Teose teeb eripäraseks, võib isegi öelda, et ainulaadseks meetod, kuidas autor oli sunnitud ainest koguma. 2002. aastal tabas tunnustatud keskealist kirjanikku insult, mis viis ta kaheks nädalaks koomasse. Pärast ärkvele tulekut pidi Schmidt saama jagu halvatusest, õppima uuesti käima, rääkima ja kirjutama, mis võttis aastaid. Eeskätt tuli tal aga õppida mõtlema, sest ümbritsevat maailma kirjeldav keelemootor oli rabandusega rikki läinud. „Ikka ja jälle tuleb tal sõnades selgusele jõuda, aga kas see, mida ta seejuures mõtleb, ka õige on, ta ei tea,” tunneb romaani peategelane Helene, keda tabab täpselt samasugune saatus.

Nagu autoril on ka Helenel viis last ja ta on psühholoogi haridusega kirjanik. Schmidt on rõhutanud, et omaelulooga siiski tegemist ei ole. Olulise erinevusena pole autor plaaninud oma abikaasa juurest transseksuaali juurde põgeneda. Nimelt avastab Helene mälestuste puslet kokku pannes, et oli vahepeal armunud mehena sündinud androgüüni. Õrna loomuga Victorile/Violale saab ta omistada omadusi, mis kuiviku tüüpi abikaasal Matthesel puuduvad, eelkõige tunda end suhtes tugevama poolena. Haigevoodis peab Helene välja mõtlema, millisesse seisu tema inimsuhted insuldi ajaks olid jõudnud ja kuidas nendega edasi liikuda.

Tagasi ellu

Teos vastab saksalikkuse stereotüübile selles mõttes, et siin ei ole huumori varjugi, ehkki allumatud näolihased sunnivad Helenet tema meelehärmiks kohatutes situatsioonides irvitama. Inspireeriv on see raamat küll, sest Schmidt on oma õnnetusest suures osas toibunud. Ajurabandusega patsiendil pole teosega muidugi midagi teha, aga nende lähedastel võib sellest abi olla küll. Raamat aitab mõista, et kõnedefekti ja suust tilkuva ilaniidi taga on endiselt varjul intelligentne inimene, kelle intellekt vajab lihtsalt taaskäivitamist ja kordategemist.

Täna Tartus Prima Vistal veel:

14 Tõnu Õnnepalu, Aime Hansen, Aare Pilv, Tarmo Jüristo kirjanduse majas

16 Allan Vainola TÜ raamatukogu kohvikus

18 Dina Rubina linnaraamatukogus

18.30 laulvad kirjanikud pargiraamatukogus