Pariisi ooperikummituse pimestav glamuur

Joel Schumacheri “Ooperifantoom” valmis kuuekümne miljoni dollari eest. Ekraanil rulluvates kaadrites on seda raha täie eest ruumides ja disainis. Kunstniku-Oscari nominatsioonini tõmbab film välja küll. Olgu muuga kuidas on, kirjutab Andres Laasik.

Inimestega selles 19. sajandi teise poole kullas ja karras on juba keerulisem. Filmi kõige nõrgem koht on naispeaosatäitja. Emmy Rossum on välimuse poolest kena brünett naine ja ta häälepaelad teevad ära kõik Christine Daaé rolliks vajaliku, kuid midagi olulist jääb puudu. Midagi, mis oli olemas filmi esialgse mõtte juures, mil kangelanna rollis oleks näinud Sarah Brightmani. Tema kummalised tämbrid kõlbaksid tähistama seda muusikaimet, mis salapärase Ooperifantoomi (Gerard Butler) juhendamise all laval sündis. Kuid tollal jäi see film sündimata, sest kuulus helilooja läks oma muusast lahku.

Christine’i tõmme ei vea välja

Asi ei ole ainult muusika saladustes ja võluväes. Romantiline süžee seob muusika kokku seksuaalsusega – Christine’is peaks olema tõmmet, mis paneb temasse armuma nii ooperimaja halli kardinali kui ka Pariisi kauneima aadlipoisi (Patrick Wilson). Filmis see seos välja ei vea. Sest Christine ei ole ihaldusväärne, vaatajate silmis jääb puudu naiselikust power’ist.

“Ooperifantoom” ei ole vist kõige kunstilisem noodirida, mis Lloyd-Webber kunagi kirja pannud, kuigi rahamasinana on see teos töötanud muusikalitööstuses vast kõige tõhusamalt. Siin pole “Jeesus Kristus Superstaaris” peituvat hipipõlvkonna sõnumite väge või siis “Evita” poliitilist dramatismi. Ooperikunstiga seotud muinaslugu on muusikaliselt pompoosne ja õõnsalt suurejooneline. Ei ole ka ime, et muusikalise partituuriga hakkavad inimrollide asemel enam kokku mängima ruumilahendused ja disainileiutised. Ja mitte ainult võimsalt kujundatud teatrimaja, kujundus on vägev ka surnuaiastseenis.

Filmis kerkib veel kord üles vokaalse sõnumi kaameraga jäädvustamise probleem. Ooperilaval nii loomulikult mõjuv tinglikkus, kus suure armastuse või kodumaa-austuse puhangus ei jää muud üle, kui laulma hakata, ei tööta üksüheselt filmilindil, kus peal tohutu fotograafiline tõde. “Ooperifantoomis” on kõik suured laulustseenid lahendatud kõige magedamalt – püüdes saavutada maksimaalset realismiefekti, mis jääb aga tulemata.

Kuulub 1990-ndatesse

Kaadrisse on püütud enamasti kaks persooni, kes siis oma kunsti- ja armastuseasju laulu keeles klaarivad. Võltsil moel, kuid see ei ole niivõrd osatäitjate kui kaameramehe süü. Kunstilises plaanis mõjus tõesemalt “Moulin Rouge’i” tegelaste otse kaamerasse laulmine. MontaazŠ, mis võtab kinopubliku laulu abil edastavate suhete osaliseks, on ausam kui “Ooperifantoomi” realismitaotlused, mis jäid papiseks.

“Ooperifantoomi” esteetilised probleemid paljastasid huvitava seiga – West-Endi ja Broadway muusikalitööstuse saavutusi ei olegi nii lihtne tõlkida Hollywoodi muusikalitööstuse keelde. Lihtsatest käsitööoskustest jääb nende ülesannete lahendamisel väheseks.

Lisaks Sarah Brightmani võlule on film oma vähemalt kümneaastase hiljaksjäämisega kaotanud ka ühiskondlikus plaanis. Tänases päevas, kus oma elu elab Moore’i “Fahrenheit 9/11” (publikuhulga poolest lahjalt, kuid zŠanri arvestades ülioluliselt), on Pariisi ooperimaja keldrites toimuv lugu täiesti nurgatagune värk. Igal lool on oma ajastu märk ja “Ooperifantoom” kuulub siiski üheksa-kümnendatesse, mitte tänasesse päeva. Nii et selle linateose puhul on õige ohata – parem hilja, kui mitte kunagi.