Pahameeleavaldaja Esja Šur

 (11)

Pahameeleavaldaja Esja Šur
Repro

Meelis Muhu tegi portreefilmi väsimatust Sillamäe miitingulisest Eesti uuema dokumentalistikavärvikas tüüpide galerii sai täiendust
Selliseid pensionäre nagu praegu 69-aastane Sillamäe elanik Esja Šur, vihkas Interrinde päevil enamik eestlasi.

Karvase mütsiga umbkeelsed eidekesed, kes bussiga pealinna miitingule kärutasid ja nõukogudemeelseid loosungeid tassisid, olid igasuguse kahtluseta vaenupoole kehastajaks. Sest vaenlast ennast, toda tõelist, ei olnud ju näha. Oli näha vaid suure kodumaa poolt hüljatud inimeste sõge klammerdumine surmakrampides tõmbleva impeeriumi külge.

Ise ohvrid. Nüüd, viisteist aastat hiljem, tundub see vihkamine abitu. Mis neist muttidest ikka vihata. Nüüd on neist saanud ohvrid, elurataste vahele jäänud õnnetud eestimaalased. Niipalju siis muutunud hoiakutest.

Väsimatu Esja šur pole aga koos oma sõbranna Lidia Kašnovaga ikka veel miitingutel käimisest loobunud. Tõsi, meeleavaldajaid on vähemaks jäänud ja vaatajale jääb pisut ebaselgeks, mille vastu ta parasjagu protesteerib. Kord on Esja kohtus iseenda huvide kaitsel, kord avaldab meelt Sillamäe haigla, kord Slobodan Milosevici toetuseks. See on lihtsalt tema viis end kuuldavaks teha, ühiskonnaelus osaleda. Muid võimalusi tal pole.

Eelöeldu ei tähenda, et “Meeleavaldaja” oleks sünge lugu Kirde-Eesti hallist argipäevast. Aga millest siis? Suuresti oleneb see konkreetsest vaatajast. Šuri piketikaaslaste jaoks võib see film olla nende elu ja võitluse lugu, samal ajal kui nooremad eestlased naudivad värvikate tüüpide galeriid, situatsioonide absurdikoomikat ja Ida-Virumaa kordumatut atmosfääri. Selles mõttes seisab see lugu justkui nimetul alal kahe erineva maailmavaate vahel. Kusjuures mõlemad maailmad eksisteerivad justkui ühes ja samas Eesti reaalsuses.

Just see äraspidisus muudabki Meelis Muhu filmi võluvaks. Kui Ken ja Tolk pidid filmis “Welcome to Estonia” ise kõvasti vaeva nägema, siis “Meeleavaldajas” tekivad situatsioonid justkui iseenesest. Ole ainult mees ja võta üles.

Vaid üks näide. Esja istub sõbrannaga pensionäride kogunemiskohas “Roheline konn” ja sööb kaasavõetud toitu. Äkki hakkab keegi kileda häälega laulma Alla Pugatšova laulu punastest roosidest, miskipärast eesti keeles. Lauljaks osutub …Arnold Oksmaa, Urmas E. Liivi filmi kangelane! Eks see Eesti on ikka pisike küll.

Loe veel

Omalaadseks sümboliks kujuneb “Meeleavaldajas” punnis kilekott. Esja ja Lidia ei lahku oma kottidest hetkekski, isegi Moskvas olid need kaasas. Mõnikord on kotte üks, vahel ka kaks. Mida need kotid tegelikult sisaldavad, kahjuks teada ei saa. Esilinastusel ilmus sealt igatahes välja suur kollane kõrvits, mis kingiti režissöör Meelis Muhule.

Seda filmi võiks näidata mõni Venemaa telekanal, aga kardetavasti ei huvita Esja lugu tema Venemaal elavaid rahvuskaaslasi. Filmist selgub elavalt, et Vene võimude jaoks on sellised meeleavaldajad vajalikud vaid elava näitena sellest, kuidas Eestis venelaste õigusi rikutakse. Tegelikult jäävad nad oma muredega üksi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare