Selleks ajaks võib lugejal olla juba võimatult raske uskuda jubedusi, mis selles majas on toimunud.

Sünge mälestustekogu “Patarei” sobib eelkõige nende lugemislauale, kes armastavad teravamaid elamusi, või ajaloohuvilistele, kes sooviksid rohkem teada saada vabadusvõitluse reakangelaste eluolust. Igal juhul on see raamat vajalik Eesti lähiajaloo paremaks mõistmiseks.

Suurem jagu kirjutajaist on asjaarmastajad, kes on tundnud vajadust jäädvustada tulevastele põlvedele 20. sajandi murrangulisi sündmusi. Kriminaalvangid on oma jutu järgi peaaegu alati kinnipidamisasutusse sattunud eksituse tõttu. Enamik kogumiku autoreid on aga seadusvastaselt represseeritud ja teavad, miks võimud neid trellide taha panid.

Vägivaldseid ajajärke peegeldavates lugudes on üks ühendav tegelane: vägivalla  viib täide Patarei. Aga neis on ka muud sarnast. Vanglaelu argipäeva hallus ja vaimne surutis tingib kirjatükkides kordusi – rõhuvad olud ja rasked müürid panevad inimesi ühtmoodi mõtlema.

Autoriks ka vangivalvur

Mälestuste tonaalsus on valdavalt minoorne, välja arvatud episoodid, milles karistusekandjad püüdsid vastastikku säilitada elutahet  ja vastupanuvõimet.

Pildirida müüridevahelisest elust on püütud anda võimalikult erineva nurga alt. Lugude autoriks on olnud ka naisvangivalvur, Patarei haiglat teenindanud arst ja kohtutõlk.

Sõjaeelse Eesti Vabariigi kinnipidamiskohast jutustavaid mälestuskilde on napilt – ühelt “vapsilt” ja ühelt kommunistilt –, kuigi see ajajärk oli peaaegu üks kolmandik vangla toimimise ajast.

Kogumikust leiab vanglamüüte, mille käsitlus võib lugudes suuremal või vähemal määral erineda. Samal ajal joonistub selgelt välja vangla üldfoon, mis  jäi igal ajal masendavaks.

“Võimas ja sünge Patarei”

Koostanud Rutt Hinrikus

Kirjastus Tänapäev