Päikselised Raimondsi viisid ENSV hallis taevas
Mõni aeg tagasi mängiti Endlas Tiit Palu teatrilugu „Raimond”, kus kõlasid Raimond Valgre laulud. Nüüd siis on Palu lavastanud „Raimondsi” koos Paulsi lauludega. Uus lavastus erineb „Raimondist” tugevasti oma tehnika poolest. Valgre loomingust inspireeritud lavastus võttis teatri vahenditega koost lahti Valgre loomingu motiive ega osanud nendega suurt midagi peale hakata. „Raimonds” võtab koos muusikaga lahti ka ühiskonna – lavastus konstrueerib ühe eluloo, mis võiks olla koondpilt Paulsi laulude austajatest.
Siin on peidus üks omamoodi paradoks. Lavastuses „Raimond” kõlanud Valgre viisid on eestlase jaoks võrratult olulisemad-lähedasemad, kuid Paulsi lauludega „Raimonds” kukkus sama lavastaja ja osalt ka näite-trupi käsitluses välja kõnekam. Ja ka parema publikupotentsiaaliga, kui otsustada sooja aplausi järgi etenduse finaalis. Esietenduseks saali kogunenud pärnulaste reaktsioonist oli tunda, et neile võis lavastuse kujundikeel jääda küll võõraks, kuid sellest hoolimata tundis vaataja ära oma mineviku.
Lavastuses jooksev eesti naise Sirje (Liis Laigna) lugu on kui mitte tüüpiline, siis ikka küllaltki tavaline elu, mis pärineb Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi argipäevast. Kuhu kuulusid sündimine Pätsi Eestis, küüditamine Siberisse ja elu „sotsialismi ülesehitamise” kitsastes oludes. Ehk siis kokkuvõttes küllaltki masendav elu.
Ja selle loo taustal kõlavad päikseliselt rõõmsad Raimond Paulsi laulud, millel omal ajal oli tähtis koht Eesti Raadio soovikontsertides. Olgu siinkohal öeldud, et lauluesitused olid väljendusrikkad ja kunstilisest vaatenurgast ka ajastutruud.
Sirje elulugu teeb näitlejate kollektiivses jutustamises veel ühe pöörde ja kohe tulebki imeline positiivsust täis lauluke. Raudne loogika liidab eluloo ja kaunilt hõiskava muusika kokku. Nii paljastub Nõukogude ajal toiminud massikultuuri mehhanism, kus suurel osal kultuuritoodetel oli ühiskonnaelus täita tähtis roll – korvata inimlikke väärtusi, millest tegelik elu rahva ilma jättis. Nii loob „Raimonds” võrdlemisi kaaluka pildi Eesti minevikust.
Liigselt ei nostalgitseta
Olgu öeldud, et Nõukogude Eesti eluseigad kerkivad täitsa põ-nevalt, ajaloomõistmise stampe püütakse vältida nii palju kui saab. Soodsa pinnase loob selleks lavastuse postmodernistlik kude – sedavõrd konstrueeritud teoses on mitmetähenduslikkus kerge tulema. Mõnes kohas on siiski inimesi ja nende suhteid näidatud kuidagi mustvalgelt või siis sinimustvalgelt.
Küsitav on Raimonds Paulsi teoste tõmbamine terve Eesti NSV ajas liikuva eluloo peale, on ju Stalini-aastad veidi teised kui läti suure lauliku tippaeg, mis jääb hilisemasse perioodi. Omal kombel kajastas seda lauluvalik. Mida ligemale perestroikaajale, seda enam oli tunda seal Ladina-Ameerika või isegi imperialistliku Ameerika tümpsu. Stalini aega ja selle ümber jäid viisid, mis vastasid jälle rohkem „nõukogude laulu” elujaatavatele kaanonitele.
Lavastus läheb tagasi Nõukogude aega ja selle muusikasse ega lange oma kunstilise käsitlusega metsikusse nostalgiasse – selline oht oli ju algul kõvasti olemas. Kogu aeg on olemas mingi tegevuse ja ka muusika nihestatus, mis ei luba langeda tagasi nende aegade ihalusse. Ega ka mingisse rumalasse hukkamõistu.
„Raimondsi” tugev külg on see, et lavastus ei piirdu vaid ideoloogiliste mallidega, vaid siin on täiesti olemas elu enese hingus. Lavale konstrueeritud Paulsi loomingu austaja oli peaaegu et elus inimene, kelle väikestes eluseikades peegeldus inimelu tõde. Nagu paljud teised püüdis temagi neis kehvades oludes elada väärikalt ja leida isikliku õnne, mida iga inimene väärib. „Raimonds” jutustab ilma primitiivse hukkamõistuta kohanemise lugu. Kohanemise lugu on täiesti olemas ka Raimonds Paulsi muusikas, on ju selle Kremli ihumuusiku lugu kui suur Sirje loo peegeldus. Nii et kuigi suur ja andekas helilooja Raimonds (teda markeerib klaverimängija) jääb tegevusest välja, on selles lavastuses mõtlemisainest ka tema elu kohta.
Teatris
„Raimonds”
Muusikaline etendus
•• Autor ja lavastaja: Tiit Palu
•• Osades: Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru jt
•• Esietendus Endlas 7. märtsil
