Victor Hugo laseb “Hüljatute” kangelasel Jean Valjeanil seigelda raamatu lõpuosas ringi mööda pimedaid, rõskeid ja rottidest kubisevaid tunneleid. Enda stiilile truuks jäädes pakub sulemees ka linna “soolikate” pikki kirjeldusi ning need vastavad tõele ka tänapäeval, sest Hugo ajast on maa all muutunud üsna vähe.

Selles osas, kuhu külastajaid lastakse, on loomulikult olemas korralik valgustus ning rotid pesitsevad kolooniatena käidavatest kohtadest kaugemates ja pisemates käikudes, kuid ülejäänu on kõik sama. Statistiliselt pesitseb siin muide iga pariislase kohta paar-kolm rotti ning lisaks on kanalitesse aegade jooksul sattunud ka hulgaliselt teiste loomaliikide esindajaid.

Vetsupotist alla lastud akvaariumikalade, madude ja muude soovimatuks muutunud eksootiliste lemmikloomade seas leiti käikudest kord ka krokodillipoeg, kes elab nüüd pea kolmemeetrise täiskasvanuna õnnelikult loomaaias ning kannab nime Pariis.

Teoreetiliselt on Pariisi kõhus võimalik ka Jean Valjeani jälgedes seigelda ning seda mööda tänavail kihavat rahvast nägemata punktist A punkti B jõuda – fakt, mida vastupanuliikumises kaasalööjad sakslaste okupatsiooni ajal usinalt enda tarbeks ära kasutasid.

Kanalisatsioonivõrk on Pariisi tänavajaotusega identne ning kanalite seintel on samas kohal asuvate tänavate nimed (isegi identsed tänavasildid) ja majanumbrid. Kõik selleks, et töölistel oleks kergem orienteeruda ning veeavariide parandamine läheks libedamalt.

Vastavalt tänavate suurusele on nende all maa sees kolmes suuruses kanaleid, mõnede kõige suuremate magistraalide all aga suisa mitu kanalit kõrvu. Kogu roiskvesi juhitakse aga linnast välja paari eriti suure ning mürgise peajuhtme kaudu. Seda vett asub töötlema Pariisist kirdes paiknev Chicago järel maailma suuruselt teine veetöötluskeskus.

Seine aitab puhastada

Seal kanalisatsioonivesi puhastatakse ning suunatakse eri kohtadesse taaskasutusse. Enamik nõnda töödeldud veest läheb näiteks purskkaevudesse või tänavapuhastuseks, kuid pisut kahtlema paneva väärtusega teadmine on see, et osa segatakse kraanidesse jõudva joogiveega! Vichy, Eviani ja Perrier’ pudeldatud vee joomise mõttekus muutub igatahes Pariisi sisikonnas käinuna palju selgemaks.

Kanalisatsioonivõrk on ühendatud ka Seine’i jõega, kuid aeg-ajalt osutub see suureks probleemiks. Loomulikult ei reosta keegi jõge ettekavatsetult, kuid suurte ja äkiliste vihmasadude korral on kanalisatsioonis veetase nii ohtlikult kõrge, et ainus võimalus on roiskvee luugid avada ja see jõkke lasta.

Õnneks ei esine nii suuri paduvihmasid Pariisis väga sageli ning Seine’i jõe puhtustase on üldiselt võttes ka märgatavalt paranenud. Kui supelda Pariisi südalinnas veel ei soovitata, siis jõest püütud kalade söömises ei ole enam midagi ohtlikku. Ning omal ajal reostuse tõttu pea kalatühi jõgi on nüüd koduks mitmekümnele liigile.

Veetase võib aga kanalites tõusta tõesti väga kiiresti ning ootamatult. Lisaks äkilisele paduvihmale sõltub see muu hulgas ka kellaajast, sest rolli mängib näiteks prantslaste hommikune dušš – enne tööleminekut suunduvad kõik prantslased ühel ajal vannituppa. Naljatades täheldatakse ka seda, et veel üks märgatav veetaseme muutus on jalgpalli MM-i finaali poolajal, kui kõik senini tugitoolis kannatanud jalgpallifännid korraga WC-sse tormavad ning ühel ajal vett peale tõmbavad.

Pariisi tarbevee kvaliteet kõigub loomulikult päevast päeva ning seetõttu võivad kaks kanalisatsioonikülastust teineteisest kapitaalselt erineda. Kohati sunnib hais seal nina kinni hoidma ning veekohin suisa kurdistab, kuid on ka päevi, mil vesi voolab hillitsetult ning haisu asemel täheldad vaid kerget rõskust.

Rasv haiseb rõlgelt

Muide, kõige hullem “aroomiallikas” pole seejuures üldse mitte kanalisatsiooni juhitud WC-pottide sisu, vaid hoopis restoranide ebaseaduslikult klosetist alla lastud rasvad. Rasv ning õli imavad endasse kõik aroomid ning hanguvad siis jaheda veega kokku puutudes, jäädes väga kauaks haisu levitama. Osalt seetõttugi on tunnelites isegi nende kohal olevate majade numbrid kirjas – nii saab kontrollida ettevõtteid, mis seda siiamaani trahvidega riskides ikka tegema kipuvad.

Pariisi kõhtu saab külastada spetsiaalses muuseumiosas Eiffeli torni lähedal, mujal on kanalisatsioonis turnimine seadusevastane. Muide, vanasti koosnes Pariisi soolikate külastamine nii jalgsi- kui ka paadimatkast; nüüd aga saab sinna ainult jala, sest veega kokkupuutumine muutus liiga ohtlikuks – maa-alune on ääretult mürgiseks läinud.

Kanalisatsioonitöötajad saavad enne tööleasumist pooleaastase vaktsineerimiskuuri ning isegi siis peavad nad vette kukkumise korral nädalaid haiglas uuringutel ja süstimisel käima. Ohte peitub muidugi veel: näiteks võivad tekkida ohtlikud gaasid, millest ei pruugi kanaleis käija enne aru saadagi, kui juba hilja. Seetõttu töötavadki kanalisatsiooni “sinised mehikesed” (vastukaaluks rohelist mundrit kandvatele tänavapuhastajatele) alati paaris – üks laskub tunnelisse ning teine jääb ava kohale, et näiteks ilma jälgida, vihmapilvi otsida ja vajadusel paarimees ruttu üles aidata.

“Siniseid mehikesi” Pariisi tänavail aga eriti ei näe, olgugi et neil oleks nii ühele kui ka teisele poole asja päris sagedasti. Nimelt on ju kanalisatsioonivõred ja tänavarestid suured söödikud. Küll neelavad nad alla võtmeid, telefone, sõrmuseid, prille – mida iganes.

Kuid need ei ole igaveseks kadunud! 95-protsendilise tõenäosusega jäävad alla neelatud esemed pidama sama tänavaresti alla äravoolukanalisse ning kui enne järgmise hommiku tänavapuhastust, mida Pariisis tehakse traditsiooniliselt tänavaid veega uhtudes, helistada kanalisatsiooniteenistusse, on päris suur võimalus kaotatud varandus tagasi saada. Täiesti tasuta veel pealegi! Ent seda ei ole isegi pariislased veel selgeks saanud.

Igal juhul on Pariisi kõhumaailm põnevaks külastamispaigaks kõigile neile, kel Pariisis juba paar korda käidud ning linna peamised turismimagnetid üle vaadatud. Siis on paras minna ja avastada Valguse Linna pimedamat poolt ning teha üks tiir maa all. Omaette kogemus on see küll.