Neljapäeval toimus kunstiakadeemias rahvusvahelisele disainivõistlusele Baltic Modo pühendatud seminar, mille põhiteema oli Läänemere sinise värvuse säilitamine. Peale Läänemere-äärsete riikide kunstiteadlaste ning filantroop Jaan Manitski osales seminaril Baltic Modo patroon ja Soome ekspeaminister Paavo Lipponen.

— Miks otsustasite hakata ürituse patrooniks?

— Baltic Modo kontseptsiooni tutvustasid mulle esmalt Kymmenlaakso rakenduskõrgkooli esindajad. Üks põhjuseid, miks mulle meeldis mõte kolme riigi – Soome, Eesti ja Saksamaa – kõrgkoolide (Eesti kunstiakadeemia, Kymmenlaakso rakenduskõrgkool ja Halle kunstiülikool – toim) koostööst, oli minu huvi Läänemere piirkonna arengu vastu. See, et soomlastel ja eestlastel õnnestub sellistesse üritustesse Saksamaad kaasata, on minu arvates väga oluline, kuna see suurendab sakslaste huvi teiste Läänemere-äärsete riikide vastu. Sellise huvi olemasolu ei ole enesestmõistetav ning sakslaste kaasamiseks tuleb mõlemal pool lahte tõsiseid jõupingutusi teha. Seetõttu pean käesolevat algatust väga väärtuslikuks.

— Seminaril toimunud arutelul rõhutasite solidaarse vastutuse tähtsust. Mida veel võiksid Balti riigid ja konkreetsemalt Eesti Läänemere kaitseks teha?

— Me kõik peaksime keskkonnakaitses rohkem pingutama, seetõttu on mul väga hea meel selleks aastaks plaanitud oluliste sammude üle. Pean silmas nii Euroopa Liidu kliimakava hiljutist vastuvõtmist kui ka Läänemere riike ühendava Helsingi komisjoni tegevuskava elluviimist. Muidugi tuleb kontrollida, et kõik riigid oma kohustusi täidaksid.

Eestil on siin samasugused ülesanded kui Soomel ja teistel riikidel – kindlasti tuleb vähendada põllumajandusliku reostuse pääsemist Läänemerre, teha suuremaid pingutusi reovee töötlemises.

Solidaarsuse all pean aga silmas jõukamate Läänemere riikide Rootsi ja Soome solidaarsust Balti riikidega. See tähendab keskkonnaalaste projektide toetamist ja Euroopa Liidu siinse poliitika mõjutamist, et hõlbustada euroraha juhtimist regiooni.

Eriti tuleks Balti riike julgustada koostööle energiavallas. Tuleb arendada elektri- ja gaasivõrgustikku, mis võimaldaks ühtse Läänemere energiaturu loomist. Ka see eeldab solidaarsuse olemasolu. Eesmärk pole kergete killast, kuid loodan edusamme juba sel aastal.

— Puudutasite ka Põhjamaade väärtusi. Kuidas need lääne või Vene omadest erinevad?

— Põhjala heaoluühiskonnad tuginevad võrdsusele, solidaarsusele ja teatavale kogukondlikkusele, mitte niivõrd isiklikule edukusele ja konkurentsile. Põhjamaade väärtusi iseloomustab, et me ei aktsepteeri sellist sotsiaalset kihistumist, mis õige mitmes lääne riigis praegu on. See tähendab vastastikust usaldust, teadmist, et naabrit ei jäeta hätta.

— Mainisite ka, et Soome lama ajal suurenes elanikkonna lugemus. Kas kultuuris võiks näha majanduskriisi üht päästerõngast?

— Absoluutselt. Kindlasti ei tohi me lasta majanduskriisil mõjutada loometööstust ja hariduse kättesaadavust. Tavaliselt tähendab kriis nende valdkondade jaoks väiksemat rahastamist, nii riiklikku kui ka eraviisilist.

See valmistab mulle tõsist muret, kuna peale taastuvate energiaallikate on tuleviku jaoks võtmetähtsusega just kunst ja disain. Peame säilitama teatud perspektiivi. Tulevikuplaane ei saa enam ehitada loodusvarade ekspluateerimisele. Ma ennustan, et selline mõtteviis tugevneb ja muutub järjest üldisemaks.