Minategelasele, ülbevõitu saatejuhile on üsna kerge Raua enda nägu juurde mõelda. „Minu töö oli odav,” pihib ta. „Mulle maksti palju, kuid see ei muutnud minu tööd kuidagi väärtuslikumaks.” Terroristide tapahimu peale kohkudes tunneb muganduja siiski nende kompromissituse pärast kadedust: „Ja ometi olid nad vabamad kui meie. [- - -] Isegi kui me nende elustiili kaaperdada üritasime, puudusid meil usk, kirg ja nälg.”

Autori abikaasa Pärle Sepping-Raud on teost ilmselgelt tublisti toimetanud. Ehkki Raua stiil on endiselt ohtrasõnaline ja bravuurikas, ei saada iga tema lauset enam kujundite tulevärk, mis „Musta pori näkku” puhul lugejat väsitama kippus.

Tegevus on selle võrra tempokam ja lugejal igav ei hakka – see tähendab, et kui teile meeldivad „meestekad”, siis see just Raua raamat ongi. Kirjanduslike mõjutuste asemel torkab silma raamatu filmilik laad. Mitmed põnevust kruvivad stseenid on üles ehitatud klassikalises trillerivõtmes. Mõne dialoogi puhul, eriti Tallinki finantsjuhi piinamise stseenis, on autor saanud inspiratsiooni Quentin Tarantino filmidest, nagu mujal juba viidatud on.

Osavad karikatuurid

Raua teos täidab kõik ees­märgid, mida sellise raamatu autor võiks soovida – „Sinine on sinu taevas” on tõesti kaasahaarav, Raua teravmeelitsemine paneb sageli muigama ja ainuüksi autori isiku tõttu võib teosele julgelt müügi­edu ennustada. Skandaaliväärtuselt jääb teos „Mustale porile” muidugi alla, ehkki päevakajalisust on siin piisavalt, et Kroonika lugeja oma sangarid ära tunneks. Kaaskodanike karikeerimiseks on Raual annet, nauditavalt nõmedad kujud on nii kõiges Notšnoi Dozori kätt kahtlustav kapo komissar kui ka vasakpoolne intellektuaal Margus.

Selles osas sarnaneb Raua maailmavaade animasarja „South Park” loojate väljendatud seisukohaga: „Me vihkame konservatiive, aga me *** vihkame liberaale.” Ja muidugi põlgab nihilist Raud äärmuslastest (kel on vähemalt selge maailmavaade) rohkem nürimeelset rahvamassi, kes on valmis tasuta Soome reisi nimel üksteist jalge alla tallama, ehkki samal ajal rõhutab saatejuht, kui väga talle meeldib oma aega „tavaliste” inimeste seltsis veeta.

Raamatule tuleb ette heita kunstlikult lahendatud lõpp­män­gu. Finaalis otsade segiajamist (need seejuures salapäraselt lahtiseks jättes) esineb eesti viimase aja kirjanduses liigagi palju.

Lugu ju ei kaotaks, kui see lahendada tarantinolikus kitši­võt­mes, lastes tina täis pumbatud terroristidel epiloogis viimane suudlus vahetada. Aga kokku võt­tes on „Sinine on sinu taevas” piisavalt tahe tükk ja vaatame, kuhu maani Raud oma „valge” raamatu valmimise ajaks on arenenud.

Loe Kaarel Kressa intervjuud Mihkel Rauaga homse Päevalehe kultuurivihikust!