Pärast musta pori tuleb sinine, õrnade vereplekkidega taevas
Alustame definitsioonist. „Sinine on sinu taevas” on satiiriline põnevik, mille tegevus toimub peamiselt tänapäeva Tallinnas. Raamatu lehekülgedel püüavad üksteist üle mängida kapo, kripo, FSB, vasakterroristid ja paremäärmuslased. Toimub nii plahvatusi, inimrööve kui ka mõrvu, sündmuste keerisest ei jää puutumata Stockmann, Noku klubi ega presidendi vastuvõtt. On seksi ja kanepisuitsetamist, aga peaaegu sugugi mitte ropendamist. Raud on paljude oma tegelaste loomisel kasutanud enamasti selgeid prototüüpe, kellest mõni (vuntsidega eurovolinik) esineb anonüümselt, mõni, näiteks Enn Pant, aga oma nime all. Ülejäänud, näiteks kapo kollanokast komissar Kaselaan ja nähtavasti reinkarneerunud terrorist Ulrike Meinhof kehastavad kindlaid tüüpkujusid.
Minategelasele, ülbevõitu saatejuhile on üsna kerge Raua enda nägu juurde mõelda. „Minu töö oli odav,” pihib ta. „Mulle maksti palju, kuid see ei muutnud minu tööd kuidagi väärtuslikumaks.” Terroristide tapahimu peale kohkudes tunneb muganduja siiski nende kompromissituse pärast kadedust: „Ja ometi olid nad vabamad kui meie. [- - -] Isegi kui me nende elustiili kaaperdada üritasime, puudusid meil usk, kirg ja nälg.”
Autori abikaasa Pärle Sepping-Raud on teost ilmselgelt tublisti toimetanud. Ehkki Raua stiil on endiselt ohtrasõnaline ja bravuurikas, ei saada iga tema lauset enam kujundite tulevärk, mis „Musta pori näkku” puhul lugejat väsitama kippus.
Tegevus on selle võrra tempokam ja lugejal igav ei hakka – see tähendab, et kui teile meeldivad „meestekad”, siis see just Raua raamat ongi. Kirjanduslike mõjutuste asemel torkab silma raamatu filmilik laad. Mitmed põnevust kruvivad stseenid on üles ehitatud klassikalises trillerivõtmes. Mõne dialoogi puhul, eriti Tallinki finantsjuhi piinamise stseenis, on autor saanud inspiratsiooni Quentin Tarantino filmidest, nagu mujal juba viidatud on.
Osavad karikatuurid
Raua teos täidab kõik eesmärgid, mida sellise raamatu autor võiks soovida – „Sinine on sinu taevas” on tõesti kaasahaarav, Raua teravmeelitsemine paneb sageli muigama ja ainuüksi autori isiku tõttu võib teosele julgelt müügiedu ennustada. Skandaaliväärtuselt jääb teos „Mustale porile” muidugi alla, ehkki päevakajalisust on siin piisavalt, et Kroonika lugeja oma sangarid ära tunneks. Kaaskodanike karikeerimiseks on Raual annet, nauditavalt nõmedad kujud on nii kõiges Notšnoi Dozori kätt kahtlustav kapo komissar kui ka vasakpoolne intellektuaal Margus.
Selles osas sarnaneb Raua maailmavaade animasarja „South Park” loojate väljendatud seisukohaga: „Me vihkame konservatiive, aga me *** vihkame liberaale.” Ja muidugi põlgab nihilist Raud äärmuslastest (kel on vähemalt selge maailmavaade) rohkem nürimeelset rahvamassi, kes on valmis tasuta Soome reisi nimel üksteist jalge alla tallama, ehkki samal ajal rõhutab saatejuht, kui väga talle meeldib oma aega „tavaliste” inimeste seltsis veeta.
Raamatule tuleb ette heita kunstlikult lahendatud lõppmängu. Finaalis otsade segiajamist (need seejuures salapäraselt lahtiseks jättes) esineb eesti viimase aja kirjanduses liigagi palju.
Lugu ju ei kaotaks, kui see lahendada tarantinolikus kitšivõtmes, lastes tina täis pumbatud terroristidel epiloogis viimane suudlus vahetada. Aga kokku võttes on „Sinine on sinu taevas” piisavalt tahe tükk ja vaatame, kuhu maani Raud oma „valge” raamatu valmimise ajaks on arenenud.
Loe Kaarel Kressa intervjuud Mihkel Rauaga homse Päevalehe kultuurivihikust!
