Päikesega laetud Kreeta köök
Umbes nii nagu Kreeka ja Kreeta vahel on jupp merd ja üks konsonant, nii on ka Kreeta köögikunst tugevalt nabanööri pidi Kreeka küljes kinni. Kreeka köök omakorda kipub jääma oma kahe võimsa venna – Itaalia ja Türgi – varju, kuid kõik, kes on sellega lähemalt tutvust teinud, teavad, et asi on vaid viletsas turunduses.
Kreeta köögi vundament on muidugi värske tooraine – pärinegu see siis maistest või vesistest valdustest. Ning selle vundamendi sideaineks on oliiviõli – pea smaragdselt päikeses särav ja tugeva pähklimaiguga. Maailma parimate oliiviõlide lätteks olevad Kreeta farmid on enamasti väikesed pereettevõtted. Teine koht, kust on alati võimalik saada parima kvaliteediga neitsiõli või veine, on kloostrid. Üks kuulsamaid on Agia Triada klooster, kus valmistatakse aastas üle 20 tonni orgaanilist neitsiõli, mida saab soetada peale kloostri ka valitud gurmeepoodidest üle maailma. See õli maitseb tõesti kui sulakuld.
Kreetal on oliivipuude tihedus inimese kohta maailma suurim – 60 puud hinge kohta – ja üks neljaliikmeline pere võib vabalt tarbida päevas kuni liitri oliiviõli. Oliivid on head ka kaasa ostmiseks või hotellirõdul veini maitseomaduste parandamiseks. Mina mekkisin enam kui kümmet sorti oliive – hernesuurustest liliputtidest kuni ploomisuuruste hiiglasteni, helerohelistest süsimustadeni. Oliivide degusteerimiseks ei ole üldse halb paik supermarket, kus oliivileti juures on kivide sülitamiseks lausa spetsiaalne topsik.
Kitsejuust ja kuivikupoed
Kreetale minnes tasub kindlasti välja uurida sihtpunkti turupäev – näiteks Chanias on suur avatud turg laupäeviti. Siis on kõik ümberkaudsed farmerid oma lookas letid üles rivistanud ja lopsakalt värske vaatepilt on juba ise vähemalt ühe toidukorra eest. Päikeses laetud tomatid, apelsinid ja avokaadod, parajalt väikesed suvikõrvitsad ja baklažaanid, kõikvõimaliku laagerdumisastmega juustud, Anni Arrost unistavad artišokid...
Kui juhtute Kreetale sattuma tsitrusehooajal (veebruarist maini), siis on kiusatus proovida ka lookas puudelt kõnniteedele kukkunud vilju. Kuid huvitaval kombel olid kõik minu teele sattunud viljad kuidagi imelikud – kas oma sisu segi kukkunud või liiga kirbed.
Söögikohtades tasub kindlasti panustada eelroogadele ehk meze’le. Eri eelroogi kombineerides võib vabalt pearoast üldse loobuda. Superhead on keftedes (tomati-, baklažaani-, juustu-, liha- jm õlis praetud pallikesed), spanokapita (juustu-spinatipirukas), oliivid, juustud, täidetud tomatid-paprikad ja riisiga täidetud viinamarjalehed. Tippimiseks sobib tzatziki – jogurti-kurgi-küüslaugukaste.
Kreetal on juustukultuur, mis pakub maitsemeeltele põneva avastusretke. Nii turul kui ka väikeses poes tasub alati küsida väikese tüki proovimiseks, sest kreekakeelsed nimetused, nagu kefalotyri, kefalograviera, graviera või piktogalo, vaevalt valgust heidavad. Mina ostsin ühelt kohalikult farmerilt igal juhul üht suurepärast juustu, mis jäi kusagile mozzarella ja kohupiima vahele ning andis tomatisalatile värske jume. Ning siis üht pikemalt laagerdunud vänge maitsega juustu, mis kuivades murenes omapäraselt praguliseks. Kuna mägisel saarel on raudselt enam mööda kaljuseinu jalutavaid kitsi ja lambaid kui kindlat jalgealust vajavaid lehmi, siis on ka juustud pigem mägironijate piimast. Ja muidugi feta – mida tasuks näiteks proovida grillituna.
Üks turisti pilgule algul veidrana tunduv kohalik hitt on kuivanud sai ehk paximadi – terved kuivikutele spetsialiseerunud kauplused või supermarketite riiulid toovad meelde kaadreid sõjaaja dokumentaalidest. Aga kreetalastele on see kui rahvusroog, mida siis koos oliiviõliga krõbistatakse.
Rustikaalsed veinid
Rusikareegel restoranivalikul on vältida peaväljakuäärseid või vaid merevaadet müüvaid söögikohti: need on suure tõenäosusega turistilõksud. Ka tasub väljaspool hooaega arvestada sellega, et külalokaalide menüüd võivad olla üsna piiratud valikuga. Ning üldse tasub alati uurida, mis on parajasti hooaja pakkumised. Millist värsket kala on parasjagu köögis?
Odavaim ja popim kala on muidugi sardiinid. Ja sarnaselt kõigi teiste kaladega on seda tavaliselt saada grillitult ja frititult, sidrunipoolik-oliiviõli saatjateks. Grillitud beebikaheksajalad või väikesed kalmaarid erinevad kardinaalselt neist kummiloomadest, mida tihti meie restoranides pakutakse. Kuid ootusi kala suhtes ei tasu ka lakke kruvida, sest Vahemeri on nii hõredaks püütud, et söögikohtade menüüdes domineerib tihti hoopis kitse-, sea- või lambaliha.
Magustoidud ei ole Kreeta köögi trump ja nende proovimisega ei tasu ise väga vaeva näha – suure tõenäosusega serveeritakse teile pärast korralikku söögikorda kohalikke hitte nagu puuviljad siirupis või halvaa (mitte selline tihe, nagu harjunud oleme, vaid pigem hangunud mannapudru laadi kallerdis). Levinumaid magusroogi on veel jogurt meega ja Aasiast kööki hiilinud baklava.
Ning koos magusaga tuuakse lauda tõenäoliselt ka väike karahvin rakit – viinamarjajääkidest valmistatud kohalikku piiritusjooki, mis peaks seedimisele andma oma õnnistuse.
Oma Kreeta-päevi valisin vapralt saatma kohalikud veinid, mille viinamarjasordid ei öelnud mulle midagi ja maitse kohta võiks öelda leebelt: koduselt rustikaalne. Omaette elamus on kindlasti mõne kalaroa kõrvale proovida retsinat – vaiguga maitsestatud toorest kohalikku veini. Kuid ilma Kreeka päikeseta võib sel olla üsna ootamatu mekk – kodus sõpradele seda pakkudes kahtlustasid nad, et tahan neid tärpentinilahusega mürgitada.
