Päevaleht: visa hing saab 100-aastaseks

 (2)
Päevaleht: visa hing saab 100-aastaseks
----

Sada aastat tagasi 16. detsembril ilmus Tallinnas müügile uus ajaleht nimega Päevaleht, mis seadis eesmärgiks püsida kõrgemal parteilistest kaklustest ning püüdis segaste aegade kiuste rahvust ühendada. Juba kolme päeva pärast oli leht nõnda populaarne, et trükieksemplaride arv kasvas enam kui kahekordseks.

Vaatamata okupatsioonijõudude ja konkurentide püüetele leht välja suretada, on Päevaleht siiski suutnud säilitada oma näo, koondades saja aasta jooksul toimetuse ümber ärksaid inimesi, kes pole kartnud vastu astuda inimlikule nõmedusele ja võimuaparaadile.

1905. aasta suvel tekkis ilukirjanduslik-populaarteadusliku ajakirja Rahva Lõbu-leht toimetajal Peeter Grünfeldtil mõte asutada iga päev ilmuv väljaanne, mis kajastaks ausalt Eestis ja maailmas toimuvaid sündmusi. Mõtet toetas tema sõber Jaak Jürine ja koos esitati palve Peterburis asuvale Trükiasjade Peavalitsusele, et neil lubataks Tallinnas välja anda ajalehte Tööline. Meeste üllatuseks anti luba väga kiiresti, sama aasta 28. oktoobril. Grünfeldt on hiljem tunnistanud, et küllap tuli positiivne otsus nii kiiresti seetõttu, et ta tundis “kõrvalteid” ja “jagas meelehead parajas paigas”. Võib vist öelda, et Päevaleht sündis juhuse, ärihuvi ja ettevõtliku vaimu koostöös.

Väärtuslik luba oli küll käes, kuid teha polnud sellega lõpuks suurt midagi, sest ajalehe asutamiseks puudus meestel lihtsalt vajalik kapital.

200 rublaga meediatöösturiks

Neli aastat varem oli ärimees Andres Pert Tallinnas välja hakanud andma ajalehte Uus Aeg. Pert oli hakkaja mees ja tahtis leheäri laiendada. Ta tegi suuri kulutusi rotatsioonimasinale, mis oli esimene omalaadne Eestis, ostis ladumismasinad ja otsustas asutada ka uue päevalehe. Ilmumisluba ei hakanud ta ise taotlemagi, kuna see oli pikaajaline protsess, vaid tegi Grünfeldtile ja Jürisele ettepaneku enda hangitud luba talle müüa. Sama aasta detsembri alguses läkski Tööline 200 rubla eest Perdi omandusse.

Nagu suurte tehingute puhul ikka, kipub keegi petta saama. Sama päeva õhtul, kui tehing oli juba vormistatud, ilmus ostusooviga Grünfeldti juurde Georg Eduard Luiga, kes pakkus hinnaks üüratud 1000 rubla. Seda kuuldes sai Grünfeldt aru, miks Pert teda lausa pühapäeva varahommikul notari juurde oli tirinud.

Perdi-Grünfeldti-Jürise kauba juurde kuulus kokkulepe, et Grünfeldt saab vastutavaks toimetajaks ja Jürine trükikoja juhatajaks. Lehe esimene number pidi ilmuma aastal 1906, kuid asi arenes märksa kiiremini.

11. detsembril oli Tallinnas ja Harjumaal välja kuulutatud sõjaseadus ja 14. detsembril oli valitsus sulgenud kõik Tallinna olulisemad eestikeelsed ajalehed. Et ringi liikusid järjest pöörasemad kuulujutud, oli selge, et inimesed vajavad hädasti ajalehte. Pert leidis aja olevat just sobiva, et uue lehega turule tulla. Kuigi lehe nimi pidi alguses olema Tööline, pandi väljaandmistaotlusse nimeks siiski Päevaleht. Esialgne nimi oleks ärritanud ametnikke ning tekitanud ilmselt ebasoovitava seose, et leht ongi vaid töölistele mõeldud. 16. detsembril ilmuski lehe esimene number.

Teises numbris avaldas seltskond juba oma seisukohad pealkirja all “Mida tahab Päevaleht”.

/…/ Meie peame pika võitluse peale endid valmis seadma ja kõik oma rahva jõudu selleks kokku koguma. Meie ei tohi parteiklikkede läbi oma rahva jõudu mitte killustada lasta ja rahulikult pealt vaadata, kui üks meie rahvakiht teist hävitab. Majandusline võitlus jääb, aga meie peame selle peale kõige suuremat rõhku panema, et Eesti rahva üleüldine käekäik parteide võitluses ei kannata: ei majanduse, ei poliitika, ei kunsti ega teaduse seisukohalt vaadates. /…/

Enamik lehti sõltus tollal väga eri parteidest ning osalt ilmselt seetõttu sai uus leht üleöö väga populaarseks. Esimest numbrit trükiti 7000 eksemplari, teist juba 12 000 ja kolmandat lausa 15 000. Ja neljandal päeval tehti anonüümne kaebus, et leht sisaldavat kardetavaid sotsiaalseid mõtteid, ning see pandi pikema jututa kinni. Pärast Grünfeldti ühe ametniku juurest teise juurde jooksmist hakkas ajaleht taas ilmuma 2. jaanuaril 1906.

Mändmets pidutses hommikuni

Järgnevad aastad olid Päevalehes segased. Grünfeldt kirjeldas seda kui aega, mil tööd oli palju ja palka vähe ning väljaandja Pert olevat pidevalt sekkunud toimetuse töösse.

Loe veel

Samal ajal alustas lehes tööd hiljem tuntud ühiskonnategelane Jakob Mändmets. Toimetuse kõige sõbralikumaks ja rahumeelsemaks inimeseks nimetatud Mändmets kirjeldas vastupidiselt Grünfeldtile lehe algusaastaid kui väga ilusat aega.

/…/Öeldakse, et ajakirjanikutöö on tülirikas, närvesööv ja inimest ruttu kulutav. Võib-olla. Aga ometi usun, et ilusamat ametit vist ilmaski ei ole/.../. Ütleksin, et toimetus oli sel ajal üks täieline pere. Tulime sageli väljaandja juure kokku, kus siis pidutseti. Noh – pidud, mis pidud ja kui hommikul koju läksid, oli meel alati hea – võta või kogu ilm kepiga selga/…/.

1908. aastal sai Päevaleht endale uue väljaandja, Tallinna Eesti Kirjastus Ühisuse. Kirjastusühisuse asutamiskoosolekul osales 51 isikut, paljud juba tuntud avaliku elu tegelased, kes kõik tegid 200-rublase sissemakse. Ühisus ostis võlgadesse sattunud Perdilt Päevalehe ära ja pani vastutavaks toimetajaks Georg Eduard Luiga. Luiga teatas lugejatele ees ootavatest muudatustest nii, et lubas Päevalehe tõsta Tallinna Eesti seltskonnas leheks, mis võiks ühiskonnas ka laiemalt häält tõsta.

Esimese maailmasõja eelse lehe populaarseim osa oli pilkeleht Sarjaja. 1911. aastal liitus toimetusega Hugo Raudsepp, kes kirjutas teatri ja kirjanduse teemade kõrval Milli Mallika nime all följetone.

Aasta 1913 algas toimetuses pinevalt ja selle saab kokku võtta sõnadega, mis leidusid toimetuse liikmete kirjas G. E. Luigale:

“Peatoimetaja ja väljaandja peavad toimetuse liikmete vastu viisakat tooni tarvitama. Niisama vastupidi.”

Kraakluste keskmes olid Hugo Raudsepp, Karl Robert Pusta ja Eduard Virgo, keda häiris väljaandjate liigsest ettevaatusest tulenev kitsarinnalisus.

Asi lõppes sellega, et protestiks mitme sündmuse ja lugude avaldamata jätmise vastu lahkusid Pusta, Raudsepp ja Virgo toimetusest. Nendega koos ka Joh. V. Veski, Karl Rumor, Tõnis Sander ja Johannes Vunn. Lahkumisele eelnes poolteisenädalane streik, mille üks korraldajaid Karl Rumor kirjutas sõber Friedebert Tuglasele oma elust Päevalehes järgmiselt: “Ahmin tööd, orjan avalikku arvamust, magan ja pummeldan.”

Hoia Ronk ja Aruvälja Andres

1917. oktoobris lõid punaväelased Päevalehe uksed kinni ning ajutiselt ilmus leht nime all Uus Päevaleht. Pool aasta hiljem üritati taas Päevalehe nime all välja tulla, kuid Saksa okupatsioonivõimud sulgesid kõik eestikeelsed ajalehed. Et panna vastu parteilehtede ajutisele populaarsusele ja leevendada ajakirjanike puudust, kutsuti Tartust tööle Karl August Hindrey ja Hans Rebane. Hindrey värvikal tegelaskujul oli oma kana kitkuda Postimehe väljaandja Jaan Tõnissoniga ja seda kana kitkus Hindrey üsna avalikult ka leheveergudel, andes Tõnissonile võimalusel vastu näppe ja võideldes Tõnissoni väidete vastu (Tõnisson nimetas Päevalehte “haigeks leheks”, kes vaevleb pidevates majandusraskustes).

Hindrey ja Tõnissoni kraakluse taga oli paljuski isiklik solvumine, sest Hindrey oli töötanud Postimehe toimetuses, kus lõi läbi õnnestunud följetonistina, ometi arvas Tõnisson, et inimesed ei vaja nii palju pila, ning lasi Hindrey lahti. Päevalehes hakkas Hindrey toimetama naljalisa Kratt ja kirjutas seal ise nime all KAH või Hoia Ronk.

Kolmekümnendate aastate Päevaleht kinkis lugejatele uued tegelaskujud, kelle taga tegutses ajakirjanikuna Tõnis Braks. Braks esines lehes Aruvälja Andrese nime all, kirjutades vesteid elust ja oma töökaaslastest, ning tema lood olid ülipopulaarsed.

Mälestustes on Braks kirjeldanud toimetuse toonast õhkkonda järgmiselt:

/.../ sageli, kui peatoimetaja oli juba õhtule läinud, tehti toimetuse väiksem tuba mängupõrguks. Mäng kestis mõnikord öö läbi. Tuba oli suitsu täis ja sigarettide kontsad loobiti põrandale ja hommikul oli parkett põlenud aukudest musterkirju, nagu oleks laiaks tallatud tuhat sitikat. Mängiti suurima ägedusega ja sõimati ropumate sõnadega, anti üksteisele tooliga pähe. /.../ olin kujutlenud ajalehe toimetust kultuurasutusena, kus korralikud ja kained mehed istuvad laua ääres ja kirjutavad rahvale, mis vaimutoiduks vaja. Nüüd aga kogesin, et reporterite töö seisneb peamiselt kolleegidelt pisilaenude norimises, vekslite tegemises ja joomingutes.

Braks märgib ka, et ajakirjanike vahel valitses tollal meeletu rivaliteet. Tollaselt ajakirjanikult oodati kiirust, püsivust ja vulgaarsustki. Kui näiteks Tallinnas toimus Balti riikide vaheline jalgpallimatš, siis otsustasid Päevalehe mehed välja anda telegrammi, et spordisõpradel oleks tulemused kohe teada. Reporter esitas staadionilt telefoni teel jutu otse ladujale, kes ladus tulemused kohe ära. Ja kui rahvas staadionilt lahkus, siis müüdi tänavatel juba trükivärvist lõhnavat Päevalehe telegrammi.

Päevalehest Noorte Hääleks

1936. aastaks olid ajalehed kaotanud oma juhtkirjade teravuse. Et parteide tegevus oli juba aasta varem peatatud, siis ei saanud ükski leht enam esineda mõne partei toetajana ja tuli tegutseda tavaliste päevalehtedena. Samal aastal loodud Riikliku Propaganda Talitus jagas ajakirjandusväljaannetele enda koostatud tekste riigipea ja valitsuse tegemistest ja õpetas ühtlasi, kuidas väljaanne peab talle edastatud informatsiooni hindama ja kirjeldama. Nõukogude võimu tulles ilmus Päevaleht regulaarselt viimast korda 26. juulil 1940. Seejärel kuulutati lehte välja andnud Tallinna Eesti Kirjastuse Ühisus riigi omandiks.

Kui Saksa väed jõudsid 1941. aastal Tallinna, üritati uuesti välja anda ka Päevalehte. Kuid 29. augustil välja antud lehenumber jäi 1905. aastast ilmunud lehele Päevalehe nime all ka viimaseks. Kohe järgmisel päeval keelati ajalehe väljaandmine ähvardusega see konfiskeerida ja toimetaja vangistada.

18. septembril 1940 aga ilmus Eestimaa kommunistliku noorsooühingu häälekandja Noorte Hääl esimene number. Lehe päismikus oli loosung, mis jäi sinna viieks aastakümneks: “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Lehe esialgseks sisuks olid komsomolijuht Erich Tarkpea mõtted marksistliku õpetuse viimisest noorte hulka. Lisaks joonistused Stalinist ja ülistused võrsuvale kommunistlikule noorsoole. Ilmuma hakkas ka Stalini elulugu. Tervitussõnade edastajate sekka kuulusid Aadu Hint, August Jakobson ja Ralf Parve. Kaastööliste seas olid nooruke Lilli Promet ja tunnustatud kirjanik Richard Roht. Esimesed proovid lehes tegi tulevane kirjanik Vladimir Beekman. Luuletusi avaldasid Ellen Hiob (Niit) ja Debora Vaarandi. 1960. aastate päevaleht sai väljundiks paljudele noortele autoritele, sealhulgas Teet Kallasele ja Paul-Eerik Rummole.

“Nõukat” nahutamas

1975. aastal avaldas ajakirjanik Juhan Aare loo Lahemaa rahvuspargist. Aare sai tolle aja kohta kirjutamiseks isegi üllatavalt vabad käed ning pidi üsna vähe kirjutama kohustuslikel teemadel, nagu näiteks noorte elu. 1977. aastal algas Valter Ojakääru artiklisari popmuusikast. 1987. aastal ilmus Juhan Aare kommentaar “Stardipauk Valges saalis”, mis sai ühtlasi avalöögiks fosforiidisõjale. Samal ajal hakkas Toomas H. Liiv kirjutama tervetel külgedel pioneeritöö tegelikust palgest ja lapsesõbralikkuse puudumisest koolides. Järgnevad aastad tõid avaramaid võimalusi, kuid võttis veel mitu aastat, enne kui Noorte Häälest sai taas Päevaleht.

1989. aastal sai Noorte Hääle peatoimetajaks 27-aastane Margus Mets. Tolle aja kohta oli ta üleriigilise päevalehe juhiks ebatavaliselt noor mees, kelle kätte kukkus üsna nutuses seisus toimetus. Üldpilt meenutas taas Braksi kirjeldust sajandi algusest. Joodi hirmsal kombel. Toimetuse 20-aastane sekretär oli hommikuti sageli nii täis, et ei suutnud rääkida. Peatoimetaja asetäitjad kippusid pärast lõunat kaduma Toompeal avatud kõrtsidesse ja polnud töövõimelised sageli veel mitu päeva. Haruldased polnud ka toimetusesisesed orgiad ja alates kella viiest toimetuseruumides viinaviskamine oli enesestmõistetav. Metsal polnud esimestel päevadel suurt midagi lehte panna, nii et tal tuli sõita Tartusse tuttava fotograafi Malev Toomi juurde, kelle laborist saadi suur hulk poolkunstilisi fotosid, mida kasutati järgnevatel kuudel aukude täitmiseks.

Esimene menulugu sündis Toomas Sildami sulest, kes saatis Afganistanist sõjakirjutisi koos fotodega. Lugu äratas suurt huvi ka soomlaste päevalehes Helsingin Sanomat, kes ostis selle avaldamisõiguse.

Koostöös tollal ajakirjas Kultuur ja Elu töötanud ajakirjanik Madis Jürgeniga sündis idee “teha ära” Nõukogude armeele ning rääkida seal valitsevast vägivallast ja korratusest. Loost sündis suur jama ja äärepealt oleks nii Jürgen kui ka Mets ise sundkorras armeesse tiritud, kuid aeg oli juba leebem ning meestel õnnestus osalt tänu parteibossi Vaino Väljase vahelesegamisele siiski armeest pääseda.

1. veebruaril 1990 ilmus taas esimene Päevalehe number. Lehte ei avaldatud küll sajandi alguses ilmunud Päevalehe otsese järglasena, kuid nimevalikul oli siiski oma põhjendus. Sama nime kasutuselevõtuga tahtis toimetus aegade sideme kaudu jätkata mitmeid Eesti ajakirjanduse traditsioone, mis viimase 50 aasta jooksul kõigile teada olevail põhjustel olid katkenud. Peamiseks põhjuseks nimetati seda, et kogu oma ilmumisaja ei olnud Päevaleht otseselt sõltunud ühestki tollal tegutsenud parteist ega poliitilisest rühmitusest, küll oli aga ta poliitiline platvorm lähedane Eesti Vabariigi valitsuse omale. See oli ka üks põhjus, miks Päevaleht suutis peaaegu katkematult ilmuda läbi nii paljude segaste aastate (1905–1940), säilitades Eesti kõige suurema ja usaldusväärsema ajalehe positsiooni ning soliidsuse ka poliitiliste erakondade omavaheliste nägeluste ajal. Sellise seisundi uuesti saavutamine oli suur töö ja tegelikult polnud esialgu keegi kindel, kas Eestis 1990. aastal ongi üldse võimalik samasugust staatust uuesti saavutada.

Ajalehtede turu üldseis oli selline, et Erapanga toel ilmunud Hommikuleht oli küll pidevalt kahjumis, kuid hakkas ajakirjanikele ja tehnilisele personalile maksma senisest tasemest oluliselt kõrgemat palka. Lisaks sundis ta konkurentsis teisi päevalehti suurendama lehekülgede arvu. Rahva Hääle ebaõnnestunud erastamine sünnitas sisuliselt kaks uut lehte. Hans H. Luigele ja Robert Lepiksonile kuuluva Eesti Sõnumid ja Marek Strandbergile ja Agu Kivimäele kuuluva Rahva Hääle. Lisaks sellele ilmusid Tallinnas ka Õhtuleht ja Äripäev.

Järk-järgult tugevnes ka tollal Tartus resideerunud Postimehe ambitsioon tungida samuti Tallinna. Seega ilmus 1995. a alguses Eestis seitse päevalehte, mida oli liiga palju.

1995. aasta juunist ilmuma hakanud Eesti Päevaleht tähendas Päevalehe, Rahva Hääle ja Hommikulehe mõistuseabielu, mida kõik osapooled oleksid tahtnud parema võimaluse leidumisel vältida.

Margus Metsa ettepanek nimetada uus leht Eesti Päevaleheks leidis ootamatult toetust kõigilt osapooltelt. Marek Strandberg tegi arvutis Eesti Päevalehe esimese logo ja Kalle Muuli käis uue peatoimetajana Stockholmis ilmuvalt Eesti Päevalehelt õnnistust saamas. Mets ise jäi ajalehe vastutavaks väljaandjaks.

Loodetud majanduslikku ja ajakirjanduslikku imet siiski ei sündinud. Päevaleht pingutas neljavärvitrükis välja 16 lehekülge, samas kui Eesti Sõnumid ilmusid mustvalgelt ja vaid kaheksal leheküljel. Septembriks oli mõlemale selge, et konkurenti surnuks joosta ei õnnestu. Katse ühendada sügisel Eesti Päevalehega ka Eesti Sõnumid ebaõnnestus. Kohe sündis samade ajakirjanikega, ainult uutele omanikele kuuluv konkurent Sõnumileht.

Esialgsete arvutuste kohaselt pidanuks Eesti Päevaleht jõudma kasumisse 1996. aastal. Toona ei osanud keegi kartagi, et tegelikult võib selleks kuluda kümme aastat. Tänaseks on Eesti Päevalehe ees juba uued eesmärgid. Nagu ütleb praegune peatoimetaja Priit Hõbemägi: ajakirjanduse pidevalt muutuvas maailmas tuleb isegi selleks, et paigal seista, väga kiiresti joosta. Päevalehel on visa hing. Jõuab joosta küll.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare