Paljastused supelasutuses ja hobuse nülgimine
Poola kunstnik Katarzyna Kozyra sai maailmakuulsaks ning pärjati Veneetsia biennaalil pärast seda, kui ta filmis Budapestis Gellerti luksushotellis traditsioonidega suplusasutuses kümblevaid mehi. Kiretu kaamerapilgu ees sooritavad mehed oma lõõgastumisrituaale, hulbivad vees, kuivatavad end, ajavad juttu. Teos on ruumiline, kaheksanurkses, ekraanidest moodustuvas "siseõues" saab korraga jälgida mitme kaamera pilti.
Kui mina näitusele jõudsin, kekutasid filmikaadrite keskel itsitada teismelised tüdrukud, vaadates ilmselt nokude paljusust. Võiks ju küsida, kus on siin kunstniku kui kodaniku eetika? Aga loomulikult ma ei lange väikekodanlikku silmakirjatsemisse.
Kunstnik ise maskeerus teose "Supelasutus" (1999) ellukutsumiseks meheks, kasutades muu hulgas kunstpeenist. Ungaris põhjustas teos skandaali ennekõike sellega, et teiste keskealiste meeste hulgas oli kümblemas ka kohaliku televisiooni boss.
LOOMULIKULT POLNUD KOZYRA eesmärk mehi piiluda, vaid tuua vaatajani sellised tabud nagu vanadus ja inetus. Aumärkidest ning kallitest ülikondadest vabastatud vormist väljas inimkehad on see osa inimeksistentsist, mis on pilkude eest kiivalt varjatud, mida nagu polekski olemas. Halastamatu ja tõe jälil liikuv kunstnik aga kiskus meeste salamaailma avalikkuse pilkude ette.
"Meeste supelsutusele" eelnes 1997 analoogne teos "Naiste supelsasutus". Põhiliselt muldvanu, kohati juba karvutuid ja rippuva nahaga kehi jäädvustades polemiseerib Kozyra selliste naisekehade kujutamisega, mida avalikkuses (meedias, reklaamis) tavaliselt viljeldakse, nendega, mis on nö meesvaataja pilgule välja sätitud: noored, veatud, terved, standardsed. (Tänasin ka õnne, et ise kunagi, vist isegi 1997, Gellerti hotelli supelasutust külastades jätsin trikoo selga.)
Katoliiklikus ja postsotsialistlikus, seksirevolutsiooni läbi elavas Poolas põhjustas Kozyra oma jultumusega muidugi raevu. Kui seda võtet - eksponeerida naise keha inetust või haigusi, et laiendada vaataja arusaamu elust enesest - on kunstis kasutanud 1970ndail ka teised, siis kümblevate meeste esitamisega puudutas Kozyra kunstiavalikkust nii, et tunnistati suureks kunstnikuks.
HELSINGI TAIDEHALLIS ON VÄLJAS ka Kozyra varasemad skandaalsed teosed. Toredat muinasjuttu meenutavat "Loomade püramiidi" (1993) kohates - hobune, koer, kass ja kukk teineteise seljas - on esimene tõele näkkuvaatamise hetk see, et tegemist on ju nende elukate topistega. Kuid Kozyra ei halasta. Ta näitab samas videolt detailselt seda, kuidas hobune tema teose jaoks tapetakse ja nülitakse. Idee on muidugi õilis, seda, kuidas inimene neljajalgsetega ringi käib, meenutavad meile dokumentaalfilmides paljud loomakaitsjad. Kuid Kozyra keele nappus ja kommentaarideta faktide esitus teevad oma töö. Õnneks teavitatakse vaatajat, et need loomad oleksid läinud hukkamisele niikuinii, koer ja kass kui hüljatud, hobune kui vanur. No ja kukkesid... kukkesid hukatakse supiks ju iga päev.
Loomulikult sai Kozyra avalikkuselt ka selle töö eest - mis oli tema lõputöö - sakutada, vaatamata sellele, et lihasöömine ja nahktooted kuuluvad pea iga reainimese argiellu. Vähesed vaatajad suutsid hobuse tapmise videot pikalt vaadata, teiste hulgas piirdusin ka mina vaid paari kaadriga. Ja ometi on mul kunagi olnud hobusenahkne ranits ning ma vist ei kõhkleks ostmast, kui näeksin ilusat vööd, kotti või kingi ja teaksin, et need nahatükid olid kunagi hobune.
VEEL PIINAB KOZYRA VAATAJAT oma vähihaigusega (mis õnneks 37aastasel kunstnikul välja raviti). Ta poseerib Manet' kuulsa Olympiana, ainult et ta keha on kiiritus- ja keemiaravist kõhn ja kurnatud. Samasse seeriasse kuuluvad ka fotod, kus naine on Olympia poosis alasti kanderaamil ning temaga sooritatakse meditsiinilisi protseduure.
Vahel moodsat kontseptuaalset kunsti vaadates küll mõtlen, et milleks nii palju jälkust, ma ju tean, kui ilge tegelikkus on, et inimesed on alateadvusse surunud enamiku jõledusest, mis elus tegelikult toimub. Samas aga on Kozyra nii lihtne ja lööv, et tema vahendatud tõe hetked on kogemist väärt.
Me ju tahame Tõde teada?
Barbi Pilvre
