Hooaja lõpu esietendused toovad mitmeid üllatusi, ähvardadaes publikut mitmel juhul ette kunstielamustega.

Sügisel riigiraha nappusega põhjendatud proovide pausi pidanud Von Krahli teater tuleb kevadel välja intrigeerivate töödega. Esimest korda näeb Eesti publik Rainer Sarneti lavastuses näitemängu, mille on kirjutanud saksakeelsetel lavadel sage Elfride Jelinek, keda  võib tituleerida lisaks Nobeli auhinna laureaadile ka käredaks vasakpoolseks ja aktiivseks feministiks. Tükk ise kannab pealkirja “Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”.

Uudis on see, et Von Krahli teater kutsub külalisena oma tükki Eva Püssa, Terje Pennie, Anne Paluveri, asendamaks Krahli näitlejannat, kes on hõi-vatud emarolliga. Teine põnev teos on “Eesti meeste laulud”, mis moodustab koos varasemate tükkidega Tormise-triloogia. Taas on tegijateks Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalakas. 

Remonti minev Eesti Draamateater mängib suvel taas väljaspool oma maja. Lavakunstikooli lõpetava Uku Uusbergi teatritekst “Head ööd, vend” esietendub 6. aprillil Kanuti Gildi Saalis. Tegelased on pärit Shakespeare’i näidenditest. 14. juunil esietendub Keila-Joa mõisas Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”, lavastaja Merle Karusoo. Sellest maailmadramaturgia klassikaks saanud ja Draamateatriski varem mängitud teosest valmis uus tõlge, autoriks Mati Soomre. Peaosades mängivad Ain Lutsepp ja Ülle Kaljuste. Viinistusse lavastab Hendrik Toompere Boguslaw Schaefferii “Loojangu”.

Vanemuise teatri hooaja ankruks pandud uus eesti näitemäng “Koidula veri” sai aga uue nimiosa täitja. Lapsesaamise tõttu teatritööst ajutiselt loobunud Kersti Heinloo asemel mängib eesti esiluuletajat selles põnevas ajaloolises fiktsioonis Ragne Pekarev. Ka on teatrist tulnud sõnumite kohaselt paigas suvised uuslavastused: Brönte “Vihurimäe” dramatiseering Alatskivil ja muusikalid “Sugar” ja “Ruja”.

Nukuteater saab “Suvesuhte”

Pärast Venes kuumade vendade Presnjakovide kirjutatud näitemängu “Mängides ohvrit” lavaletoomist märtsi lõpus hakkab Linnateater tegema Tammsaare-epopöad Vargamäel.

Endla peab suvehooaja oma majas ja lavastab selleks puhuks Doug Wrighti “Ma olen iseenda naine”, kus peituvat 40 rolli mängib Raivo E. Tamm.

Vene teater toob lisaks Ray Cooney komöödiale välja ka varemgi kavas olnud Ibseni “Kummitused”. Tükile on leitud uus lavastaja, kelleks on Aleksei Utegarov Peterburist. Uudis on seegi, et ühte pearolli hakkab seal vene keeles mängima Jüri Aarma.

Nukuteatri kõrghetkeks ähvardab tulla 29. märts, mil Jevgeni Ibragimov lavastab Gogoli “Mängurid”, tänapäevaselt teravalt mõjuva ületrumpamiskomöödia. Suvel aga siirdub Nukuteater meelelahutusäri mängumaale, minnes suvetuurile tükiga “Suvesuhe”.

NO-Teater

Perikles ei anna kergelt kätte

On raske istuda NO-teatri saalis toolile ja vabaneda harjumustest, mida sealne saal on endaga varem kaasa toonud – võtta vastu sotsiaalkriitikat, intensiivselt analüüsida ning kanda teemat endaga veel paar päeva kaasas, võib-olla kuidagi maailmagi muuta. Või olla valmis, et sulle surutakse mingit arvamust peale.

Teades, et NO-teater on prioriteetide pingereas ettepoole tõstnud esteetika, sest “sotsiaal-poliitilise teatri viljelemine ei vii kuhugi”, tundub, et saali peaks istuma puhta lehena, mõtlema: ma ei ole siin varem käinud.

Aga justkui tõestamaks, et teater on juba eos sotsiaal(kriitili)ne ja sotsiaalse teatri tegemisel polegi vorm nii oluline, on stiilipöördeline lavastus sotsiaalselt väga tundlik. Juba see, et on valitud Shakespeare’i “Perikles”, mis tegeleb võimu ja vaimu ning jumalatest ehk valitsejatest sõltuva õnne ja õnnetuse teemaga, on ilmselgelt… sotsiaalne.

Juba 1983. aastal lavastas ameeriklane Peter Sellars Bostonis “Periklese”, kus statistid olid riietatud tolleaegseteks Ameerika kodututeks. Sellised võtted olid eriti laialt levinud 1990-ndate Inglismaa “Periklese” lavaversioonides. Eestis on 2008. aastal laval näiteks prostituudid ja kupeldajad.

Peen Bollywood

Ometi on sinimustvalgel laval toimuv omamoodi kergendus. Chalice’i lummava muusikalise kujunduse taustal möllavad kunstnik Ene-Liis Semperi fantaasiad, mida kord saab teostada ka väljaspool suvehooaega. Kogu bollywoodlik esteetika on suudetud lahendada nii, et see ei tundu labane. Ning mis parata, oma osa on kontekstil, et

NO-teater ei suudaks ju teha midagi pealiskaudset ja si-sutühja. Muidu vahest ei oleks ka teatri suurt sotsiaaltundlikkust kiitnud näitlejad nii lustlikult asjas sees sooritamas Jüri Naela seatud võhmale võtvaid tantse.

Kes tahab, saab elamuse muusikast, seiklusloost, värvilistest kostüümidest ja kohati isegi leidlikust dialoogist. Kes tahab, saab ka oma annuse indulgentse selle kohta, et osa on võetud sügava mõttega kultuurisündmusest.

Tiiu Laks


Endla

Pole pomme Afganistani jaoks

Madis Kalmeti lavastatud “Pommimängu” on tutvustatud kui “tragikomöödiat kahes vaatuses Joseph Helleri näidendi “Me pommitasime New Havenit” ainetel”. Ilmaasjata. Tekstimuutused on tegelikult kosmeetilised, põhiliselt jookseb lavastus Helleri näitemängu dialoogi ja ka mõtet pidi.

Kuigi Eestis seni lavastamata, pole tegu kõrvalise tekstiga. Vietnami sõja kõrgajal kirjutatud teos tõlgiti mõne aasta pärast Eestis ja kirjastati raudsesse eesriidesse pragu lüüa üritanud Loomingu Raamatukogus. Et oleks tekstinäide kuulsa “Catch-22” autorilt, sest ta põhiteost oli tollal ilmutada mõeldamatu.

See satiiriline kontrakultuuri piirimaile jääv tekst painas aastakümnete jooksul ka Eesti teatrirahva ajusid, teda lavastati koolides ja klubides, tema mõju võis näha Hermaküla Borcherti-lavastuses “Ukse taga”.

Aga ka nüüd lõikab Helleri konstrueeritud teater-teatris-metatasand mõnusalt. Seda toetavad Brechti hingusega laulunumbrid. Lisaks pakub ta rollimaterjali näitlejatele, nagu Sepo Seeman, Märt Avandi, Ago Anderson, Ireen Kennik ja teised. Kokku tuleb korralik teater, mille sõnum ärgitab mõtlema.

Alltekstiks Iraagi sõda

Selle Joseph Helleri satiirilise teemaga on üks konks – tükk käib täiest jõust militarismi pihta. Ja seepärast on “Pommimängu” esitus tühjal ühiskondlikul taustal. Sest Eesti ühiskonnas on palju verbaalset loba, kuid tegelikkuses väljendab militarismi seisu meie aja suurima humanisti Jaan Kaplinski appikarje, et meil pole isegi hävituslennukeid, kes riigi õhuruumis elementaarset korda peaks hoidma.

“Me pommitasime New Havenit” tagamaades mängis suurt rolli Vietnami sõda. Nii võiks arvata, et praeguses Eestis hakkab alltekstina mängima Iraagi ja Afganistani missioonides osalemine. Kuid seda vaid uitmõttena.

Võiks arvata, et “Pommimängu” tausta hulka kuulub esietenduse eel siia jõudnud uudis Eesti sõjamehe raskest haavatasaamisest Afganistanis. Ent samamoodi töötab siin kaasa uudis, et meie riigil polnud Afganistani saadetavale miinipilduja-rühmale pomme kaasa anda.

Andres Laasik


Linnateater

Kajut. Tuba, mis tapab mehi

Islandi dramaturgi Jón Atli Jónassoni näidend “Murdlainetus” jutustab mitmekihilise loo ühel kalalaeval viibivatest meestest. Ehkki autor on enda sõnul saanud näidendi kirjutamiseks inspiratsiooni traallaeval töötamise kogemusest, pole “Murdlainetus” pelgalt realistlike olupiltide jada.

Näidendi poeetilised vahepalad, mitmed ülemeelelised nähtused (merel hukkunud meeskonnakaaslane jääb ellujäänute teadvuses või unenägudes laevale edasi elama) ja võimalikud paralleelid Islandi arhailiste paganlike saagadega toovad sisse viikingimütoloogia motiivid, mis pole ka Rohumaa varasemale loomingule võõrad – kui meenutada tema improsid või lavastust “Noorem Edda ehk Meresõitjad” (1998).

Rutiini, kokkuhoidmise ja üksteise talumise varjus hiilivad meeste ümber pinged, vägivald, unistused, hirmud ja üksindus.

Argo Aadli kasutab pisut deliirse Kiddi kujutamises tugevat komöödianärvi, Alo Kõrve mängitud tundliku ja üksildase Jón Geiri traagiline liin on väga hea, nagu ka Veiko Tubina läbivalt huvitavate püäntidega mängitud kokk Benni.

Elisabet Tamme Tüdruk on küll, nagu selgub, masinisti merel hukkunud sõbra tütar, ent tema ilmumine laevale on sama mõistatuslik, nagu ka ta mõju meestele. Tüdruk on kui saagades tegutsenud valküüride järeltulija, jumalik neitsi, kes saatis hukkunud sõjasangareid teel Valhallasse ja kostitas neid õllega.  Kristi Eberhart