Parteiarhitektuuri nimel kas või barrikaadidele?
“Ma olen Nabonidus, Baabüloni kuningas, karjane, kelle suur Marduk on seadnud oma rahva üle … mina taastan linnad, mida mustapealiste inimeste valitseja Shamash on purustanud. Ma viin lõpule töö, mida alustas kuningas Nebukadnezzar. Mina ehitan zikkuraadi ja palee selle tipus uuesti üles,” lubas valitseja kaks ja pool aastatuhandet tagasi. 19. sajandil avastasid piibli müütilise paradiisi (muinaspärsia paradeisos) Eufrati ja Tigrise vahelt tühermaadelt Prantsuse ja Inglise arheoloogid. Tsikuraatidest kõneldes on muinsuskaitse üks suuremaid prohveteid John Ruskin oma “Seitsmes küünlas” öelnud: “Parem pudenegu tolmuks ja tuul kandku laiali kui et inimkäsi segaks vahele.”
Mis saab surematu Saddami paleedest? Kas otsustab mõni kuningas need taas üles ehitada? Või variseb ajalugu tolmuks? Pean ütlema, et minule isiklikult meeldivad küll keisripaleedest (kui just ei ole tegemist muinasjutukuningatega) rohkem nendest järele jäänud varemed. Antiikne Rooma näeb välja nagu New York pärast 11. septembri terrorirünnakut – koletuslik ja kaunis, traagiline ja absurdselt ilus. Kellelegi ei tuleks pähe asuda Roomas ajalugu restaureerima ega ka seda lammutama. Ajaloo füüsilistes tunnismärkides – muinsustes – on varjul rohkem kui nende füüsiline ilu. Need on sümbolid, semiootika keeles märgid, millesse kodeeritud informatsioon avab Umberto Eco keeles teeviidad, mis mitte üksnes ei osuta, vaid on.
Tsirkus Estonia kõrvale
Muinsuskaitse on keeruline ja mitmetähenduslik. Lihtsad lahendused kuuluvad jäädavalt minevikku. Suurte patroonide aeg on saanud mööda. Medicide ja Barberinide imelised otsused ei aita. Suurest Prantsuse revolutsioonist alates otsustab nii tuleviku kui ka mineviku üle rahvas. Rahvas teab, millal peaks pühakujud Notre Dame’i portaalidelt maha kiskuma ja millal need jälle üles seadma ning kuidas peaksime seda kõiki tagantjärele kutsuma.
Rahvas on see, kelle kätesse on usaldatud revolutsiooni ja restauratsiooni võtmed. Seistes praegu kolmanda Rooma varemetel, seisame küsimuse ees: mida hakata peale selle hieroglüüfilise tõega – raudmeeste, katedraalide ja valuutapoodidega. Nagu 80-ndatel Noorsooteatri puhul või muinsusliikumise hiilgeaegadel laulva revolutsiooni paiku, esitavad mälestised meile ka nüüd väljakutse. Sõna on antud inimesele – olgu ta siis kunstnik, arhitekt või vitraazˇimeister.
Lugesin 5. jaanuari lehest professor Mart Kalmu arvamust ja tahan väljendada tunnustust oma kolleegi riigimehelikule väljaütlemisele. Ehkki Mart peab EKP kunagist esindushoonet väärtuslikuks parteistiili näiteks, ei näe ta võimalust selle säilitamiseks, sest Bastille on langenud ja rahvas nõuab Tallinnas tänavatel õigust. Rahvatribuunina on muinsuskaitse nõukogu esimees sunnitud taanduma omaenda seisukohtadest ja nõustuma arhitektuuri ekspertnõukogu arvamusega, “et mahalammutatud saaliosa asemele tuleb näiteks kobarkino”. Estonia teatri vastas, mille ehitamiseks Juhan Liiv kunagi ohverdas pintsaku, kerkib praeguse elu üks vältimatuid sümboleid – tsirkus. Kui, siis täie rauaga. Ei mingit võltshäbi. Taas kord saab väike Eesti olla eeskujuks kogu Ida-Euroopale. Mis muinsuseks kuulutamisest siin veel juttu olla saab – see on teatavasti (ja peabki olema) pikaldane, meie intellektuaalseid võimeid ja minevikutundlikkust mitmeski mõttes proovile panev protsess. Mälestiste nimekirja koostamine ei ole sama, mis lumme kusemine.
Nii olen ka mina, kellele nn Karla katedraal pole kunagi meeldinud, otsustanud sõbra filosoofiast õpetust võtta. Seda küll väikese erinevusega. Olles Mardist kümmekond aastat vanem, kuulun sugupõlve, kes on Raine Karbi loomingut alati hinnanud – imetlenud tema Hadrianuse mausoleumiga sarnanevat raamatukogu “Reimsi katedraali” vastas ja pidanud linnahalli üheks vägevamaks monumendiks. “Parteimaja” ei meeldi mulle paraku sel lihtsal põhjusel, et see on püsti pandud valel ajal ja vales kohas, olles ideelt nõme ja vormilt eklektiline. Seda ei päästa kogu tühipaljas retoorika – “kirikutorn” (mis mingi, ehk juba siis arhitekti poolt sisse projekteeritud võllanalja tõttu meenutab Moe viinavabrikut), lendkaared madala vundamendi toetamiseks ega ka toona uue linnaosa Lasnamäe paest kokku kantud seinad.
Tahan öelda, et võtkem aurukatlas keevale pudrule vaatamata julgust ja mõelgem edasi. Toetan Marti, kui ta ei taha minna “vabastajate monumenti” laiali kandma, sest vähemalt kellegi jaoks, kes praegu Eestis elab, on monument oluline. Kes peaks aga hoolima Karl Vaino mälestusest või siis halenaljakatest aastatest, mil n-ö suure sula järel üritati rahvaid seebiks keeta? Igale inimesele on looduse poolt kaasa antud võõrandamatu õigus otsustada oma mineviku ja tuleviku üle ise. Kasutagem siis erakordset sˇanssi, mis on meid toonud tagasi kreeklaste poolt leiutatud rahvavõimu (demokraatia) juurde. Muidugi oli hellenitel omal ajal kergem, sest nendel, nagu teame, oli mälestisi kokku üksnes seitse (hepta themata tes oikumenes), jumalaid aga seevastu seitse korda enam.
Teeme saali hästi valge
Ehk on eestlastelgi ajalugu lihtsalt liiga palju. Taanlased, sakslased, venelased – kes kõik veel. Neist igaüks on jätnud siia linnu, linnuseid ja mõisaid. Mida iganes, ütleks selle kohta üks pesuehtne jänki. Olen tihtipeale koguni mõelnud, kas meil ei ole kultuuri rohkem, kui üks väike rahvas hoida jõuab. Kui variseb Riisipere katus, jääb alles Aaspere. Kui ehitatakse üles Rakvere, seisab Toolse puutumatuna. Priiskame, nagu oleks tulevik juba ette kinni makstud. Ehitame ühele linna kõige kallimale krundile kobarkino. Mis edasi?
Nagu kõneles Zarathustra, kujutab elu lakkamatut võitlust dialektiliste antipoodide, valguse ja pimeduse vahel, hea ja kurja vahel. Õnneks ei ole meie praegusele aja ja ruumi määratlusele aluse pannud püha Augustinuse järgi olemas pilkast pimedust, vaid on olemas üksnes saalid, mida ei ole veel jõutud valgustada. Kui ehitame kobarkino, teeme selle siis seestpoolt hästi valge.
Samal teemal
Anneli Ammas “Kalm: linnaplaneerimine käib võimuparteide sponsorite suva järgi”, EPL 5.
