Pajosed on endalt ja teistelt maskid maha visanud
Kuigi Priit Pajos on väitnud, et “inimene on loomult karjaloom”, selgub selle väljapaneku kontekstis siiski, et ka nn verevennad suudavad viljeleda täiesti eriilmelist kunsti.
Sürrealistidest müstitsistid vennad Pajosed ei lähtu oma loomingus 1920-ndatel Pariisis tekkinud kunstivoolust. Suunalooja Guillaume Apollinaire’i mõistes pole see enam sürrealism ning teoreetiliselt ei toetu vennad ka dadaistist kirjaniku André Bretoni formuleeringutele.
Breton avaldas koos sõbra Philippe Soupault’ga ajakirjas Littérature vabadele assotsiatsioonidele tugineva miniatuuride tsükli “Magnetväljad”, kus oli eesmärgiks saavutada võimalikult kiire voolav monoloog. Voolav monoloog muinasjutumaailmas peegeldub ka Pajoste maalilises kontekstis.
Ajavahemikul 1918–1933 astus esile ühiskonnakriitilisi seisukohti väljendav saksa intellektuaalide põlvkond, keda tituleeriti terminiga “uus asjalikkus”. Tundub, et Priit Pajos on eesti kunsti jaoks ka omamoodi uus asjalikkus, sest nendes töödes on ta loobunud ekspressionistlikust tunnete väljendamisest ning eesmärgiks on jäänud “tegelikkuse” objektiivne kujutamine. Henri Bergsoni intuitivismi võtmes filosoofia on muusikust Lauri Pajosele küll omane, samas kui vend Priit on keskendunud detailse verismi temaatikale.
Priit ei ela oma maalidega mitte ainult unenägude ja hallutsinatsioonide maailmas, vaid jutustab muinaslugusid nn kääbikute maalt. Muusikuna tegutsev Lauri taotleb aga vabade assotsiatsioonide kaudu alateadvuslike protsesside jäädvustamist. Seda võib pidada ka muusikaliseks automatismiks visuaalsel kujul.
Priit Pajose maalidest saaks hea multifilmi, sest “teksti” tema piltidel jätkub. Just selline tekst iseloomustab ka Priit Pärna animatsioone. Nii Pärna kui ka Priit Pajose kunstikavatsustes on organiseeritud tervikstruktuur harmoonilises kooskõlas sõna ja pildiga. Igaühe enda mõtestada jääb see, kas see on “Sõrmuste isand”, “Harry Potter” või hoopis üks uus muinasjutt igaveste väikeste poiste maailmas.
Vendlus ja vennalikkus on samuti omaette sümboolsed teemad. Noorema ja vanema venna vahele jääb alati teatud ületamatu barjäär. Kes on vanem ja kellel on esmasündinu õigus, määrab vendade puhul tihtipeale rohkem, kui arvata võib.
On ju teada, et euroopalik inimkond on nüüdisajal astunud nihilismi ajastusse heaoluühiskonnas, milles ta on üha enam ja enam sunnitud silmitsi seisma “eimiski”-kogemusega. Samas on tegemist nüüdisaegse kultuuri kõrgeimate väärtuste kehtivuse hääbumise ning väärtusetuks muutumise protsessiga. Pajosed püüavad väärtustada aga inimeste alateadvust. Vendade poolt võib seda pidada ka kaasaegset tsivilisatsiooni kandvaks maailmamõistmise kriisiks.
Igaüks on indiviid
Tundes huvi unenägude ja hallutsinatsioonide ning alateadvuse vastu, uurivad Pajosed inimkonna intiimset sisemaailma. Nõnda on Priit formuleerinud oma fantaasiaid kuupaistelistes, tühjades ruumiavarustes. Ka pealkirju ja teoseid pole võimalik ratsionaalselt mõista. Samas on Pajoste looming väga situatsiooniline, kus vennad tegelevad isegi enese teadmata teatud liiki psühhogeograafiaga: koha ja paiga mõjuga inimese käitumisele
“Seltsimehed, viskame maskid maha,” kirjutas 1926. aastal Vladimir Majakovski kunstnikele, kirjanikele ja poeetidele. Pajosed on avalikult visanud maskid maha nii endilt kui ka teistelt kaaskodanikelt. Samas jääb inimkonda puudutav Pajoste looming massist irdumata. Igaüks on indiviid, kuid paratamatult ja alateadlikult kuulume ikkagi kõik kogukonda.
