Paljasjalgne Tõnisson seikleb jälle
Kui Siiami prints 1930. aasta hilissügisel Eestit külastas, siis olid tema esimeste vastuvõtjate seas budistlikus mungarüüs paljasjalgne vägilasekasvu habemik, kes nimetas end Vend Vahindraks, ning ontlikke kodanlaserõivaid kandev kartliku pilguga noormees, kes valvelseisangus pidas maha prantsuskeelse kõne, mille lõpetuseks palus printsilt raha palverännakuks Tiibetisse.
Raha jäi meestel küll saamata, kuid vaevalt oskasid nad siis isegi arvata, et üsna varsti peavad nad hakkama printsiga ühes linnas elama ning et neist saavad ühed esimesed valge nahavärviga mungad, kes sajanditevanuse traditsioonidega Aasia budistlikes kloostrites omaks võetakse.
Plaanis teha film
Koljatist habemik oli Baltimaade ja Ida-Euroopa esimeseks budistiks nimetatud Karlis Tennissons (Nii nimetas Tõnisson end pärast Läti kodakondsuse vastuvõtmist; nime Tennison hakkas ta kasutama sajandi algul) ning tema noor kaaslane oli Narvast pärit gümnaasiumilõpetaja Friedrich Lustig, kellest oli ema suureks pettumuseks viimase aasta jooksul saanud Tõnissoni truu jünger.
Tõnissoni ja Lustigi lugu on taas päevakorda tõusnud seetõttu, et Tiit Pruuli, Kiur Aarma ja operaator Arko Okk korraldasid ekspeditsiooni Birmasse ja Taisse. Mehed plaanivad teha filmi kohapeal Chiang Mais elava eestlanna Karin Deani avastatud materjalide põhjal alates 1949. aastast Rangoonis elanud Karlis Tennissonsi ehk Mahatma vend Vahindra ja Friedrich Lustigi ehk Ashin Ananda kohta.
Päevikud, artiklid, fotomaterjal ning raamatud, mis avastati budistliku kloostri kõrvalhoonest, viivad Eestis lihtsalt veidrikeks peetud mehed Birma ja Tai võimumeeste vastuvõttudele ning segavad nad poliitilistesse intriigidesse, kus mehi sunniti relva ähvardusel ühest riigist teise lahkuma, ning kus valitsused kasutasid kummalisi võõramaalasi oma huvides ka avalikus elus kaasa rääkima.
1931. aastal asusid Tennissons ja Lustig, kerjakott õlal, suure ringiga läbi Euroopa ja Põhja-Aafrika teele Aasiasse, lootuses jõuda Tiibetisse. Kuid Tennissoni rahutu loomus, nende segased poliitilised vaated ning veelgi segasemad poliitilised olud Kaug-Aasias jätsid nad aastakümneteks toppama Taisse ja Birmasse, kus nendest said lõpuks püha Shwedagoni budistliku kloostri ühed esimesed eurooplastest mungad.
18 aastat Bangkokis
Keerulise olukorra tõttu Venemaal tuli valida pikem tee ning mehed asusid teele Tiibetisse läbi Euroopa. Aasta veetsid nad Prantsusmaal, peatudes budismi vastu sügavamat huvi tundva Lucien Ehret’ pool Le Cannet’s Lõuna-Prantsusmaal, kus Vahindral õnnestus hilisemate lugude järgi ka midagi erakordset korda saata. Kuigi mehed lahkusid Prantsusmaalt juba 1931. aasta novembris, olevat Ehret’ lapselaps aasta hiljem näinud aias apelsinipuul lootoseiste sisse võtnud Tennissonsi. Nägemuse tunnistajaks olnud ka lapse ema, kuigi hiljem selgus, et samal ajal heitles äsja Taimaale saabunud Tennison Bangkokis kõrge palavikuga tõvevoodis.
Bangok sai munkade koduks tervelt 18 aastaks, sest neil ei olnud võimalik edasi liikuda Briti võimu all olevast Birmast ja Indiast, sest neid peeti Vene agentideks.
Uuemad materjalid näitavad, et mehed üritasid ka Tais elades omal moel uuesti poliitikasse sekkuda. 1941. aastal kritiseerivad nad kohalikus ajakirjanduses avalikult Tai valitsuse Jaapani-meelset poliitikat ja maa ümbernimetamist Siiamist Taiks, milles nad nägid taganemist budistlikust kultuuripärandist. Samas pole päris selge, millest mehed Tais elatusid. Nende hilisematest märkmetest ilmneb, et nad olevat oma mungakongi kogunud üsna märkimisväärse varanduse ehete, raamatute ja karja kasside-koerte näol, mis tõenäoliselt polnud soetatud mungale ainuõige elatise teenimise, kerjamise teel.
1949. aastal sai Tai valitsusel munkadest kõrini ning nad toimetati üsna jõhkralt Birma piirile, süüdistatuna liigses Nõukogude Liidu saatkonnaga lävimises.
Meestel on väljasaatmise kohta olemas oma müüt. Lustig väitis 1988. aastal ühele ameerika ajakirjanikule, et väljasaatmise põhjuseks oli olnud nende artikkel ajalehes Bangkok Post, kus nad väitsid, et Teise maailmasõja ajal jaapanlastega koostööd teinud Tai valitsus teadis kuus tundi ette jaapanlaste plaanist rünnata USA mereväebaasi Pearl Harbouri sadamas.
Punalipp katusel
Huvi kommunistliku reiimi vastu ilmneb ka Friedrich Lustigi päevikust. 1941. aasta 6. novembril märgib Lustig, et ostis N Liidu lipu ning juba järgmisel päeval teatab ta päevikus: “Esimest korda Taimaa ajaloos lehvis täna Nõukogude Liidu lipp meie maja katusel.” Samuti märgib Lustig oma päevikus, et nägi unes, kuidas sai endale uue Nõukogude passi.
Samuti laenutasid mõlemad väga palju kommunistlikku kirjandust, pidasid kirjavahetust Jaapanis asuva N Liidu suursaadikuga ja kohtusid Bangkokis elavate venelastega.
Uurijate hinnangul ei pruukinud tegemist olla siiski mitte niivõrd meeste kommunismilembusega, kuivõrd huvist kunagisel kodumaal toimuva vastu ning soovist Nõukogude Liidu passiga läbi Hiina Tiibetisse jõuda.
Birmas võtsid budistlikud seiklejad juba sootuks uue hoiaku: olles deklaratiivselt hästi antikommunistlikul positsioonil ja rõhutades seda näiteks Lõuna-Vietnami asepeaministri kirja äratrükkimisega oma luulekogu eessõnas.
Nii Tais kui Birmas olles jälgisid nad Baltikumis toimuvat, kirjutasid sellest kohalikus pressis ja vaid tänu nendele teatigi seal Baltimaade olemasolust ja siin valitsenud olukorrast. XIII dalai-laamaga pidas Tennison kirjavahetust kuni tema surmani ja Nepali kuningriigis käisid nad 1956. aastal ülemaailmse budistliku vennaskonna IV konverentsil.
Tennison kuulutas ennast Tais ja Birmas kohe ka Läti budistliku kiriku peapiiskopiks ja üllataval kombel võttis sellisena ta kohe omaks sealne ajakirjandus. Pärast Tennissoni surma 1962. aastal siirdus tiitel edasi Lustigile, kes esines vahel ka Eesti budistliku piiskopina.
Lustig ja Tennisson olid ka esimesed valged mungad, kel lubati Shwedagonis elada ning kui 60-ndatel aeti Birmas kõik läänlased riigist välja, siis Lustigil lubati jääda ning isegi vabalt ringi liikuda. Põhjuseks on peetud asjaolu, et eestlased oskasid läbi saada kohaliku eliidiga. Nad olid teretulnud vastuvõttudel, kus Lustig esines sageli klaverimänguga, mida peeti buda munga kohta üsna tavatuks käitumiseks.
Karl Tõnisson 20.08.1883 – 09.05.1962
Tennisson oli eelmise sajandi alguses sageli pilgatud tegelane, Tartus Paljasjalgse Tõnissoni nime all tuntud seikleja, kellele inimesed üsna võõriti vaatasid.
Ometi oli ta üks esimese läänlasi, kes eelmisel sajandil budistliku munga eluviisi omaks võttis, kuigi ta end ise budismi põhimõtteid eirates lausa “Baltimaade budistlikuks peapiiskopiks” kuulutas.
Andmed Vahindra eluloo kohta on mõneti segased, sest ta ise võltsis neid pidevalt ning esitas üsna fantastilisi lugusid oma elukäigu kohta.
20. augustil 1883 Põltsamaa lähedal sündinud Karl August Tõnisson hakkas möödunud sajandi algul kirjutama oma nime enamasti Karl Tennisson ning esines kord eestlase, kord soomlasena, kuid mitte kunagi lätlasena, kuigi Riiga sattus noor Tennison tol ajal sageli.
1917. aasta algul aga lahkus ta mingil põhjusel Eestist ning veetis keerulise revolutsiooni ja kodusõja aja Venemaal ning Kaukaasias. Hiljem väitis ta, et külastas neil aastatel Burjaatiat või isegi Tiibetit, kuid kummaski väites on põhjust kahelda.
Baltikumi pöördus Tennisson tagasi alles 1923, kuid siis juba Läti kodakondsena, sest teda vihastas hirmsasti välja Eesti saatkonna bürokraatlik asjaajamine.
1920. aastate lõpul levitas Tennisson seisukohta, mille kohaselt muistsete Balti rahvaste päikse ja pikse kultusel on teatavaid ühisjooni budismiga või pigem vedaaegse India ususüsteemidega, millest nüüdseks on kasvanud välja budism.
1920. aastate lõpus vajub Tennisson oma kirjutistes budismist üsna kaugele ning jutlustab sama nime all hoopiski Euroopas toona populaarset uuspaganlust. Siis hakkab ilmnema ka tema üsna mõõdutundetu eneseülistamine, ta hakkab end nimetama Mahatma vend Vahindraks ning räägib endast kolmandas isikus.
Samal ajal hakkab ta ka propageerima oma Pan-Paltoonia riigi ideed, mis venekeelsena pidi ühendama Balti riigid. Uue riigi rahvushümniks oleks pidanud olema tema sõnadega varustatud vene rahvalaul “Volga-Volga”.
Friedrich Lustig 26.04.1912 – 04.04.1989
Mõneti alles pärast Tennissoni surma varjust väljunud ning oma andeid näitama hakanud 1912. aastal sündinud Lustig oli paljuski Tennissoni vastand. Mittesportlik, endassetõmbunud, vaimsete huvidega intelligent, kes valdas enam kui kümmet keelt. Ta oli pärit jõukast multikultuursest Narva perekonnast, tema ema oli lätlane ning kodukeeleks saksa keel. Pere oli alguses väga tema mungaks hakkamise vastu, ema käis poega korduvalt Tartus veenmas, et see mõttest loobuks, kuid viimaks leppis sellega.
Tennisson kohtus Lustigiga 1930. aasta suvel Narvas ning sellest hetkest alates sai Lustigist tema ainus surmani truu jünger. Sama aasta lõpul lahkusid nad jäädavalt Eestist. Väidetavalt oli Eestist lahkumise põhjuseks XIII dalai-laama kiri Tennissonile ja reisi lõppeesmärgiks Tiibet, kuhu dalai-laama olevat neid kutsunud.
1980. aastate teisel poolel hakkas Lustigi tervis halvenema. Birma keeruline sisepoliitiline olukord, mil Lustig pikemat aega oma arreteerimist või isegi mõrvamist kartis ning juba küllaltki soliidne vanus olid teinud oma töö. Tal avastati rida haigusi alates suhkurtõvest ja lõpetades tuberkuloosiga. Samuti nõrgenes ta nägemine. 4. aprillil 1989. aastal suri Friedrich V. Lustig Rangoonis buda munkade haiglas. Tema surnukeha põletati budistliku kombel kohaselt ja tuhk maeti väikesesse pagoodi hiina budistliku Kwan Yin Shani kloostri territooriumile, kuhu 27 aastat varem oli maetud tema mentor ja õpetaja Karlis Tennisons.
Artikkel on kirjutatud Mait Taltsi, Linnart Mälli ja Tiit Pruuli materjalide põhjal
