Pariisi maailmanäitus 1937: oluline tähis Eesti kultuuriloos
Umbes sama kaaluga sündmuseks, nagu aasta varem toimunud Berliini olümpiamägud, kujunes aasta hiljem toimunud maailmanäitus Pariisis. Eestile oli see suurepärane võimalus näidata end maailmale. Kokku toodi Pariisist ära seitse grand prix’d, kaheksa Diplome d’Honneur’i, üheksa kuld- ja kuus hõbemedalit ning üks pronksmedal. Erinevalt praegustest EXPO-dest oli siis eriline rõhk professionaalsel ja rahvakunstil.
Näidati ka elu-olu, põlevkivitööstust ja Eesti tooteid, kuid nagu näitavad ka preemiad, hinnati eelkõige kunsti, kuigi maailmanäituse deviis kõlas: “Kunst ja tehnika moodsas elus.” Eesti ekspositsiooni ettevalmistamisega tegelesid otseselt välis- ja majandusministeerium. Kuid veebruaris 1935 soovitas kaubandus-tööstuskoda anda Pariisi kutsele eitav vastus.
Pöörde asjade käigule tõi majandusministeeriumi inspektori Th. Endersi kiri, kus ta rõhutab, et “sarnastel suurtel rahvaste paraadidel esinemine on olulise tähtsusega Eesti tutvustamiseks laias maailmas nii poliitiliselt kui ka majanduslikult”.
Kandev roll kunstnikel
Kunstiajaloolane Irina Solomõkova, kes on maailmanäitusest artikleid kirjutanud, arvab, et Th. Endersi selja taga olid mõjukad majandusringkonnad. Endersi ettepanek oli ka, et raha kokkuhoiu huvides võiksime esineda ühises paviljonis koos Läti ja Leeduga.
1936. aasta veebruaris kuulutatigi kolmes Balti riigis välja võistlus paviljoni arhitektuuriliseks lahenduseks.Võistlus oli kahes astmes: iga riik valis välja neli paremat, mis läksid siis omavahel konkureerima. ÜldÏürii valis Tallinnas välja Balti-Saksa päritoluga Pärnu arhitekti Aleksander Nürnbergi projekti.
Nürnberg on Eesti arhitektuuriajaloos suhteliselt vähetuntud nimi. Mart Kalm mainib teda oma “20. sajandi Eesti arhitektuuri ajaloos” vaid seoses Pärnu supelasutusega (koos Erich von Wolffeldti ja Olav Siinmaaga) ja Vasa hotelli projekteerimisega. Ometi valiti arhitekt, kes pärast Eestist lahkumist 1939. aastal töötas ka Albert Speeri büroos, Balti paviljoni arhitektiks. Paviljoni üldhalli konkursi võitis samuti eestlane – 22. aastane kunsttööstuskooli lõpetanud Oskar Raunam.
Balti paviljon sattus soodsale kohale Trocedero künkal, Eiffeli torni läheduses. Kõrval oli Soome paviljon ja natuke eemal vastastikku asetsenud Nõukogude Liidu ja Saksamaa paviljonid.
N Liidu paviljoni ehitis oli Vera Muhhina kuulus skulptuur “Tööline ja kolhoositar”.
Balti paviljoni kohta kirjutas Adamson-Eric 1937. aasta Politseilehes (ei tea, miks just seal) järgmist: “Balti paviljoni asukohta ja ehitist on laitvalt käsitatud, kuid siiski julgen väita, et enamik on arvamusel, et asukoht tuleb kasuks ehitisele ja ehitis ise vastab enam-vähem neile tagasihoidlikele nõudeile, mis tal täita. Nii siis võime, kuna paviljoni autor on eestlane, sellel arvel Eesti kontosse märkida plussi. Paviljoni ees terrassil asub
F. Sannamehe skulptuur, mis küll polnud kavatsetud sinna, kuid mis sobib hästi ja omakorda õigustab koguni paviljoni terrassi barjääri.”
Eesti väljapanekut kandsid peamiselt rakenduskunsti ühingu liikmete looming. Oluline roll oli siin Adamson-Ericul ja seda nii oma loomingu kui ka üldkujunduse kaasaaitamise poolest. Esindatud oli Eesti maal, skulptuur, nahkehistöö, gobelään, ehtekunst, keraamika ja foto. Kõike seda peegeldab ka auhinnatud tööde nimekiri.
Veel kord sõna Adamson-Ericule: “Selgituseks peab siinjuures rõhutama, et nii ohtralt, kui nüüd on pakutavat arvustavat nõuannet, jäid eeltöödest eemale pea täies ulatuses meie tööstused, pakkumisi esinemiseks tuli vaid kunstnikkonnalt. Isegi enam – pea kõik esemed on tulnud majandusministeeriumi tellida või osta. Omal riisikol esinejad olid vaid kunstnikud. Ei tea, et ükski meil eduga töötavaist põlevkivitööstusist oleks pakkunud summasid, materjale või abilisi põlevkivi väljapanekute hankimisel.”
Eks ole selles midagi õpetlikku ka tänapäevale. EXPO-del esinemine on jäänud ikka enamasti riigi asjaks, kuigi ettevõtjad, kirjastajad ja moeloojad võiksid kasutada võimalust ennast eksponeerida suurimal maailmamessil, taustaks kunst ja rahvuslik sümboolika.
Näituse koostajad on püüdnud kätte saada nii palju materjali, mis oli Pariisis väljas. Mõne kunstniku puhul tuli eksponeerida ka töid samast perioodist, kuna paljud asjad on läinud kaduma.
Näituse pärliks on Adamson-Ericu enda kadunud vaip, mis on kavandi järgi uuesti kootud. Igal juhul on näitus täitnud selle lünga, et see on teadvustanud Eesti rahvusvaheliselt ühe ajaloo edukama esinemise maailmas.
Edukamad EXPO-l osalejad
Eesti väljapaneku
grand prix’d
•• Aleksander Nürnberg, Balti paviljoni arhitekt
•• Oskar Raunam, Balti paviljoni üldmaalide autor
•• Voldemar Mellik – skulptuur “Põlevkivikaevur” (nimetatud ka kui “Eesti kaevur”)
•• Eduard Taska – nahkehistöö
•• OÜ Kodukäsitöö – spordiriietus, padjad, mööblikatteriided
•• Firma Kodukangad – rahvusliku ornamendiga mööblitekstiilid
•• Eesti kirjanduse seltsi kirjastus K/Ü Loodus – Eesti entsüklopeedia väljaandmine
•• Raamatute kujundamisel märgiti koos “Kalevipoja” 1935. aasta juubeliväljaandega nimeliselt ära Hando Mugasto ja Kristjan Raua illustratsioonid.
