikusari “Kirikindad”, mis tutvustab Eesti Rahva Muuseumi kogudest pärit mustreid kihelkondade kaupa. Sooje sokke õpetab tegema saare memme Virve Aaviku “Sokiraamat” (Ajakirjade Kirjastus, 2007).
Retk Peipsi äärde
Riigi tähtpäeval on igati õigustatud huvi omanäoliste rahvakildude vastu. Kõige vaiksemalt neist toimetavad ilmselt vanausulised, kelle tegemistest on Nadežda Morozova ja Juri Novikov raamatus “Isevärki Peipsiveer” (Huma, 2008) andnud väga muheda ülevaate.
Ehk ongi hea, kui vihm aias grillida ei lase. See annab võimaluse valmistada pidusöök maaköögis puupliidil. Kui pastat, šašlõkki ja fondüüd oskab tänapäeval valmistada juba iga eestlane, siis kama, kapsa ja kartuli puhul võib ehk abi vaja minna. Häid näpunäiteid ja põnevaid retsepte jagavad “Eesti rahvusköök” (Maalehe Raamat 2004/2006) ja “Eesti köök” (Ajakirjade Kirjastus, 2003). Teooriale paneb tugeva aluse Aliise Moora “Eesti talurahva vanem toit” (Ilmamaa, 2007).
Aga mis pidu see on, kui pill ei hüüa. Millist pilli kääksutada, seda aitab valida “Eesti rahvapille” (Ajakirjade Kirjastus, 2008).
Küllo Arjakas:
häid ajalooraamatuid ilmub ridamisi
•• Käes on august ja peagi möödub mälestusväärsest augustiputšist 17 aastat, seega võiks keskenduda mõnele Euroopa uuema ajaloo ülevaatlikule teosele. On tähelepanuväärne, et kolm huvitavat ajalookäsitlust ilmusid eesti keeles vaid kaks aastat hiljem kui originaalid.
•• Kui aega on vähe ja üksikasjalikuks süvenemiseks pole tahtmist, võiks lugeda Washington Posti korrespondendi Michael Dobbsi raamatut “Maha suur vend” (Varrak, 1998). Dobbs töötas 1977–1993 ajakirjanikuna Jugoslaavias, Poolas ja NSV Liidus. 1980. aasta mais sai ta Belgradis Josif Bros Tito matustel esimest korda vestelda mitme kommunistliku suurusega, sest turvateenistuse apsu tõttu pääses pressikaardiga VIP-tribüünile. 1980. aasta sügisel oli ta Poolas, sündmustes, mis lõid sotsialismileeri suure mõra. Dobbsi käsitlus on fragmentaarne, aga ta keskendub just võtmesündmustele: Poola 1980, Gorbatšovi võimuletulek ja reformid, Ida-Euroopas sotsialismi kokkuvarisemine 1989, Jugoslaavia tragöödia algus 1991. aasta mais ning augustiputš 1991. aastal NSV Liidus. Raamatu lõpuosas on Jugoslaavia sündmused ja Gorbatšovi viimased püüdlused lagunevat NSV Liitu koos hoida. Dobbs kohtus enamiku kommunismi langusaja peamiste tegelastega alates Andrei Sahharovist kuni Mihhail Gorbatšovini, ning oli esimene lääne ajakirjanik, kes usutles tundmatut elektrikut Lech Walesat, sestap on ta käsitlus detailirohke.
•• Kui huvi ja aega enam, võiks võtta ette Timothy Garton Ashi “Oleviku ajalugu: esseed, olupildid ja sõnumid 1990. aastate Euroopast” (Varrak, 2002). Ash läheb edasi sealt, kus Dobbs lõpetas. “Oleviku ajalugu” on žanriliselt ajakirjanduse, ajaloo ja kirjanduse kolmnurgas, eri valdkondade piirialadel, kus on ka pingeid. Temagi külastas ise korduvalt neid riike, ja muuseas, kurikuulus Stasi koostas tema 1978.–1989. aasta Saksa DV käikude kohta 325-leheküljelise toimiku.
•• Kui aega on palju ja vihm lõputu, võiks lugeda New Yorgi Euroopa-uuringute professori Tony Judti monumentaalset, ligi 950-leheküljelist teost “Pärast sõda Euroopa ajalugu 1945. aastast” (Varrak, 2007). See on üksikasjalik, süsteemne ja panoraamne pilt II maailmasõja järgsest Euroopast aastani 2005.
Lauri Vahtre:
lugege Krossi ja Panso memuaare
•• Mina olen võtnud suvel ette veidi kergema žanri. Nimelt mälestused ja biograafiad. Lugesin hiljuti kaht võrdlemisi erinevat teost, mis on samal ajal ka sarnased. Need on Voldemar Panso “Päevaraamat” (Eesti Draamateater, 2007) ja Jaan Krossi “Kallid kaasteelised II” (Eesti Keele Sihtasutus, 2008). Mõlemad annavad väga palju mõtteainet ja on ühtlasi ajaloolised. Neid ma soovitangi lugeda.
