Seni parim Vabariigi aastapäeva kontserdi lavastus on olnud 2013. aastal Elmo Nüganeni lavastatud Vabariigi 95. aastapäeva kontsert. Jaak Printsi lavastuses puudus Nüganeni kujundlik nutikus, aga paigutaksin selle siiski 25 aastapäeva esikolmikusse: nägime julge, ent lihtsa, toimiva lavakujundusega kontserti, mille keskmes olid suurepärases muusikalises seades lood.

Mulle meeldis, et puudus punnitatud pühalikkus ja matusemeelolu, ositi aitas sellele kaasa ilmselt väga pappkastide mänguline kasutamine, aga ka see, et hoiti tempot. Veidi liturgiliseks kiskus asi ainult Sergo Varese ööbiku-lausumise ajal (näitleja kandis kenasti välja, aga lavastuslikult jäi asi venima). Lavaruumi kasutus ning valgusrežii olid suurepärased, orkestri paigutamine lava tagumisse otsa andis kogu kontserdile dramaatilist sügavust.

Kui norida, siis ehk veel selle kallal, et see pappkast kippus vahepeal kontserti üle võtma, Siiri Sisaski võimsa laulu rikkusid langevate kastide suvalised paugud igatahes ära. Saalis istudes kippus lavapindade pideva tõusmise-langemise humin hetkiti kontsertihelisid summutama. Samuti kutsub selline provokatiivselt lihtne materjal suuremale kujundlikule leidlikkusele, mäng kastidega jäi aga veidi lapsikuks.

Vanema põlvkonna eestlaste massiline lavale ilmumine kontserdi lõpus oli poliitiliselt osundav ja minus isiklikult värskendavat ebamugavust tekitanud võte, mis mõjus sama ootamatult ja kriipivalt kui presidendi kõnes kuuldud lause: „pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa“.

Ilmselt oli lavastuslik taotlus unustusehõlma langenud vanainimeste süümeline vastandamine saalis istuvale eliidile, miks nad muidu otsekui zombidena lavaäärele tuikuma olid pandud. Igal juhul see julge võte toimis, loodetavasti näeme vanema põlvkonna sama võimsat come backi ka ühiskonnaelus – presidendi kõnes toodud vahva näide Viljandi eakate aktiivsusest andis selleks lootust.