Palverändurid Euroopat kogemas

Márqueze uue eestinduse tegelased elavad Euroopas: Barcelonas, Madridis, Pariisis, Roomas – paikades, kus kirjanik ise paguluses elades pikemalt viibis.

20. sajandi suurimaid sõnameistreid nobelist Gabriel García Márquez, keda tema arvukad fännid ja kirjandusteadlikum auditoorium omamehelikult Gaboks kutsuvad, on nüüd taas kaugelt Colombiast eesti lugejatele lähemale jõudnud, ja mitte ainult värsket eestikeelset tõlget silmas pidades.

1992. aastal esmakordselt ilmunud „Kaksteist kummalist palverändurit” (originaalis „Doce Cuentos Peregrinos”) on vanameistri loomingus mitmes mõt­tes erandlik: Gabo on taas läinud talle laialdaselt tuntust toonud romaanižanrist eemale uitama ja pealegi tegutsevad kõik tema kaksteist kummalist palverändurit eesti lugejale tuttavlikus Euroopas, mitte enam Andide eraldatud mägikülades, Ladina-Ameerika lõpututes selvades ega koloniaalajastu õitsvates sadamalinnades. Remargina võiks mainida, et eesti Hispaania ja Ladina-Ameerika uuringute suurkuju Jüri Talvet on raamatu pealkirja varem tõlkinud kui „Kaksteist pagulasjuttu”, põhjendades valikut sellega, et tegemist on eelkõige Ladina-Ameerika pagulaste eluseikadega Euroopas.

Tõepoolest, Gabo luust ja lihast karakterid elavad oma elu Barcelonas, Madridis, Pariisis, Genfis, Roomas ja muudes kohtades, kus Márquez ise Euroopas paguluses elades pikemalt viibis. See­tõttu suudab autor tabada nüansse, mida võib üks Ladina-Ameerika müütide ja müs­tikaga segunenud kultuuriruumist pärit inimene tunda ratsionalismivaimus elavas Euroopas.

„Ma ei tea, miks, aga ma tõl­gendasin seda unenägu kui oma identiteedi südametunnistust ja mõtlesin, et käes on õige hetk, et hakata kirjutama neist imelikest asjadest, mis ladinaameeriklastega Euroopas juhtuvad,” kirjutab Márquez  ees­sõ­nas, tutvustades raamatu sünnilugu, mille inspireeris unenägu iseenda surmast. Selle meta­füüsilise kogemuse on autor otsustanud kogumikust välja jätta, sest enda väitel ei suutnud sõ­na­võlur kogemuse kirjeldamiseks õigeid sõnu leida.

Lugudest leiab ka kirjaniku varasemast loomingust tuttavaid konkreetseid motiive: nagu kõik maapealsed imed, on ka imeliste pühakute teema ammu Márqueze meeli erutanud.

Tagasihoidlikud tegelased

Võtkem näiteks Eesti Päevalehe romaanisarjas ilmunud „Armastusest ja teistest deemonitest”, kus armastusest surnud Sierva María de Todos los Ángelese ruuged läikivad juuksed ei jäta üleloomulikku kasvamist ka aastasadu pärast tüdruku surma. Sarnaselt romaaniga on ka kummaliste palverändurite loos „Pühak” tegelikult elu ise palju suurem ja saladuslikum kui kurioosumi valda langev ime. See lugu kõnealusest kaheteist­küm­nest sobibki vahest kõige paremini illustreerima, et Márqueze palverändurid – ise seda teades või teadmata – on kummalised eelkõige oma tavapärasuses ja lihtsuses. Teiseks on loodud karakterid väärikad, pigem tagasihoidlikud ja sissepoole elavad, kindlasti mitte Ladina-Ameerika seebiseriaalidele omaste ülekeevate emotsioonidega. Isegi armukade võlur on paheline vaid tasasel moel ja vastne abi­elunaine Nena Daconte säilitab tilkhaaval verest tühjaks joostes häiriva stoilisuse. Kariibi poiss aga sooritab mõistmatute rootslaste pilgu all mõeldamatu, kuid vältimatu enesetapu.

Reaalsusega segunevale seletamatule mõjub kaasa Gabo tegelaskujude nimede maagia. Kirjanik tutvustab neid oma kirjandusliku käekirja kohaselt täisnimedega, kuni need lugeja teadvuses justkui mantrana vastu kajama hakkavad: Nena Daconte, Margarito Duarte, María dos Prazeres, Prudencia Linero, Fulvia Flamínea… Ja kes meist ei mäletaks kolonel Aureliano Buendíat või uhket Fermina Dazat.

Eraldi esiletõstmist väärib tõlkijatöö: Kätlin Kaldmaa tunneb end Márqueze teoste rütmilises kujundidžunglis kui pärismaalane.

Gabriel García Márquez

Kaksteist kummalist

palverändurit

Eesti Raamat