Paha juust ja ilge vein
##Just selliseks monumendiks eesti kirjandusele on seni olnud Kivisildniku loodu (kujutlegem selles skulptuurigrupis nt Juhan Liivi ja Hando Runnelit). Kuid võrreldes nt võitluskaaslase Sinijärvega, on Kivisildniku süs-teemne, minirevolutsioone genereeriv hullus raugenud teatava lüürilis-poeetilisema, pisiterviklikuma, ütlemiskesksema laadi suunas. Ta hakkab muutuma rohkem eesti luuleks.
Siit leiab sellevõrra enam ehk mingit ausust, ausat asjade vaatamist-nägemist. Nagu mittetartlastele mõeldud Tartu-romantika – Tartu on see väike võigas puust linn, kus üle sol-gikraavi ripuvad/kaarduvad jubedad sillad: kas aus betoon / hakkab sillaks / üle emajõe (lk 16) ning kui sa / oleksid vesi / kas sa voolaksid / mõne sellise / jälkuse alt läbi // sittagi (lk 17).
Raamatust leiab palju isiklikke viiteid, mis jäävad hämaraks. Hämaraks kutsuti juba Herakleitost, tema oleks arvanud, et samasse jõkke – ka Emajõkke – ei saa kaks korda astuda. Herakleitos ei saanud aru, et jõgi ei ole ainult see voolav vesi, vaid pigem säng koos säält läbi voolava veega... Samaks muudab ta aga nimi, nimetamine. Ja sillad. Selliseid hämaraid ja poolikuid isiklikke viiteid tuleks parema loetavuse huvides vältida. Muidu pärast tõlgendatakse eiteamilleks. Nagu Herakleitosega on läinudki.
Pole nii mässuline
Mulle meeldib Kivisildniku uus raamat sellisena tegelikult ehk rohkemgi, eesti luulena... See ei ole ehk enam nii avangardne ja mässuline kogu luule piires, küll aga Kivisildnikus endas. Ja inimene tuleb asetada kõrgemale igast üldistusest.
Raamatu põnevast komponeeritusest annab märku luuletus “Witkin Pärnus” – see sisaldab tehnilise võtte: peita tohutu mulina sisse need kaks mõtet, mille väljaandmine eraldi raamatuna oleks võimatu, meie traditsioonis harjumatu/mõttetu (kujutate ette kaheleheküljelist Loomingu Raamatukogu numbrit, näiteks Kivisildniku “Kutset” trükituna, milles sisaldub tema loomingu essents, tsiteerin: “tulge mõistusele!”, juures tiitellehed ja... sisukord). Toon siin ära ka ühe neist olulisematest tähtmõtetest, mis vääriks omaette raamatut, ja kordab “Kutse” üldist ideestikku: Paljud jälgivad oma kaalu, / aga keegi ei jälgi päevast-päeva oma elu. / Nii on inimesed üleelulised ja neid on halb vaadata. / Iseäranis Pärnus, kus nad päevitavad ja surevad. (Lk 27.)
Parim osa raamatust tervikuna on teine, moodsate rahvalaulude kogumik “Päike, mida sa õhtul teed”, millest pärineb ka algustsitaat. Siit leiame luuletuse “Produtsendi meil Väinämöisele”, milles Kivisildnik tabab lühidalt tänase meelelahutustööstuse luuserliku vaimuvaesuse ja tagasipõrkumise iga julge uuenduse ees: Saa nüüd aru Väinämöinen / Me lahutame inimeste meelt ja / Täidame nende vaba aega staaridega / Aga sina laulad konkurendid maa alla (lk 33).
Nägemus kirjandusest
Kummaline on lugeda homoseksuaalseid uitmõtteid Edgar Savisaare suunas (“Ajame Vilja minema ja hakkame koos elama”, lk 35–37). Mäletatavasti oli just Kivisildnik kunagi agar paljastama homoseksuaalseid motiive Hando Runneli poeesias, nüüd aga esineb ise nõnda lausa avalikult...
Luuletus-essees “Ruuduline lind” (lk 48–52) esitleb Kivisildnik oma nägemust (tuleviku) eesti kirjandusest kui ökoloogiliselt puhtast tekstist, erilisest suulisest kirjandusest. Ei mingit metsa mahavõtmist enne kirjaniku kirstu tellimist, vähem elektrit, vähem füüsilist, moraalset ja vaimset saasta... (lk 50), tegu on järelikult Kivisildniku (kui väga põhimõttekindla inimese) viimase raamatuga, edasi tasub eeskuju otsida just tema tegemistest. Kuna Mihkel Mutt ütles mulle korra eravestluses, et Kivisildnik hakkab kirjandusauhindu saama alles siis, kui meie (praegune uus generatsioon) neid jagama hakkame, siis saab ta järelikult kunagi vast vaid elutööauhinna, kui just kogu auhindamise reglementi suulisuse järgi ei muudeta.
“Aaria tunneli lõpus”, 4. osa raamatust, tuletab meelde ansambli U2 “Zooropa” plaadi aegset ideoloogiat – nad üritasid endi sõnul teha midagi, mis nende fännid-kuulajad eemale peletaks, midagi nii hullu, mida lihtsalt kuulata ei saa...
Kivisildnik on seekord suures jaos välja kukkunud nagu mõni paha juust või ilge vein, sihuke vastik elitaarne kultuuritoode, mida harjumatule inimesele ei tihka soovitada. Muidu tuleb jälle virinat, et kas see on siis mingi toit (pro eesti kirjandus), kuigi tüüpide maitsemeelt pole ses vallas lihtsalt arendatud. Nende puhul ei saa see ka kuidagi piiremurdvalt rakenduda.
Parim raamat
Selliste “tavalugejate” peal tuleb esialgu katsetada mõnusa linnaselise õllega (Contraga) või humalasemaga (Ruitlane), selles on nende jaoks revolutsiooni küllaga. Ja ka Kivisildniku eesmärk saab täidetud: Contra ja Ruitlane on parimad näiteid ökoloogilisest/rändavast suulisest kirjanduses. Kes küll ajuti miskipärast ka paberit raiskama tükivad. Igale poole ju tõesti ise ei jõua... Kütusekulud võivad lõpuks tegelikult võimalikke paberikulusid ületama hakata. Ja kuhu jääb siis loodetud ökoefekt?
Ühtpidi on see minu jaoks Kivisildniku parim raamat, milles väga palju lugemist ja järelemõtlemisainest sisaldub. Teisalt saab ka tõdeda nagu autor ise: paraku jääb tänane tulemus / keskmise eesti kirjaniku / elutöö tasemele (lk 78).
