Peab kohe alguses ütlema, et see raamat nõuab suhteliselt tugevat närvisüsteemi nii teadlaselt, roheliselt kui ka teaduse populariseerijalt. Sest James Lovelock oskab kollitada, võib-olla isegi inglaslikult šokeerida. See ei ole küll tema eesmärk, eesmärgiks on ikka panna lugeja mõtlema selle peale, kas ja kui palju meie, inimesed, oleme teinud liiga Maale, mis on meid sünnitanud ning katab ja toidab siiamaani.

Ise ta ütleb selle kohta, et ta võtab tõsiselt fantastikakirjaniku Michael Crichtoni arvamusi mitte sellepärast, et need vastavad tõele, vaid et Crichton on niivõrd hea jutustaja. Ja et viktoriaanliku Inglismaa kohta ei loe me mitte sotsioloogide või ajaloolaste teadustöid, vaid uurime seda Charles Dickensilt. Nii nagu meie kujutleme Eesti aega ette Tammsaare, Lutsu ja Krossi silme läbi, mitte ajaloolaste uurimusi lugedes.

Gaia kui eetiline imperatiiv

Nii et Lovelock muidugi annab endale aru, mida ta teeb. Ta ei pea oma Gaia-teooriat ei teaduseks ega teaduse populariseerimiseks, vaid millekski eetilise imperatiivi sarnaseks, mille kohta Kant ehk ütelnuks, et see on eetika iseeneses, Sjøren Kierkegaard pidanuks seda ehk pärispatu avalduseks, aga Hans

Christian Andersen ütelnuks, et Vapper Tinasõdur teadis seda niikuinii.

Ise lugesin seda raamatut lennukis, kui olin selle Helsingi lennujaamast ostnud, ja seetõttu omandas selle sõnum mulle omamoodi tähenduse, kui ma seal pilve piiri taga kenasti keskkonda saastasin ja järjekordselt tõdeda võisin tollivaba kaubanduse võlu, misläbi taevasse tõstetakse tuhandete tonnide kaupa alkohoolseid jooke, et neid õhus odavamalt maha müüa ja siis jälle tagasi Maale tuua.

Varsti selgus mu rõõmuks, et Varrak on Gaia lasknud ka eesti keelde tõlkida. Võib isegi ütelda, et mõnel määral ka meelde, sest mida see toimetaja Kalevi Kulli järelsõna ja märkused siis muud ikka tähendavad.

Gaia on sõna, mille Lovelock kleepis William Goldingu soovitusel oma kujutlusele sellest, kuidas planeet Maa omadega toime tuleb. Just nimelt planeet Maa omadega, mitte inimene sellega.

Lovelock arendas oma ideestiku välja 1970. aastatel ning sellest haaras kinni näiteks ka tunnustatud Ameerika bioloog Lynn Margulis, kellega koos Lovelock ka ühe raamatu kirjutas. Lovelock ongi kirjutanud raamatuid vaid Gaiast, mis näitab veel kord, et ta ei ole teadlane ega teaduse populariseerija.

Lovelocki jaoks ei ole Gaia midagi elusat, oh ei. Ega ka midagi new age’i võtmes. Ehkki see liikumine on Lovelocki püüdnud oma huvides rakendada. Lovelock vaid kasutab metafoore, kui selgitab, kuidas Maa omadega toime tuleb. Selgub, et see on nagu biitlite laulus “Lady Madonna”: kui nädala ring saab täis, peavad ka otsad otsadega kokku tulema. “Nii möödub aeg.”

Lovelocki kujutluses on Maa asi iseeneses, mis on võimeline reguleerima oma temperatuuri, atmosfääri koostist, vee hulka maailmaookeanis ning last but not least ka seda elusat mitmekesisust, kes temal liigub, loob ja lehvitab. 

Gaia on elanud enne meid ja jääb püsima ka pärast meid. Iseasi on, kui palju Gaia pärast meid elu kannab ja milline see elu olema saab. Meie saame Gaiaga koos olla vaid siis, kui Gaia parameetrid püsivad teatud piirides. Kui need sealt väljuvad, pole meil enam Gaiaga asja.

Gaia on võimeline meid üle elama, meie Gaiat mitte. See on Lovelocki sõnum.

Mis Lovelocki puhul üllatab, on see, et ta on jõudnud järeldusele, et praegu on tuumaenergeetika parim lahendus, et lasta Gaial omaette tegutseda. Ta ei näe mingit lahendust biokütuste tootmises, sest see võtab Gaialt ära palju pinda, mida on vaja eneseregulatsiooniks. Viga on vaid ühes – meid on liiga palju.

Taastuvenergia on tema meelest enesepett, sest sellegi tootmine vajab ruumi Gaia arvel. Lovelock rõhutab ikka ja jälle – mitte see, et inimene paiskab atmosfääri nii või naa palju kasvuhoonegaase, ei tee meie Gaiat põduraks. Pigem see, et inimene on Gaia pinnast nõnda palju endale ahnitsenud, pidades Gaiat mingiks kooperatiivse omandi taoliseks nähtuseks. Gaial pole lihtsalt enam nõnda palju pinda, et negatiivse tagasiside abil oma süsteeme ülal hoida – ja ühes sellega on ka langenud Gaia võime säilitada oma temperatuuri, atmosfääri koostist ja muid kliimat stabiliseerivaid parameetreid.

Romantiku kujutlus Raamatust

Veel kord – Lovelockil on oma sõnum, ja see on, et mitte Maa ei ole meie oma, vaid meie oleme Maa lapsed ning mitte meie ei otsusta lõppkokkuvõttes Gaia üle, vaid Gaia otsustab meie üle. See on peaaegu et kristlik sõnum ja selle jõud on olnud vägev, vägevam kui enamiku nüüdisaegsete mõtlejate sõnumid. Ning see on mõjutanud lääne mõtlemist omal vaiksel, kuid samas järelejätmatul moel. Kas Lovelock on ühes või teises asjas eksinud, trummikest mõnes kohas ehk liiga tugevalt tagunud või mõne metafoori liiga värvikaks pintseldanud, ei oma siinkohal üleüldse tähtsust. Pigem vastupidi. On tore vaadata, kuidas ta seda teinud on.

Mina näen Lovelocki omamoodi ühenduslülina algse, naiivrohelise mõttemaailma ja selle äärmuslikke variante jõuliselt kritiseerinud kunagise Greenpeace’i aktivisti, taanlase Bjørn Lomborgi vahel. Kui statistikaprofessor Lomborg avaldas 1998. aastal oma raamatu “The Sceptical Environmentalist”, milles ta kritiseerib rohelisi mantraid, sai ta endale sealtpoolt kaela tuld ja tõrva. Nii ka on Lovelock saanud kuulda head ja paremat nii teadlaskonnalt kui ka roheliselt maailmalt (“urbaniseerunud rohelistelt”, nagu ta ise neid nimetab). Ääre ajab üle nii tema käsitlus Gaiast, mida peetakse primitiivseks, kui ka kujutlus energiatootmise tulevikust, mida ta seob tuumaenergiaga. Märkimisväärne on, et Lovelock mainib Lomborgi, mitte aga vastupidi. 

Praeguse raamatu avaldas auväärses eas Lovelock oma 87. eluaastal. Enne seda on ta kirjutanud üle 200 teadusartikli ning Gaiast kokku vähemalt seitse raamatut. Ta on Kuningliku Ühingu liige aastast 1974 ning Oxfordi ülikooli Green College’i külalislektor. Teda on seadnud meie aja üheks suuremaks mõtlejaks ajakirjad New Scientist, Observer ja Prospect  ning ta on Tema Majesteet Kuninga aukompanjon. Et öelda vaid mõni killuke Lovelocki paigast lääne mõtte- ja haridusmaastikul.

Seda kummastavam on leida raamatu lõpust toimetaja Kalevi Kulli järelsõna, mis meenutab küll kahjuks pigem nõukogudeaegseid stamm-eessõnasid, kus materdati maha lääne autor, et see siis lubataks ära trükkida. Kulli lugu on muidugi tore lugeda ja tark on see ka, nagu tema lood ikka. Ja ta teeb meile selgeks, kuidas asjad tegelikult on. Kuid läheb mu meelest veidi mööda. Kull juhib tähelepanu, et Lovelock pole mingi teadlane, vaid sõltumatu teadlane, kes ronib võõrale kapsamaale, et Lovelock “ehmatas ära, kaotas rahu ja hakkas kirglikult raamatuid kirjutama”, et ta ei tea, mis asi on tuumajäätmed ja nii edasi ning tagasi ka. Ja et Lovelocki soovitus matta tuumajäätmed vihmametsa, et see hoiaks sealt eemal arendustegevuse, misläbi Gaia ainult võidaks, on tõeliselt asjatundmatu.

Juhin vaid tähelepanu, et siinkohal on Kull võtnud tõsimeelselt Lovelocki hüperboole, mis on populariseerimisel hädavajalikud, ent mida meie auväärne professor nimetab miskipärast petusõnadeks. Teadus on Kulli jaoks midagi püha, ja iga püüd seda populariseerida on inimeste petmine, tahaks ta justkui öelda. Õnneks on meil olemas Lovelocki-taolised inimesed, kes nõnda ei arva.

Olgu peale. Juhin vaid tähelepanu sellele, et loetagu Lovelocki ja Kulli kui kaht täiesti eraldi universumist pärit olevat asja. Ja siis võrreldagu veel Lovelocki raamatusse härrasmeheliku eesõna kirjutanud sir Grispin Tickelli teksti.

Oleme siia tulnud ootama

Lovelock on idealist, isegi romantik, ja muidugi pole teaduses romantikale kohta. “Vähesed meist suudavad kohe oma elu niivõrd ulatuslikult ümber korraldada, et Gaia meie lojaalust mõistaks, kuid ma kahtlustan, et õige pea toimuvad muudatused kiirendavad seda tempot,” kirjutab ta. Ja unistab lõpuks ühest raamatust, kuhu oleks kirja pandud kõik see, mida me teame: “Üks viis, kuidas katastroofi tagajärgi vähendada, on kirjutada ellujäänute jaoks õpetus, kuidas ilma meie tehtud vigu liigselt kordamata  tsivilisatsioon uuesti üles ehitada,” kirjutab ta.

Me võime sellesse suhtuda küll skeptiliselt, kuid mulle meenub Lovelocki lugedes tahtmatult kaks nüüdseks lahkunud Eesti teadlast. Need on akadeemik Juhan Ross ja Heino Tooming, kes mõlemad jõudsid oma uurimistöö kaudu umbes samalaadsete veendumusteni. Et tee, mis sa teed, aga kui inimesi saab palju, läheb ka teadmine hukka. Väljapääsu ei oska muidugi keegi näidata. Kui selleks ei ole mitte ootamine.

Kui seda lugu kirjutasin, otsisin pilguga üles Lynn Margulise Gaia-teooriast inspireeritud raamatu “The Symbiotic Planet”. Ja see oli mu riiulil sattunud millegipärast kõrvuti Samuel Becketti kujutlusega maailma tulevikust, “Waiting for Godot”. Võib-olla see ei olegi juhuslik. Sest olgu see Godot või Gaia, meie osa on ikka pigem oodata kui tegutseda. Ehkki me seda ootamist maskeerime üha kiirenevate askelduste taha, mille valime just selle ja ainult selle pärast, et ei peaks ometi endale tunnistama: oleme siia tulnud ootajateks.

Lovelocki Gaia hüpotees vääris korralikult ja hoolsalt eesti keelde tõlkimist, nagu nüüd on teoks saanud – ühes selle sõnaseletuste, registri ja kirjanduse loeteluga. Ja seda tasub lugeda igaühel, keda võlub mõtlemise mõnu, kes ei arva, et korstnatest kirjutamiseks peab ilmtingimata olema korstnapühkija, ning kes on veel kas või sabaotsakese poolest sees uksest, mis viib või vähemalt paistab viivat sellesse ruumi, kus valitseb kooskõla ja liikuv ning seega ka lõbus tasakaal.