1967. aastal valminud filmi peaosaline on Catherine Deneuve, kes kehastab noort kodanlikku abielunaist. Oma malbe hoiaku, imekauni välimuse ja alluva loomuga on ta ideaalne meestemaailma produkt. Selline naine, keda iga korralik mees tahaks oma vanematega kohtuma ja altari ette viia ning siis lapsi sünnitama panna.

Saatuse (ja Buñueli) tahtel on tema abikaasa Pierre (Jean Sorel) kodanliku maailma näidiseksemplar: arst, kes jagab hoolitsust nii tööl kui ka kodus. Ja mida muud võiks üks naine tahtagi kui isalikkusele kalduvat hoolitsust.

“Andaluusia koera” silmamuna lõikamise stseeniga kurikuulsaks saanud Buñuel ei jätka muidugi pikalt seda perfektselt välja mängitud ühiskondlike ootuste idülli. Konflikt 60-ndate vabadust ihkava õhkkonna, leviva naisõigusluse ja minevikust kramplikult kinni hoidva väikekodanliku peremudeli vahel leiab lahenduse selles, et Séverine hakkab elama kaksikelu, töötades sel ajal vabatahtlikult, kui ta mees arstikitlis end tähtsana tunneb, kõrgklassi bordellis prostituudina. Siit saab ta ka oma pseudonüümi Päevane Kaunitar ehk Päevaliilia.

Selline lahendus on muidugi samuti üpris mehelik. Filmid saatuslikest naistest räägivadki aga eelkõige meestest, nende konstrueeritud maailmakorrast ning tagajärgedest, mida selline ahistav süsteem toodab. Võib-olla raputavad mehed nii endale tuhka pähe, lastes saatuslikel naistel end hävitada.

Buñueli põhjendus sellise meheliku konstruktsiooni loomiseks võiks olla järgmine: prostituudina saab Séverine’ist tema klientideks olevatele meestele võrdne partner, täites samal ajal väljaspool nende ostan-müün-vahetan maailma sublimeerimata tunge ja saades ise kätte meestemaailma poolt talle sisse kodeeritud alluva rahuldustunde. Seksuaalses mõttes ei suuda ta oma abikaasat armastada või vähemalt ei suuda ta seda väljendada, sest teda on teistsuguseks koolitatud.

Vaimukad unenäod

Deneuve tegelaskuju ei ole seksikas ja võimukas Hollywoodi femme fatale ega brigitte-bardot’lik nukuke. Ta on pigem meeste (ühiskonna) poolt rikutud süütuse kehastus ja see süütus ei tähendagi siin otseselt midagi seksuaalset (sarnast tegelast kehastab Deneuve ka pühapäeval näidatavas Buñueli “Tristanas”).

Filmi teostuslik pool on väga viimistletud ja peen alates Sacha Viery valitud kaameranurkadest ja lõpetades Yves Saint Laurent’i kunstnikutööga. Nende abil jutustab Buñuel üpris muretud toonil lahti selle väikekodanluse ja ühiskondlike normide kriitika (mis nii mõnegi mehe paneb ilmselt kinosaalis oma malbel kaaslasel kramplikult käest kinni võtma), lisades filmi pilkavat tooni peategelase vaimukalt sketsˇilike unenägude kaudu.

See pilkav toon ei ole kohatu praegugi, sest kuigi tänapäeval valitseb omamoodi vabameelne seksuaalsuse / seksikuse kultus, siis selle silikoonist külm pealispind tekitab samasugust lõhestatust inimlikkuse ja seksinippidena lahti kirjutatud ühiskondlike normide vahel.