Paavo Kivise järgmine sportlik saavutus — Palusalu elulooraamat
— Kuidas teist sai spordist kirjutaja?
— Spordiajakirjanikuks saavad tavaliselt need, kes on edevad, armastavad sporti ja on küllalt enesekindlad arvama, et just nemad on kutsutud sporti seletama. Eks mind ajas noore mehena tagant seesama edevus. Olles ise sportlane, nägin ja tundsin, et spordist ei kirjutata nii, nagu peaks. Üldiselt ei ole ju spordist kirjutajad ise sportlased olnud, mis on kahtlemata miinus. Kui läksin tööle Postimehe eelkäijasse Edasisse, siis sattusin seal kokku Valter Heueriga, kes oli samal ajal tegevsportlane. Mulle tundus, et tema kirjutas spordist just nii, nagu oleksin ise kirjutada tahtnud. Ses mõttes oli ta mulle eeskujuks. Kauaks ma Edasisse ei jäänud, kutselise spordiajakirjaniku leiba olen oma elus söönud ainult paar aastat. Olen ikkagi terve elu olnud raamatukirjastaja.
Tegelikult algas asi vist lapsepõlves, mis minul oli õnnelik, sest sealt puudusid internet, televiisor ning mänguasjakauplused, täis lastele mõeldud sõltuvust tekitavaid mänguasju. Minul oli ilmselt kaks asja, mis mind kujundasid: pall ja raamatud. Sellest tuli kõik järgnev.
1970. aastal siirdus Kivine kirjastusse Eesti Raamat, kus oli mitme olümpiaraamatu (München, Los Angeles, Barcelona jt) koostaja ja üks autoreid.
— Kas Nõukogude ajal mõjutas tsensuur ka spordist kirjutamist?
— Mina küll tsensuuri pitsitust ei tundnud. Kui sa jäid kirjutades ausaks, siis võis kirjutada, nagu annet oli antud, tsensuur puutus asjasse vähe. Aga peab ütlema, et oli mitmeid spordiajakirjanikke, kes käsu ja sunnita, omast priist tahtest kiitsid Nõukogude sporti, nagu vähegi jõudsid.
Üks sündmus tuleb mulle oma traagilisuse tõttu siiski meelde. Müncheni olümpiamängude raamatusse kirjutasin ma lühikese peatüki, mille pealkirjastasin “Mõrv”. See rääkis Palestiina võitlejate tapatööst juudi sportlaste kallal. Ja vaat see pealkiri tuli mul tsensuuri survel ära muuta, jäi vist “Intsident”.
Esimene spordibiograafia ilmus Kivise sulest 1982. aastal ja oli kirjutatud kahasse Jaan Taltsiga.
Tollal oli asjade seis selline, et sportlaste (auto)biograafiaid ei olnud ilmunud, polnud sellist tava. Siis ma muidugi pingutasin esimese sellise kallal kõvasti, isegi natuke rohkem kui vaja. Mõtlesin naiivselt, et suur sportlane peab olema ka inimesena igas mõttes suur. Nagu ma tagantjärele tean, ei pruugi ta seda olla – sportlase meeletu ego ja nii edasi. Nõnda panin selles raamatus palju omaenda teksti Taltsi arvele, mida ma muidugi tagantjärele kahetsen. Eriti kahetsen selle pärast, kelleks Talts on tänaseks päevaks osutunud. Kui ikka inimene saadab oma Eesti riigi sinna kohta, ei talu ma seda mitte mingil tingimusel.
Ja kui ta ütleb, et vene riik oli talle armsam, et vene ajal armastati teda rohkem ja Venemaal oleks teda ülepea rohkem austatud, siis seda enam. Ma ei saa sellisest inimesest lugu pidada.
Allar Levandi biograafia “Hüvasti, sõbrad” ilmus 1994. aastal, mil talisportlane oli tippspordist lõplikult loobunud.
Kogu see aeg, kui Levandi võistles, käis telereporter Toomas Uba temaga kõikjal kaasas. Tema võistlemistele kaasaelamine moodustaski meie talvise sportliku igapäeva. Olemata ühegi tiitlivõistluse võitja, sai Allar-poisist, nagu Uba tavatses familiaarselt öelda, meile kõigile armastatud spordikangelane. Osalt sellepärast, et talle ei olnud kedagi kõrvale tükkimas, teisalt aga oma iseloomu pärast – ta oli ääretult lahe, positiivne kuju.
Korvpallur Joann Lõssovi 1999. aastal ilmunud eluloost vilksatavad tegelastena läbi nii Gustav Ernesaks kui ka Jossif Stalin. See oli Kivise jaoks esimene kord kirjutada raamatut tellimustööna, kuid kvaliteet sellest ei kahanenud.
Ma pean ütlema, et teist nii lustlikku raamatutegemist ma ei mäleta. Lõssov oli harukordse kõneanniga inimene ja ma usun, et see kajastub ka raamatus. Talle meenus nii palju seiku, mis olid aset leidnud, ja võib-olla mõni sellinegi, mis polnud aset leidnud, aga tema suus esitatuna kõlas kõik nii elegantselt, et ma nautisin selle raamatu tegemist.
Mullu ilmus Erki Noole biograafia “Autogramm”, mille puhul Kivine oli sportlase jutustuse kirjapanijaks. Lisaks kergejõustikule ühendab mehi hõimlus – nimelt on Kivine Noole äi.
Et Nool täitis rohkem kui aastakümne jooksul meie spordiruumi nii jõuliselt, olles tookordse spordi liider, siis tundus mulle, et hoolimata meie lähedasest isiklikust suhtest tuleks ikkagi temast raamat maha jätta. Suurte sportlastega on ju nii, et möödub kümme aastat, viisteist, kakskümmend, ja seejärel kaovad nad olematusse. Võtame meiegi möödaniku olümpiavõitjad – kes neid siis ikka nii väga mäletab? Noored neid ei tunnegi, teavad paremal juhul ainult nime, aga nende lugu on läinud kaotsi. Olen alati spordist kirjutajaid isikuraamatuid tegema üles kutsunud – küll väheste tulemustega, ent viimasel ajal on midagi siiski ilmunud.
Noole raamat võiks olla noorele sportlasele käsiraamatuks, aabitsaks. Selle läbiv teema on, kuidas üks noor mees pressib end võimatuse kiuste tippu.
— Kelle biograafiaga olete kõige rohkem rahul?
— Olen nende kõigiga rahul, sest minu printsiip on lasta inimesel oma lugu oma sõnadega ära rääkida. Minu osaks jäi teha kõnekeelest kirjakeel, säilitades isikupärane ütlemine. On öeldud, et see on õnnestunud, et nad on jäänud raamatuteski nendeks, keda me sportlastena tundsime.
Sügisel ilmub Kivise sulest Kristjan Palusalu elulugu alapealkirjaga “Mälestusi, müüte, materjale”. Autori sõnul on ta sellega oma töö sportlaste biograafiate koostajana lõpetanud.
Kristjan Palusalu olen ma mitmel korral intervjueerinud. Esimese pikema intervjuuloo tegin temaga 1978. aastal ajakirja Kehakultuur, kui ta oli saanud 70-aastaseks. Tundus hirmus imelik, et temast ei ole raamatut – esiteks tema saavutuste tõttu, kuna ta oli tookord meie ainus kahekordne olümpiavõitja, ja teiseks tema ainulaadse saatuse tõttu. 1987. aasta mais leppisime olümpiavõitjaga kokku, et teeme selle raamatu valmis, aga juuli keskel teda enam ei olnud. Pärast seda otsustasin tegutseda nii, et kõneleksid teda tundnud inimesed, tema kaaslased, isegi temaga juhuslikult kokku puutunud inimesed. Kutsusin ajakirjanduse kaudu üles saatma mulle Palusaluga seotud mälestusi. Sain lühikese ajaga neid kõigist tema elujärkudest umbes poolsada. Ja just siis vajus kaela kapitalism kõigi oma uudsete elunõuetega.
Kivine, kes töötas toona Eesti Raamatus toimetajana, eraldus sellest esimesena, luues erakirjastuse Olympia. Ettevõtte vee peal hoidmiseks tehtud pingutused ei jätnud kavas olnud teose koostamiseks kuigi palju aega.
Kirjastusega oli alguses nii palju tegemist, et tekkis isegi eksistentsiaalne hirm, kuidas toime tulla. See kõik takistas Palusalu-raamatu tegemist. Liiati suhtusin sellesse väljakutsesse suure aukartusega, tundsin teema ees vastutust. Nii et ehkki olin lubanud ja avalikult kuulutanud, et teen raamatut, ei läinud töö põrmugi edasi, jäädes aastateks toppama. Üldiselt aga meeldib mulle oma lubadusi täita – see teeb elu mugavamaks. Seetõttu – ja eeskätt seoses kolimisega – vaatasin eelmisel aastal oma lauasahtlid üle, leidsin, et mul on siiski raamatumaterjal poolenisti olemas, ja otsustasin: nüüd täidan oma ammuse lubaduse.
Raamat koosneb kahest osast. Üks osa on Palusalu ja tema tuttavate mälestused, teise osa moodustab tema elu ja tegevuse kajastus ajakirjanduses.
Kui venelased 1940. aastal sisse tulid, algas tema eluloos see etapp, mis muutis ta ainsana Eesti olümpiavõitjate hulgas müütiliseks kangelaseks. Nagu teame, Palusalu mobiliseeriti ja viidi Venemaa põhja tööpataljoni. Erinevalt paljudest teistest otsustas ta sealt põgeneda. Ta võeti kinni, mõisteti surma ning saadeti lõpuks trahvipataljoniga Soome sõdima, kust ta ikkagi läks üle rinde, et tulla tagasi koju, oma tallu. Pärast sõda ta arreteeriti ning pitsitati teda ligi kaks aastat Patarei vanglas. Lõpuks oldi sunnitud ta lahti laskma, kuid võim vaikis ta kuni 1958. aastani olematuks.
Teadupärast on müütiline kangelane see, kelle saatus järgib kogu rahva saatust. Palusalu isikus kajastub eesti rahva saatus üsna punkt-punktilt. Müüdid ei sure. Võime unustada paljusid kunagisi olümpiavõitjaid, aga Palusalu nimi ei unune. Paljalt tema olemasolu kosutas rahva hinge – näe, Palusalu elab, ei julgenud nad teda maha tappa ega Siberisse saata. Hea küll, ta vaikiti maha, aga eks maha vaikiti kogu meie iseolemine.
Lugejale peaksid erilist huvi pakkuma katked Palusalu 45 lk pikkusest uurimistoimikust, mis sisaldab ülekuulamisprotokolle, dokumente arreteerimise kohta ning muud sellist. Paljud raamatus sisalduvad mälestused ei pruugi üksüheselt tõele vastata, aga meenutuste järgi tekkiv kogupilt on põhilises üks. Palusalu kerkib meie ette kui plekitu, kartmatu, alistamatu ja vääramatu kangelane, mille pärast me teda ju armastamegi.
— Kes võiksid olla Palusaluga võrreldavad spordilegendid?
— Nii mitmeharulise ja traagilise saatusega suursportlasi ma Eestis ei näe. Ei ole ühtki olümpiavõitjat, kes oleks surma mõistetud ja ometi sellest välja tulnud. Kindlasti oli Georg Lurich meie esimesi sportlasmüüte, paraku pole meie keskel enam inimesi, kellel oleks temast isiklik mälestus. Eks ole sportlase puhul nii, et ainult siis, kui oled olnud tema kaasaegne, mõjub kõik see, mida ta suurt teeb, sulle läbi naha ja vere, ainult siis tajud tema suurust iga ihurakuga. Lurichi puhul võime ainult lugeda materjale, milles kirjutatakse, kui suur ta oli, milline tähendus tal oli eesti rahva jaoks ning millised müüdid – kirjandusmuuseumis on neid rohkesti tallel – temaga seoses rahva suus ringlesid.
Kolmas armastatud eesti sporditegelane on Paul Keres. Et mul oli õnn olla Kerese kaasaegne, mäletan, milline oli ta aura, mis võimendus Valter Heueri meisterlike kirjatükkide ja lõpuks raamatu kaudu. Neid kolme meest pean ma Eesti spordi olulisimateks suurkujudeks, nende lugu väljus spordi raamest.
— Kui palju te telerist sporti vaatate?
— Püüan vaadata heal tasemel asju. Vaatan grand prix’ kergejõustikuvõistlusi, suusatamise maailmakarika etappe, tennist. Tour de France’i vaatan ka, aga seal naudin esmajoones operaatoritööd, mis näitab mulle imekaunist Prantsusmaad.
— Kas te jalgpalli MM-i jälgite?
— Peaaegu ei jälgi. Minu meelest on jalgpall jälgimiseks väga frustreeriv mäng. Istud teleri ees või ka staadionil ja vaatad 90 minuti jooksul umbes niisama paljusid üles võetud aktsioone, rünnakuid, mis lõpevad mõnekümne sekundi jooksul eimillegagi. Kui mäng lõpeb tulemusega 0:0, mis ei ole ju haruldane, selgub, et oled poolteist tundi vaadanud inimlike ürituste liivajooksmist. Spordis on see erandlik, üldiselt on ikkagi nii, et midagi ette võttes jõutakse mingi tulemuseni, vähemalt individuaalaladel. Aga kui elada kaasa üksnes lausebaõnnestumistele, siis pole ime, et kümnete tuhandete tribüünidel istujate seas leidub neid, kes pärast mängu katsuvad üksteisele käte ja jalgadega selgeks teha, kes oli ikkagi parem. Jalgpallifenomen.
— Teie kohta võib ilmselt öelda patrioot?
— Jah, võib küll. Olen veendunud, et lisaks perekonnaelule ning tööalasele siblimisele peab su elus olema ka midagi suuremat. Ja see suurem on ikkagi meie oma riik, ükskõik kes teda parasjagu valitsevad. Kui ka valitsevad käpardid, ei muuda see mulle oma riiki olematuks.
— Olete te rahul ka meie spordisüsteemiga?
— Mulle tundub, et spordisüsteem on väga inertne ja seda on raske muuta. Üks halb muutus, mis uue aja tulekuga kaasnes, oli see, et kogu sport taheti viia klubilisele alusele. Aga klubid olid kusagil Sˇveitsis või Saksamaal toiminud juba sada aastat, neil oli edulugu juba seljataga, meil aga taheti hüpata nendega samasse rekke. See, et meil spordikoolid hävitati, oli üks halvemaid asju, mida Eesti spordile teha sai.
Õnneks on alati entusiaste, kes hoiavad sporti elus, kas treenerid või muidu äratajad. Nemad on tõeline maa sool ja tänu neile tõuseb uusi tippe. See, kes istub parasjagu kuskil linnas spordijuhi toolil, ei ole kuigi tähtis.
— Milliseid iseloomuomadusi sportlane vajab?
— Sport on väga konkreetne, isegi halastamatu ja julm, seal ei ole kaudseid kriteeriume, on võit ja kaotus. Kui ma sporti vaatan, siis tahan, et sportlane oleks selles võitluses mees. Mulle ei meeldi, kui minnakse võistlusele niimoodi, et oh, mul oli kaks kuud tagasi käsi haige, ei saa hästi teha, või öeldakse pärast esimesi samme: mul lõi lihasesse spasm, peab lõpetama.
Sport on füüsiline asi, valu ja vigastused käivad orgaaniliselt selle juurde. Kui oled valinud spordi, siis ära soiu. Kas kujutate ette, et balletis, mis on samuti väga füüsiline, spordiga igati võrreldav, hakkaks artist kaebama: pagan, mul tagareies tõmbab, ei tea, kas vean tänase etenduse välja? Või ütleb tsirkuseakrobaat, sada protsenti sportlane, et seljalihased on ikka väga sandis seisus, jätaks õige etteaste vahele.
Neilt ei kuule me sellist juttu iialgi ega ootagi, et kuuleks. Miks spordis peaks siis halama, ette ja taha õigustama ning kaastunnet paluma? Keegi ei tunne sulle kaasa, öeldakse hoopis, et oled mage vend.
Oma suureks üllatuseks sain alles Noole raamatut tehes teada – kes siis veel, kui mitte mina võinuks seda teada –, kui haige ja vigastatuna Erki pea igale oma võistlusele läks. Seda võime alles nüüd raamatust lugeda, siis ei kuulutanud ta oma hädasid kellelegi. Mehisus on sportlase puhul obligatoorne nõue, olen selles osas väga kategooriline.
Teised Paavo Kivisest
Andrus Nilk,
spordiajakirjanik
•• Ma ei tea, kas Paavo Kivise vanemaid mõjutas üht ilusat poisslapse nime otsides maailmakuulus Soome jooksja Paavo Nurmi. Kuid tore oleks nii mõelda, sest spordikirjanikuna raius ta samamoodi uusi sihte, nagu tegi Lendav Soomlane jooksurajal.
•• Raamatud, mis Kivine kirjutas ja koostas Müncheni ja Montreali olümpiamängudest, peaksid olema iga spordiajakirjandusse pürgija kohustuslikud õpikud. Ta oskab sõna ja mõttega lihvitult mängida, ise kirjatööga mängimisest selgelt mõnu tundes. Küllap just seepärast mõjuvad tema tekstid aastaid hiljemgi värskena.
•• Üksvahe trehvasime Kivisega hommikuti Gonsiori tänava pargis, kus ta tegi oma käiguringe. Nagu ta kutsus kaaskodanikke liikumisest rõõmu tundma, nii võttis ta ka ise heast harrastusest tuld. Kuigi olen endist kaugushüppajat kuulnud ka vabandamas, et ta on jäänud sportlikuks pingutuseks laisaks.
•• Üldse tundub, et Kivine on omandanud oskuse tegeleda ainult heade ja väga heade tegevustega (kirjamehena teemadega). Kui näete teda lastelastega jalutamas, võite olla kindel, et see on väga hea ja õige asi. Ta mängib jõnglastega rõõmuga.
Paavo Kivine
•• Sündinud 9. novembril 1939 Esna vallas
•• Tulnud üheksal korral kergejõustikus Eesti meistriks (sh kuus korda kaugushüppes)
•• Töötanud spordiajakirjanikuna Eesti Raadios ja ajalehes Edasi
•• 1970–1988 töötas kirjastuses Eesti Raamat
•• 1989 asutas kirjastuse Olympia
•• Koostanud ja kirjutanud rohkesti spordiraamatuid
