Pasolini tegi igas mõttes klassikalise “Dekameroni”

 (5)

20. sajandi Itaalia suurvaimu Pier Paolo Pasolini “Dekameron” annab suurepärase ja võrdlemisi kergelt mõistetava pildi selle kunstniku maailmakäsitlusest ja meelelaadist.

“Dekameron” kuulub nende Pasolini teoste hulka, kus ta käsitleb filmi abil suurt kirjandus-klassikat, jäädes seejuures kordumatult isikupäraseks ja samas selle klassika vaimule vägagi truuks. Seepärast on “Dekameroniga” lähedase veregrupiga teos Pasolini “Araabia ööd”, mil-le süĻee on kokku pandud kuulsa “Tuhande ja ühe öö” põhjal. Sarnane on ka käsitluslaad – mõnus eepiline ülesehitus ja vallatu, ent kenasti vormistatud erootika kasutamine. Tegelikult on “Dekameron” ontlik film. See valmis 1970 ja järgmise aasta jooksul jõudis mitme Euroopa riigi kinodesse. Rääkimata Berliini festivalist, kus film võitis žürii eripreemia.

Tegu on ikka sellesama Giovanni Boccaccio paksu novellikoguga, kust Pasolini valib oma filmi jaoks välja kümmekond lugu. Nende hulgas on tuntumaid ja vähem tuntuid. Filmis on esindatud Boccaccio novellikogu kõik tähtsamad tüübid – seal on naiivne Sitsiilia nooruk, kel tõm-matakse esmalt nahk üle kõrvade ja tehakse siis rikkaks, meelad nunnad, naine, kelle sarvekandjast mees enne õiget aega koju tuleb, himur preester, kes võrgutab oma sõbra naist.

Pasolini võtab tõsiselt Boccaccio jutustavat laadi, selle sündmusi, mida vürtsitab ere situatsioonikoomika. Pasolini filmikeel näib täna ehk küll veidi aeglane, on Boccaccio eepilise koe järgimise taotlus tuntav. Tulemuski vastab “Dekameroni” kaasaegsele renessansivaimule – filmi läbib vähemal või rohkemal määral seksuaalse ärkamise teema.

Mitut filminovelli läbib ka üks tegelaskuju – freskode maalija Giotto, keda kehastab Pasolini ise. Mees, kes on pühendunud oma kunstnikukutsumusele ja pole rahul maailma ebatäiuslikkusega. Vast võib siin ära tunda Pasolini enda alter ego. Nipp, mida Pasolini nii avatult oma teistes filmides ei kasuta, kuigi mängib neist mõneski ja koormab oma mängitud tegelaskuju mitme metatähendusega.

“Dekameron” on oma lihtsuse ja rõõmuga hea teos alustamaks matka Pasolini loomingu juurde, kus on nii hingekriipivat kaas-ajakriitikat (“Teoreem”) kui tumedate kirgedega segatud diktatuuripilte (“Salo”). Pasolini, kelle isiksuses oli ühildatud aristokratism, marksism ja homoseksuaalsus ja kelle elule pani punkti salapärane mõrv, on kunstnik, kelle avastamine seisab paljuski alles ees.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare