Pada sõimab katelt
Tõlkijad, toimetajad, kirjastajad ja arvajad aina hauguvad üksteise peale, kuid tõlkeprahi karavan liigub muudkui edasi. Raamatute hulk lämmatab nende headuse. Sõnadest tegudeni jõuda on keeruline ja konkreetseid lahendusi olukorra parandamiseks pole keegi aldis välja käima.
Kõik oleks korras, kui tõlkijad ja toimetajad saaksid hea palga eest ja kiirustamata tegelda neid köitvate raamatutega. Paraku ei võimalda seda kirjastajate aja- ja rahahäda. Sel põhjusel on tõlkimis- ja toimetamistöö uksed valla ka kvaasitõlkijatele ja -toimetajatele. Nende ebapädevus ongi tõlkekirjanduse kvaliteedi halvenemise üks põhjusi, millele on viidanud nii Marek Tamm (EPL, 16. aprill) kui Jaakko Hallas (EPL, 7. mai). Head töölised ei lepi kirjastuste määratud tasude ja tähtaegadega. Samuti ei ole soovi vahendada nende jaoks seda kirjandust, millega tegelemine on tõsine ajupotentsiaali raiskamine, kuid mida paljud kirjastused suuremate müüginumbrite saavutamiseks siiski eestindada tahavad.
Ebapädevus ja antipaatia
Pikemas perspektiivis tooks asjaosalistele kasu just headusele, mitte hulgale orienteerumine, sest kvaliteedi langedes langeb paratamatult ka läbimüük ja tulu, mis tekitab allakäigu katkematu nõiaringi. Selle selgekstegemine oleks aga võitlus tuuleveskitega. Inimene mõtleb järgmisele palgapäevale, mitte järgmisele aastakümnele.
Seega polegi isehakanute pealetungi nii kerge tõkestada. Ja kas see olekski täiesti õige? Leidub ju nendegi hulgas püüdlikke, kelle ainsaks süüks on vähene kogemus, keda raha- ja auahnuse asemel motiveerib sügav keele- ja raamatuarmastus ning kogemusjanu. Sellistest võiks pikkamööda saada head tõlkijad ja toimetajad. Mida siis teha, et antud tingimusteski olukorda muuta, tõlkekirjanduse kvaliteeti kas või pisut parandada ning keele- ja teematundlikumate lugejate jälestust tõlgitud raamatute vastu kahandada?
Tervitatava üleskutsega esines Marek Tamm: tõlkijad (ja miks mitte ka toimetajad), ühinege! Nii paraneks asjaosaliste koos-töö ja toimuks ka uute tõlkijate-toimetajate väljaõpe. Seni peaks kirjastajad tööjõu otsimisel natuke kohusetundlikumad olema. Tehku kas või etteütlusi, kirjanduse ja teematundmise lühieksameid ning käskigu esseesid kirjutada! See on koht, mille juures kirjastaja peaks kiirustamisega tagasi hoidma.
Suureks probleemiks on tõlkija ja toimetaja omavaheline koostöö, täpsemalt selle puudumine. Pahatihti lävivad nad ainult kirjastaja vahendusel. Otsene kommunikatsioon võib neis koguni vastumeelsust tekitada, sest austus teineteise töö vastu puudub ja mõlemad ajavad oma rida. Põhjuseks on eel-arvamuslik suhtumine teise poolt tehtusse. Toimetaja saab tõlgitud teksti ja asub seda töötlema veendumusega, et tõlkija on üks alaväärtuslik naga, kellel ei tohiks tema paranduste suhtes mingit kobisemist olla. Sageli on toimetajal õigus, ent mõnikord mitte. Oma jõhkra remondiga nullib ta ka püüdlikuma tõlkija edasise ühistöösoovi. Toimetaja ei tohiks talitada nagu julm roomlane, kes tõlkija töövaeva toorelt risti lööb, vaid nagu samariitlane, kelle seesmiseks kutsumuseks on tõlkijat abistada ja seeläbi ka õpetada.
Toimetaja parandusedki pole alati õiged. Mõnikord jätab ta ortograafia- ja süntaksivead kahe silma vahele, kuid kipub oma autoritaarse suhtumisega tõlkija poolt eelistatud sõnu endale meeldivate vastu vahetama. Kui ta on raamatut tõlkijast pealiskaudsemalt lugenud, võib ta nii talitades rikkuda raamatutegelasi või -sündmusi ümbritsevad tähendusväljad ja teose kõla.
Toimetaja ebapädevus tingib tõlkija oma ja vastupidi. See ebapädevus aga toodab vastastikkust antipaatiat. Sageli jõuab tõlgitud raamat poelettidele nii, et tõlkija ja toimetaja pole omavahel sõnagi vahetanud ja ainult teineteise parandusi parandanud. Pärast imestavad kõik: kes küll selle kirjandusliku väljaheitega hakkama sai?
Teksti töötlemine on alati ka tõlgendamine, seega ei saa olla “igal juhul õiget” tõlget. Erinevate tõlgenduste põrkumist pehmendab ainuüksi tihe ühistöö. Muul viisil kompromissi või sobilikuma lahenduseni ei jõuta.
Mõlemad, nii tõlkija kui toimetaja, peaksid seejuures hoolima teineteise isiklikust suhtest tekstiga ning austama mõningast kiivust, mida see suhe tekitab. Just säärase isikliku suhte pärast on mõlema olemasolu teineteisele ka vajalik, sest isiklik suhe teeb lühinägelikumaks ja hindamisel ebakompetentsemaks. Neli silma ja kaks pead märkavad aga rohkem kui kaks silma ja üks pea.
Kirjastajad olgu hoolsamad
Oleks vist liig tahta, et tõlkijad-toimetajad suhtleksid oma kiire töötempo juures veel tõlgitava teose autoriga (olgu siis otseselt või temaga seotud tekstide vahendusel). See võimalus jäetakse pahatihti lihtsalt kahe silma vahele, nagu ka need osad raamatust, mida tõlkida ei osata.
Tundub, et antud tingimustes tõlkekirjanduse kvaliteedi parandamisel pigistab king sageli just koostöö ja vastastikuse austuse koha pealt. Kui samamoodi edasi läheb, võime varsti küsida: kas üldse? Kas üldse on vaja tõlkijaid? Niikuinii oskavad kõik enda arvates kõiki võõrkeeli. Kas üldse on vaja toimetajaid? Las see kirjakeel jookseb oma rada nagu kõnekeelgi.
Kui tahame, et tõlkekirjandus praegustes oludes kloaagist värske õhu kätte tuulduma saaks, tuleb parandada tõlkijate ja toimetajate vastastikkuseid suhteid. Kirjastajad olgu tõlkijate-toimetajate valimisel hoolsamad, nii kasvab ka asjaosaliste omavaheline austus ja usaldus. Viimased aga arvestagu alati võimalusega, et nende paariline ei tarvitse olla parandamatu idioot, vaid potentsiaalne hea kaastööline.
Varem Arkaadias tõlkimisest ja toimetamisest:
Marek Tamm, “Eesti tõlkijad peaksid ühinema”, 16. aprill
Kätlin Kaldmaa, “Väike Susie ja sarimõrtsukas”, 30. aprill
Aleks Lange, “Toimetaja koomas”, 7. mai
Jaakko Hallas, “Toimetamise taak”, 7. mai
Jaak Urmet, “Valda Raud enam “Pygmalioni” tõlkida ei võtaks”, 10. mai (Arkaadia eriväljaanne)
