Pärt Lias – õpetlase kehastus

 (3)
Pärt Lias – õpetlase kehastus
----

Eelmisel reedel suri kirjandusteadlane ja Tallinna ülikooli õppejõud Pärt Lias.

Pärt Liast meenutades pean alustama sellest, mida minu jaoks tähendas aastail 1997–2004, kui olin Tallinna Ülikooli, toona veel lihtsalt Peda üliõpilane, selle ülikooli eesti kirjanduse õppetool. See tähendas minu jaoks nimelt mitte ainult ülikooli vaimuväljal, vaid ka eesti humanitaariaväljal väga olulist kohta.

Selles õppetoolis andsid tooni õppejõud, kes kehastasid kõike seda, mis on kirjandus, mis on teadus ja mis on looming. Nende loengud ei tahtnud mahtuda ühessegi raami, nende isiksuses sulandusid kokku imetabased veidrused ja oma valdkonna kõrgeim tase, nad ei jaganud tarkust mitte niivõrd loengute, vaid oma olemasolu kaudu. Nende kohta oli käibel ohtralt anekdootlikku pärimust. Ja nad vaatasid alati inimest, mitte paberit. Muidugi leidus selliseid õppejõude ka teistes õppetoolides. Kuid mitte nii tiheda kontsentratsiooniga.

Pärt Lias oli üks selliseid õppejõude eesti kirjanduse õppetoolis. Oli seal 1989. aastast kuni surmani. Tema surmaga kaotas ülikool õpetlase, kes annab ainuüksi oma koridoris möödaminemisega rohkem kui mõni teine terve semestritäie loengutega. Kaotas värvika isiksuse, kelle repliigid ja olemine on meeles ka siis, kui mõningaid ülikoolis omandatud teadmisi on unustusse vajunud juba tervete ainete kaupa.

Mida temast esimesena mäletan? Väike kõhetu ja kühmus kiilaspäine kuju, assotsiatsioon Pantalone tegelaskujuga. Kaval pilk silmis, portfell käes, rahulik hääl. Toon, mis sundis sellest teinekord otsima irooniat. Plastmassist sirmiga naljakas nokats, plekist koolilastepinal, milles ta hoidis kirjutustarbeid.

Ja tema loengud... Ühe loenguga kõndis ta ilmselt maha rohkem kui mõni teine kogu päeva jooksul! Ikka seinast aknani, ümber pöörd, aknast seinani, ümber pöörd... Hoidis mõlema käega enda ees väikeses formaadis konspektilehti. Pilk käis ainult ette, liikumise suunas, ja siis alla, konspektile. Nii ta muudkui kõndis ja kõndis ja kõndis. Lotmani ja Bahtini tõlkija. Eesti üks erudeeritumaid kirjandusteoreetikuid. Strukturalismi juurutajaid eesti kirjandusteaduses.

Ei saa siinkohal salata – need loengud ei olnud kuigi köitvad ega ka kergesti haaratavad, sest esitus oli monotoonne ja otsesuhtlus auditooriumiga napipoolne. Seepärast oli kuulajaskond nendel loengutel alati väiksearvuline. Pärt Liast ennast seejuures justkui ei paistnudki huvitavat, kas teda kuulab kolmkümmend või kolm inimest.

Aga ometi... Ta maalis oma olemusega pildi sellest vanast heast teadlasetüübist, kes elab oma maailmas – maailmas, kuhu ei kuulu sellised räpased mõisted nagu „grant”, kuhu ei ulatu osakonna koosolekud ning kuhu ametnikuhinged ja intrigandid, kellega tal Pedas tuli viimastel aastatel liiga palju tegemist teha, pääsevad ainult vastikult pinisevate kärbeste näol.

Inimesena oli Pärt Lias tore. Kui Pedas tekkis aastail 1998–1999 noorte kirjanike põlvkond, siis leidis see Pärt Liase näol toetaja, kaasaelaja ja heasoovija. Näiteks 26. jaanuaril 1999. aastal, kui TNT andis Kloostriaidas täismajale ühe pagana hästi välja kukkunud luuleõhtu, oli temagi publiku hulgas kuulamas.

Kui töötasin juba ajalehes, helistas Pärt Lias mulle mõnikord. Ikka õhtuti ja ikka nagu maa alt. Ja tihti justkui kindlat põhjust polnudki. Hakkas millestki rääkima, rääkis ja rääkis... Kurblikud olid need kõned. Õpetlase maailma hakkasid järjest enam sisse murdma tervisehädad ja muud mured. Hea meel oli, kui sain talle 2002. aastal uurimistöö juures abiks olla – saata oma kirjanikest sõpradele-tuttavatele laiali ja pärast koguda kokku Pärt Liase küsitluslehti „Kuis sünnib pealkiri?”. Sõna „kuis” oli üldse talle iseloomulik. Mul on alles üks ta käsikirju „Kuis lugeda romaani?”.

Viimane suurem kokkupuude oli mul Pärt Liasega täpselt aasta tagasi, kui ta tähistas Teletorni restoranis oma 65. sünnipäeva. See oli väga temalik idee, tal oli ekstra soov sealt Tallinna imetleda, tal oli selleks isegi väike binokkel kaasa võetud. Väike seltskond istus ümber laua, oli hästi meeldiv õhkkond, meenutati vanu aegu.

Ja pärast, kui linna tagasi sõitsime, siis rääkis Pärt Lias autos, kuidas ta oli Peda suitsunurgas näinud Juri Ustimenkot ja temaga juttu rääkinud, aimatama, kellega on tegu.

Õpilased meenutavad

Loe veel

 

 

Pärt oli üks meie ülikooli legendaarsetest õppejõududest, kes paistis alati silma ja jäi meelde, ehkki ta ise püüdis end alati teha võimalikult märkamatuks. Aga just selle märkamatuks tegemisega kõik teda märkasidki, kui ta näiteks mõnel konverentsil proovis märkamatult hiilida suitsu tegema. Pärt oli lõpmatult hea inimene. Liiga hea, tundus meile vahel, kui tudengid oma niigi head hinnet veelgi paremaks püüdsid rääkida.

Pärt uuris kogu oma elu kirjandust, kuid tema enda elu kirjanduslikkus on unustamatu. Kuidas ta paarikümnekraadises pakases Kopli lahel koeraga jalutades jäält vette kukkus ja jäätükil hulpis, kuni laev ta ära päästis; kuidas ta poes müüjale raha asemel jalutuskäigult korjatud käbisid pakkus; kuidas ta käredal häälel tsiteeris peast pikki stroofe Smuuli „Poeemist Stalinile“ või kuidas ta poest tulles proovis laste mänguplatsil toiduõliga õlitada kääksuvat kiike. Need on Pärdi lood, mida ta ise talle omasel moel kaasakiskuvalt jutustas – värvikamad ja vaimukamad kui suur osa kirjandust.

Pärdi jäägitu kaasaelamine ning osavõtlikkus inimeste, loomade ja lindude elust on tänapäeval harvanähtav ning kulutas tublisti teda ennast. Ent just nendes omadustes avanes temas Õpetaja.

Jaanus Vaiksoo

 

*

 

Mõeldes tollele naljakale vanamehele, kes millegipärast tegi end alati vanemaks, kui ta oli, tulevad mulle meelde kõik need valed seigad, asjad – need, mida surnutest ju ei räägita. Aga ega Pärt Lias ei olnud siuke mugav konventsionaalne inimene, kes end oleks liialt lasknud häirida etiketist. Või miskist hämarast eetikast. Ta oli eelkõige kirjamees, raamatute sõber, õpetaja... ja suitsumees. Too, kes alati käis ustavalt sama ülikonnaga, kes ihaldas suitsupausi nagu lunastust.

Mäletan, kui ta kord end loengus unustas, auditooriumi ees seisatas – oli ilus soe päiksepaisteline sügisene ilm ja aken seisis avatult, nonde Peda madalamate korruste mõttetute tõrvakatuste kohal – ta unustas meid hetkeks, otsis taskust suitsud, koukis ühe ja süütas, tõmbas paar sügavat mahvi. Ja vaatas aknast välja. Ma usun, et see kestis paar minutit. Aga ma arvan, et ta teadis, et meie ees võib seda teha, me ei pane pahaks.

Eks juhtunud muudki, näiteks kui ta kord unustas end mitmeks loenguks järjest kõnelema sellest, kuidas Viini raamatukogus sai hulgi paljundada (kirjanduse õppetooli paljundusaparaat ei töötanud ning ta ei saanud meile loengumaterjale paljundada, seega siis rääkis niisama elust ja asjadest) ja kuis sääl oli linna keskväljakul vabaõhukino, kuhu ta küll kunagi ei jõudnud... ja kõik kursakaaslased saatsid oma pastakad ette mu lauale ja me Veronikaga ehitasime neist kõrge torni. Vaid loengu lõpus Pärt peatus hetkeks, vaatas me pääle ja ütles: “Näe, mis te ehitanud olete.”

Hoopis teine puhk oli taga koos Käsmus puhata, ma olin perega ja tema parandas oma tervist, võttis ette pikki jalutuskäike Võsule ja tagasi. Sääl on üks einela ja me sattusime korra üheskoos maha istuma. Ega Käsmus eriti alkoholi müüki pole ja me mõlemad olime tulnud otsima oma väikest hetke väikese joogiga. Pärt hakkas kohe kirjandusest rääkima – nüüd tulevad meelde need puhud, kui ma taga Pedas vaheajal suitsupausile kaasa läksin, sest siis kuulis palju huvitavamat juttu kui loengus... Igatahes küsis ta mult, nagu mõnel korral varemgi, mis ma arvan Salingeri novellist “Parim päev banaanikala püügiks”, et mida Salinger sellega öelda tahtis. Ma ütlen, meil oli mõnus kõnelda sel suvel, üle mitme aasta tagasi, mil Pärt Lias parandas Käsmus tervist ja tõlkis miskit, mis oli seotud Beriaga... Ühesõnaga, eks Pärdil oli oma nägemus ja mulle see meeldis. Aga kui te tahate siiski teada, mis Salinger öelda tahtis, siis... jumala eest, lugege seda novelli. Ma usun, et Pärt Lias teeb teises ilmas sama. Ja küsib ikka sama küsimust: “Mida ta sellega öelda tahab?” Vaadake, see banaan...

Läinud aasta lõpus, Kaarel Tarandi Sirpi tööle asudes helistas Pärt Lias mulle ja saatis pärast ka pika kirja, kus pakkus välja Sirbile uut nime. Teda ikka häiris see “punane” kontekst, poolik osa sirbist ja vasarast. Ta pakkus – ma usun, et ikka läbi miski kummalise huumori, sest ise ta telefonis kõkutas küll – lehele nimeks hoopis “Haakrist”.

Jürgen Rooste

 

*

 

Ma ei tea, kuidas on teiste kursustega, aga meie kursusele on üks kindlamaid ja alatiseks mällujäävaid märksõnu “Viini koopiamasin”. Õppejõule kohaselt oli Pärt Liasel tarvis üsna palju materjale paljundada ja üsna mitmel korral jagas ta meile lehti, kus kiri oli udune või laiali määritud. Sinnajuurde oli ta ise väga kurb ja piinlikkusest õhetav ning vabandas ette ja taha, et ülikooli paljundusaparaat ei kõlba kuhugi. Paaril korral aga ei õnnestunud tal üldse meile materjali kätte jagada, sest aparaat oli taas kord rikkis. Sellistel puhkudel seisis ta auditooriumi ees ja alustas kõnet, et kui ma Viini raamatukogus käisin, siis vaat seal oli aparaat, mis tegi 1000 lehte minutis ja mingeid probleeme polnud. Hoolimata meie vaiksest irvitamisest ühe kõrvalise teema kordumisest nõnda loengust loengusse, hämmastas mind isiklikult, et selline vanamoodne, pisike ja üsna hajameelse olekuga õppejõud kirub nii siiralt tehnikamaailma ja eelkõige selle viletsat olukorda meie ülikoolis.

Selle ühe semestri ajal, mil mina jõudsin olla tema õpilane, ei pannud ma aga tähele, et ta ühtki inimest oleks nõnda kirunud või lubanud pisimatki ebaviisakust. Samas arusaadav iroonia lõi temas välja küll, kui üliõpilane mõnest ilmselgest asjast aru ei saanud. Sellistel puhkudel ajas ta huuled torru ja kiikas kavalalt teiste poole ning ütles umbes midagi sarnast: „Ja-jaa, või teie lähenete asjale sellisest uudsest küljest, aga tegelikult...“ Ent see oli nii muhedalt esitet, et tudeng ennast kuidagi häbistatuna ei tundnud.

Võimalik, et ma kujutan ette, aga inimestemälu oli Pärt Liasel suurepärane. Paaril korral juhtus, et tema, hoolimata pealtnäha hajevil olekust, jõudis mulle aastaid hiljem tänaval enne tere öelda, kui mina talle. Lisaks meenub, et paaril korral õnnestus meie kärarikkal seltskonnal (Jürgen Rooste, Wimberg jt) meelitada väike ja vaikne inimhing kuskil kõrtsus oma lauda ning nakatada sellisesse vabasse kirjandusvestlusesse, mida ülikoolis tavaliselt ei räägita.

Ivar Sild

 

*

 

Lisaks kirjandusele tuleb mul Pärt Liasega seoses kohe meelde ka käbi. Meie kursusel oli diplomitööde kaitsmine – üsna väike klassiruum oli täidetud üliõpilaste, oponentide, õppejõudude ja muidu pealtvaatajatega. Ühel hetkel naelutas mu pilgu õppejõudude laua taga istuv Pärt Lias. Ta kergitas enda ees laual oleva diplomaadikohvri kaant ja tõmbas saladuslikul ilmel sealt välja tohutusuure käbi. Siis vaatas ta natuke tahvli suunas, kus käis kaitsmine. Seejärel tõmbas ta veel saladuslikuma näoga diplomaadist välja väikse noa ja hakkas süvenenult käbi seest seemneid välja urgitsema. Aeg-ajalt kiikas ta üle kohvri kaane ka kaitsjaid, endal kelmikas naeratus näol.

Kätlin Vainola

 

*

 

Pärt Liasest on mulle kõige eredamalt meelde jäänud tema loengud. Algustuseks võttis ta oma portfellist välja vajaminevad paberid, raamatud ja plekist pinali. Seejärel sättis ta need hoolikalt suuruse järgi hunnikusse – pinal kõige tipus. Kui toiming sooritatud, algas loeng – ei mingit sissejuhatust, ta lihtsalt jätkas oma monoloogi sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Kuna Liasel oli kombeks oma jutu saatel auditooriumi ees pidevalt edasi-tagasi käia – ikka seinast aknani ja vastupidi –, sai tihtilugu arutatud, mitu kilomeetrit see küll päevas teeb. Muidu rahulikku õhkkonda segas vaid aeg-ajalt põrandale kukkuva pinali kõrvulukustav kolin.

Lauri Vanamölder

 

*

 

Kuigi mul oli temaga isiklikku kokkupuutumist väga vähe, jäi ta isiksusena meelde rohkem kui nii mõnigi teine õppejõud, kellega aasta-aastalt kokku puututud sai. Aeg-ajalt juhtus ta kooli koridorides vastu tulema: sihuke pisike, käbe ja suurte prillidega – nagu mõnest haldjamaailmast välja astunud hallvanake – alati kiirustav ja alati kaugelt äratuntav. Ja alati veidi ärevil, just nagu eksinud ja oma maailma tagasipääsu otsiv. Ta oli osa selle kooli vaimust, mille vähemalt meie ajal moodustas vana kaardivägi, eesotsas Hindi ja Andreseniga, keda õnneks veel siiani vahest kooli peal liikumas näeb, kuigi üha harvem. Sugugi kõik õppejõud ei jää nõndamoodi meelde.

Mari Klein

 

*

 

Meenub üks naljakas lugu. Jutuks oli parajasti Baltika osakond Teaduste Akadeemia raamatukogus. Lias rääkis siis, kuidas seal punase aja lõpus sai erifondis tööd teha. Töötas seal koos Lennart Meriga ja Meri tõmmanud punast Marlborot – Lias imestanud, kuidas seda küll tõmmata saab, see ju nii kange.

Edward Kess

 

*

 

Pärt Lias oli õppejõuna legendaarne. Ta pani endast rääkima. Üks suuremaid legende, mis tema kohta ülikoolis ringi liikus, oli see, et ta oli tõenäoliselt üks suurima lugemusega mees Eestis. Usun, et see ehk ei olnudki läbi ja lõhki legend.

Loengute põnevaimad osad olid need, kus ta rääkis oma mälestusest: tegemistest ja käimistest Nõukogude ajal. Seda nii kirjandusteadlasena kui tavalise kodanikuna. Meenub üks humoorikas lugu elust enesest, mille ta ise meile rääkis. Kuidas ta läks varakevadel Kopli liinide juurest jäätunud merele kondama ja kukkus vette. Ta tõmmati veest välja, kuid tema esimene reaktsioon ei olnud sooja või kuiva kohta saada, vaid tõdemus, et suitsud said taskus märjaks.

Vahva oli ka ta loengu pidamise stiil: ta kõndis rääkides auditooriumi ees edasi-tagasi uksest aknani ja siis jälle tagasi ja nii poolteist tundi järjest. Harva peatus: näiteks kui palusime mõne keerulisema nime tahvlile kirjutada vms. Mõnikord läks loengu sisu kaduma, sest püüdsime ta sammumise ja ümberpööramise rütmi rääkimise rütmiga ühildada või märgata, kas tal on need sünkroonis.

Sirli Ojaste

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare