Pätsu-aegse arhitektuuri album uuesti ilmunud
Samas meenutab Karin Hallas-Murula, et trükis levis, sellest tehti koopiaid ning kasutati reprosid algallikale viitamata. Mul on ka isiklik mälestus. Pärisin 1938. aasta albumi vanematelt ja rääkisin Leonhard Lapinile, et mul on see olemas. Lapin läks põlema, ja nii kinkisin selle talle, tema omakorda vastu graafilise lehe.
Siiski polnud albumi vastuvõtt omal ajal nii roosiline. Tegemist oli riigi 20. aastapäevaks välja antud esindusväljaandega, mis pidi demonstreerima Pätsu-aegse riigi saavutusi. Kunstikriitik Hanno Kompus oli esindusalbumi suhtes õel ja kriitiline, öeldes, et Eestis on väga palju ehitusi, “mida ei saa teisiti nimetada kui alaväärtuslikeks käsitööliku teostuse ja viimistluse suhtes ning saamatuks ja väärituiks kujunduse ning hoiaku poolest”.
Ilmselt mõtles Kompus laiemalt kogu tollast arhitektuuri, mis ei koosnenud üksnes moodsatest funktsionalistlikest hoonetest, vaid ka agulite puuarhitektuurist. Või oli põhjuseks see, et 1930. aastatel võttis linnade ehitamisel initsiatiivi linnalt üle riik, Päts ise sekkus linnaehituse küsimustesse.
President-arhitekt
1935. aastal teatas Päts, et “pole võimalik riiki valitseda, ilma et ühiskond oleks kindla plaani järgi korda seatud”. Ilmselt olid tal silme ees Hitleri, Speeri ja Mussolini suurejoonelised plaanid. Kes siis veel on riigi peaarhitekt, kui mitte president! Head eeskuju on näidanud ka Prantsuse presidendid. Pätsi rolli arhitektuuri suunamises võib hinnata mitmeti: eks talle kindlasti meeldinuks rohkem natsi- ja stalinistlik klassitsism, kuid ta aktsepteeris ka moodsat. Raske öelda, milliseks oleksid kujunenud meie linnasüdamed, kui poleks tulnud suurt sõda.
Millest sõltub iga riigi või linna ehitamine ja arhitetruur? Miks näevad meie linnad välja just niisugused, nagu nad on? Põhjusi pole vaja kaugelt otsida. Esiteks on linnu kujundanud majanduslikud võimalused, ka sõjad. Francis Scott Fitzgerald on kirjutanud, et kui ta näeb esmakordselt mõnda linna, siis aimab kohe, milliseid sõdu seal on peetud.
Tallinn ja teised hansalinnad õitsesid 15. sajandil, mil kerkis ka meie ainulaadne vanalinn – paearhitektuur, mida mujal ei näe, isegi mitte Liivimaal, kus peamine materjal oli punane tellis. Tallinna vanalinn säilis omanäolisena tänu sellele, et 20. sajandi alguseks oli ta kaotanud oma tähtsuse ja rikkust polnud enam nii palju.
Raudtee valmimisega 1870. aastal midagi muutus ja Balti jaama poolt tehti vanalinna suunas läbimurdeid, mis siiski ei kahjustanud eriti linnamüüri, välja arvatud Nunne väravat. Teiseks mõjus muidugi ka valitsev arhitektuuristiil, olgu see siis hilisgootika, juugend või funktsionalism.
Riia oli märksa paremal järjel, ja seal lammutati vanalinna märksa jõudsamalt. Ka uued arhitektuuristiilid jõudsid sinna varem ja Riia uhkuseks on ilus juugendlik linnaosa, mille üheks põhiarhitektiks oli kuulsa filmirežissööri Sergei Eisensteini isa.
Rahapuudus päästis
Eestil oli võimalus hakata moodsat linna ehitama alles vahetult enne Esimest maailmasõda, kui valmis kuulsa Soome arhitekti Eliel Saarise Suur-Tallinna projekt, millest jõuti üles ehitada vaid praegune haridusministeeriumi hoone. Tsaari-Venemaast lahku löönud noor Eesti vabariik oli umbes samas seisus, nagu taasiseseisvunud Eesti 1990-ndate alguses. Millegi suure ehitamiseks raha polnud, suure impeeriumi toetus oli kadunud ning peale selle nappis ka oma elukutselisi arhitekte. Tasub meenutada, et esimene Eesti arhitekti projekteeritud maja on Georg Hellati EÜS-i maja Tartus möödunud sajandi algusest.
Faksiimile uustrükk “20 aastat ehitamist Eestis” tutvustab 1938. aastal ilmunud esmatrükki koos täpsustuste ja täiendustega. Ilusasti tuleb välja, et need kakskümmend aastat jagunesid pooleks: esimesel kümnendil orienteeruti veel saksalikule Heimatjugend’ile, teisel juba funktsionalismile.
Meie linnades ringi käies võib stiilitundlik inimene hõlpsalt eristada ajastute stiile: kui on ikka viilkatus koos oma vormidega, siis on see ehitatud enne 1930. aastat, kui lamekatus, siis pärast seda. Tõeline ehitusbuum algaski 1930. aastatel, mil algas jõudne majanduskriisist väljatulek. Eestis kerkis Olev Siinmaa, Anton Soansi, Herbert Johansoni jt projektide põhjal kogu Euroopa mõttes tõelisi funktsionalistlikke arhitektuuripärle.
“20 aastat ehitamist Eestis” on õpetlik ka selles mõttes, et kui eelmise vabariigi aegse majanduskasvu laines valmisid mainitud pärlid ning arenesid kindla kava järgi rajatavad linnakeskused koos infrastruktuuriga, siis nüüd pole meil sellele suurt midagi vastu panna peale linnaehitusliku stiihia ja odava standardarhitektuuri, tõusiklike eramute või siis vagunelamute stiilis rajoonide.
Vaja uut albumit
Kindlasti oleks vaja täiendatud albumit ka Nõukogude-aegsetest arhitektuurihittidest, alates stalinistlikust stiilist kuni maa-arhitektuurini, mida paljuski kujundasid kuulsa “Tallinna kümne” noored arhitektid. Siiski, võtan sõnad tagasi: kui teha album “Eesti ehitab: 1944–2006”, leiab üht-teist ka viimasest otsast.
Lõpetuseks aga Hanno Kompuse sõnad, mis pole kaotanud ajakohasust: “Kui keskaegne hoone lihtsalt ja edevuseta oli seda, mis ta oli, ja seda ka näis, kui renessansi ja baroki hoone taotles rõhutada oma tähtsust ja sellepärast oma paljale olemasolule lisas ka veel mõnevõrra pateetilise zˇesti, kõneldes n-ö ilukõnet, aga öeldes ikkagi veel tõtt. Kui klassitsistlik hoone küll oli juba puhtakujuline lavastus laenatud rekvisiitidega, siis too hoone, milleni oli jõutud sajandite vahetuseni, oli kidunenud käsitöö, mandunud meelsuse ja ebaterve odavuse tagaajamise produkt. Ta ei võinud enam näida seda, mis ta oli, sest ta oli alaväärtuslik. Nii pandi ta teesklema võltstoredust. Ehitamisest oli saanud spekulatsioon, tööst oli tehtud äri, arhitektuuri samastati dekoratsiooniga. Kuid ehitamine ei ole äri, vaid looming ja töö. Arhitektuur ei ole garnituur, vaid struktiivne vorm. Et seda veel nüüdki peab ütlema!”
