Kui eesti teatri lavale astub uus mees, siis pole see sugugi vilets sündmus. Kui seda teeb aga Kaspar Jancis, siis on see eriti tore, sest teatri side teiste kunstidega on alati toonud võite nii teatrile kui ka teistele kunstidele.

Võib arvata, et Jancis oli VAT- teatris, arvestades viimase seltskondlikku töömeetodit, lavastaja Aare Toikkale väärt partneriks ja abiliseks. Kinnitust sellele leiab Kaspar Jancise lavakujunduses – kõik kohalolev on ka hädavajalik ja funktsionaalne. Esemed ja rekvisiidid osalevad mängus, mis laval katkematult toimub.

Just tänu elavale mängule tuleb välja, et neli meest pole Ferenc Molnari rohkete tegelastega lastejutu taasesitamiseks sugugi vähe. Tegelaste ja näitlejate arvu mittevastavus on lavastuses suudetud vooruseks pöörata.

Ja kuigi nelja näitleja hulgas on üks mitte päevagi teatrikoolis käinud mees, on tegu väärt ansambliga. Saab isegi rääkida endaületamisest. Janek Sarapson, Tanel Saar ja Margo Teder teevad rohked rollid, mis nende senise lavaliste saavutuste taustal kenad paistavad.

Mänguline ja lustlik lavastus

Lavastus on läinud õiget ja julget teed pidi, võttes endale vabaduse näidata Molnari lasteloo sündmusi sellises võtmes, nagu see VAT teatri võimalusi arvestades kasulik on: rohke mängu ja lustliku huumoriga, kuhu finaalis vastavalt süžeele ka kurvem noot sisse tuleb. Ometi ei ole valitud teel lõpuni mindud – kirjandusteose kaanest kaaneni tegemisest oleks võinud julgemalt lahti öelda, sest lavastuses kipub vahetevahel hoog raugema. Ka on tunda tegijate asjatut hirmu, et üks või teine romaani oluline konks arusaamatuks võib jääda. Ja kuigi tegijatel jätkub igaks hetkeks mängulusti, ei välista see liigliha olemasolu teatrilavastuses.

Õige ja väärt noortekirjanduse valimisest on vähe selleks, et valmiks teatritükk, mis koolipoistele ja -tüdrukutele korda läheks. Vaja on veel vormi ja innustunud tegijaid, kes suudavad leida selle iva, mis tänaste noorte seas vana hea tuttava loo helisema paneb. Kui aga Kaspar Jancis üle kitarrikeelte tõmbab ja läheb lahti laul “Me võidame…”, siis on kohe selge, et musitseerivad näitlejad on lainepikkusel, mis vastab tänaste koolinoorte omale.

Eesti Päevaleht