Patust samasooliste abieluni
Esmakordselt käisin Tallinnas 1990. aasta mais, kui osalesin rahvusvahelisel konverentsil ,,Seksuaalvähemused ja ühiskond”. Oli väga pingeline aeg, kuid keegi ei teadnud siis veel kindlalt, mis käigu ajalugu võtab. Ent just sellistel aegadel, kui leiavad aset pöördelised muutused, mida varjutab ebakindlus lõpptulemuse suhtes, kerkivad pinnale seksuaalküsimused. Suhtumine lesbidesse, geidesse, biseksuaalsetesse ja transseksuaalsetesse (LGBT) inimestesse on alati olnud kultuuri proovikivi, mis annab tunnistust ümbritseva elu sügavamatest allhoovustest.
Toonane konverents mõjus sügavalt nii mulle kui ka usutavasti kõigile teistele osalejatele. Koos kolleegidega sõitsin Tartusse, kus kordasime oma loenguid homoseksuaalsuse ajaloolistest käsitlustest ja lesbide seksuaalse identiteedi mitmekesisusest. Meid hämmastas, kui erinevad veendumused olid sealsel publikul võrreldes Tallinna konverentsil osalejatega. Tartu kuulajaskond, mis suuresti koosnes „professionaalidest” – akadeemikud, doktorid ja psühholoogid –, nägi homoseksuaalsuses ikka veel eelkõige probleemi, millega ühiskond peab tegelema. Tallinnas domineeris arutlusteemana siiski see, et probleem ei ole mitte homoseksuaalsus ise, vaid ajaloolised ja kultuurilised hoiakud.
Stonewalli rahutused, mis toimusid 1969. aasta 28. juunil, olid, nagu geikirjanik Edmund White on kirjutanud, justkui meie Bastille’ päev, „meie elu pöördepunkt”. Geide müütides on see mäss päev, mil „lillad” astusid politseile vastu. Inspireerituna Stonewalli sündmustest asutati üsna pea New Yorgi geide vabastusliikumine, mis varsti levis kulutulena üle Ameerika ja ületas aasta jooksul Atlandi ookeani. Muidugi oli ka varem lääne ühiskondades toimunud rohkesti geide reformiliikumisi, kuid need ei olnud tingimata ennast ise homoseksuaaliks deklareerinute liikumised ja kindlasti ei olnud need massilised.
Kapist välja
Homoliikumine tähendas esmajärjekorras uue identiteedi maksmapanekut. Selle otseseks sümboliks oli vanade üldkasutatavate halvustava varjundiga väljendite – queer, faggot, poufter inglise keelt rääkivates maades ja samalaadsed nimetused muudes keeltes – kiire hülgamine, eelistades uut universaalset tähist gei.
Rohkem kui sajandi vältel olid homoseksuaalsete kalduvustega mehed ja naised toetunud oma enesetajus seksuaalsetele ja emotsionaalsetele vajadustele ja ihadele, kuid see oli põhiolemuselt individuaalne võitlus, mida saatis ka omajagu enesevihkamist ning hirmu seaduste ja sotsiaalse põlu alla sattumise ees. Enamik homoseksuaale elas oma elu varjatult ehk n-ö kapis. Homoliikumine pakkus neile võimalust saada nähtavaks ja kapist välja tulla. Kapist väljatulek oli eneseuhkuse ja enesekindluse märk. Nagu on väitnud inglise sotsioloog Ken Plummer, olid seksuaalsed lood, mis pinnale tõusid ja kõnelesid uuest kollektiivsest teadlikkusest, oma iseloomult kapist väljatuleku lood. Need lood rääkisid põhiliselt kannatustest, eneseavastamisest ja valgustusest, millest kajasid tuhanded autobiograafiad ja biograafiad, suulised jutustused, dokumentaalfilmid ja filmid üle terve maailma.
Paljud lood rääkisid armastusest, sõprusest, võr-gustikest ja kogukonnast. Kuid väga suur hulk ka seksist. Paljude geide, kuid ka paljude lesbide jaoks oli see ennekõike seksuaalrevolutsioon, võimalus ellu viia ihasid, mida liiga kaua oli alla surutud. 1970. aastad, mis järgnesid Stonewallile, olid masside jaoks seksuaalse eksperimenteerimise aeg: esitati väljakutse kultuuri monogaamsetele standarditele. Seks oli nauding, kuid astudes üle piirangutest ning näidates erootiline ja inimlik olemise eri viise, omandas seks ka poliitilise tähenduse. Seksuaalne vabanemine oli paljude jaoks homoliikumise põhieesmärk ja tänapäeval võite kuulda, kuidas paljud tolle lääne generatsiooni esindajad kurdavad, et hilisem rõhuasetus sellistele teemadele nagu homoseksuaalide adopteerimisõigus, samasooliste abielud ja homoperekonnad on algse suuna hülgamine.
Kuid nagu Michel Foucault on juba hulk aega tagasi tõdenud, ei ole kindel, et seks iseenesest võiks kunagi olla võimule vastu astumise lähtepunkt. Oma seksuaalsuse näitamine oli meie sotsiaalse vabaduse oluline osa, kuid nagu jällegi Foucault on väitnud, said homoliikumise tõeliselt radikaalseks tagajärjeks suhted, mida me arendada tohtisime: nii esitati selle pakutud sõprussuhe status quo’le palju radikaalsem väljakutse kui rohkema seksi nõudmine, ükskõik kui personaalselt vabastav see näida võis. Järgneva aastakümne vältel sai eriti HIV/aidsi puhkemise tõttu selgeks, et kui tähtis seksuaalne vabadus ka poleks, LGBT-võitlus puudutab rohkemat kui seda. Ta puudutab ka hoolivust, vastastikust vastutust ja armastust ning hoopis see oli tõepoolest radikaalne.
Üsna pea sai selgeks, et ei ole olemas sellist asja nagu üksainus homoidentiteet. Selle asemel toimus uute identiteetide dünaamiline plahvatus. Lesbid ei olnud algusest peale tahtnud allutada oma võitlust geide vajadustele ja kirgedele. Kõrvalsaadusena tekkis terve spekter muid identiteedivariante.
Ühtainsat homoidentiteeti pole
Kuuldus ka teisi hääli, rahvusvähemustesse kuuluvate lesbide ja geide hääli, mis väitsid, et seksuaalset vabadust on defineeritud nii, et tulemus on saanud liiga valge, liiga meessoost ja liiga keskklassi juurde kuuluv. Iga rahvuslik kogemus osutus ameerikalikust normist pisut erinevaks. Muud poliitilised, kultuurilised ja religioossed mõjud vormisid erinevaid indentiteedimustreid: homomarksiste tasakaalustasid homokonservatiivid, isegi homofašistid; me nägime oma eripära eest võitlemas homokristlasi, homojuute, tänapäeval isegi homomuslimeid.
Uued lesbi- ja geiteoreetikud rääkisid seksuaalsuse „sotsiaalsest tõlgendamisest”, väites nagu minagi, et seksuaalne identiteet on ajalooline konstruktsioon. Ei ole olnud midagi sellist nagu üks kindel homoseksuaalsus, vaid palju eri homoseksuaalsusi (ja ka palju heteroseksuaalsusi), millest tulenes ka palju eri elustiile. Identiteedid, väidan ma ise, olid konstrueeritud – kindlate sotsiaalsete olukordade ja võitluste produktid. Kuid identiteedil on ka oma varjukülg: see limiteerib, paneb paika, potentsiaalselt ajab su nurka, niimoodi toimisid isegi homoliikumise kiiluvees tekkinud uued identiteedid. Identiteete ei piisanud – või ehk oli neid liiast.
Inspiratsiooni andis vastukultuur
Ameerika homoliikumine on ennast algusest peale pidanud laiema radikaalse, isegi revolutsioonilise liikumise osaks. Selle vahetuks inspireerijaks oli vastukultuur, vastuseis Ameerika imperialismile, mustanahaliste vastuhakk ja teise laine feminism. Paljud homoliikumise esialgsed väljendid pärinevad nendest liikumistest: gay power kordas kajana väljendit black power, geide vabastusliikumine kordas kajana naiste vabastusliikumist. Oma identiteedi rõhutamise puhul oli keskne tähtsus kollektiivse võitluse ja ühtsuse tundel. See oli massi solidaarsuse tunne, mis julgustas üksikisikuid esile astuma.
Alates 1970. aastate algusest võis täheldada kogukonna ühise eneseväljenduste plahvatuslikku kasvu enamikus lääneriikides: naabruskonnad, klubid, baarid, eneseabi- ja kampaaniarühmad, telefoniliinid, ajalehed, ajakirjad, poliitnõupidamised, usuvõrgustik, mobiliseerumine terviseküsimustes, eriti seoses HIV/aidsi levikuga 1980. aastate alguses, seksuaalsed subkultuurid, poed, restoranid, ametiühingute fraktsioonid, õiguskampaaniad, lastevanemate tugirühmad, vägivallavastased kampaaniad, üliõpilasrühmitused, õpetajate ühingud, äriühingud. Liikumine oli muutunud tugevaks võrgustikuks – mõnikord võitlevaks, kuid tihedalt seotud, lõdvalt organiseeritud ning emotsionaalselt ja seksuaalselt põimunud kodanikuühiskonnaks, pidevas arutelus tähenduste ja võimaluste, lootuste ja ihade üle. Iroonia seisnes selles, et parim viis eraelu kaitsta oli see avalikkuse ette tuua.
Jõulise homoavalikkuse kasv enamikus lääneriikides tekitas uusi küsimusi sellest, mis suunas edasi liikuda. Näeme tekkimas kaht suunda.
Ühelt poolt oleme tunnistajaks selle konsolideerumisele, mida Steven Epstein nimetas geide etniliseks identiteediks. See kehtis eriti USA-s, kus mõte homoseksuaalide rahvuskuuluvusest sobitus vabalt juba eksisteerivatesse mudelitesse ja kohe tekkisid vähemuse staatusega seotud nõudmised. Selliseid arvamusi toetasid tugevad naabruskonnad, nagu Greenwich Village’is. Kuid ehk oli vähemuslähenemine oluline hoopis selle poolest, et see soodustas arutelu: võtkem näiteks mõte identiteeti ja kogukonda kujundavast ühest kindlast seksuaalsest orientatsioonist.
Homoliikumine oli saanud alguse mõttest vabastada inimeste homoseksuaalsus. Homogeeni või homoaju otsimisest sai nüüd paljude meelest vähemusõiguste nõudmise lahutamatu osa. Seksuaalset orientatsiooni ja identiteeti vaadeldi kui seadusliku sotsiaalse identiteedi alust. Eriti USA-s nähti mõttes „me oleme selliseks sündinud” olulist alust tunnustatud vähemuse staatuse saamiseks. Demokraatide 2007. aasta eelvalimistel muutus see mõne homoliikumises osaleja jaoks lausa usuküsimuseks: kandidaatidelt otsiti kinnitust, et nood usuvad sellise seksuaalse orientatsiooni bioloogilistesse tagamaadesse, ja kõhklejad pidid olema ettevaatlikud.
Teisalt, nagu oleme näinud, toimus tegelikult identiteetide mitmekesistumine, subjektiivsuste, poliitiliste ja kultuuriliste projektide paljusus: identiteedipoliitika paljundamine. Paljude jaoks oli seksuaalsus eelistus, mitte ettemääratud orientatsioon, pigem valik kui saatus. Sellelt pinnalt kerkis esile seisukohtade mitmekesisus. Ühtsus oli poliitilise asendi, mitte loomupärase vastastikuse poolehoiu küsimus.
Seksuaalsus ja võim
Homoliikumine lähtus homoseksuaalide rõhumise ideest ja seda peeti osaks rõhumise omavahel seotud avaldumisvormidest – algusajal peeti nendeks tüüpiliselt kapitalismi ja patriarhaati. Kuid katsed seostada homoseksuaalide rõhumist kapitalismi või patriarhaadiga osutusid viljatuks, sest võimusuhted põimuvad üksteisega viisil, mida pole alati lihtne lahti harutada. Individuaalne identiteet kujuneb hulga vastuoluliste dünaamiliste ilmingute – klassi-, soo-, rahvuskuuluvuse ja rassi ning muude mõjutajate nagu rahvus, usk, geograafia, vanus ja generatsioon, oskused ja võimetus – kokkupuutepunktis.
Seksuaalsuse eri vormide vastastikuse mõju või domineerimise sedastasid esimesena 1980. aastate mustanahalised feministid, kui selgus, et valgenahaliste naisõigusluse analüüs ei kajastanud kõigi naiste kogemusi. Samuti sai selgeks, et varases järgus ei käsitlenud homoteooria võimalike vormide rohkust.
Nüüd on nende küsimustega tehtud hulk tööd ning LGBT-teooria seksuaalsuse sotsiaalse staatuse ja heteronormatiivsuse analüüs on muutunud üha keerulisemaks. Varasem homoteooria ja hilisem queer-teooria on üritanud näidata, et homoseksuaalse ja ebaortodoksse soolise käitumise vastane vaenulikkus on korrastatud ja süstemaatiline. Näiteks selle asemel, et tegeleda homoseksuaalsuse ajaloolise esilekerkimisega, on queer-teoreetikud pühendanud rohkem tähelepanu selle iha sotsiaalse üles-ehituse tõlgendamisele, mis sellised kategooriad ja subjektiivsuse üleüldse vajalikuks muutis. Nagu Dennis Altman päris homoliikumise alguses märkis, polnud selle liikumise ülim eesmärk mitte homoseksuaali vabastamine, vaid homoseksuaali – ja ka heteroseksuaali – mõistest vabanemine.
Homoliikumise varases järgus osalejad lähtusid sellest, et homovabadus ei sobinud kokku senise seksuaalelu korraga. Kuid alates 1970-ndatest on ühiskonna suhtumine muutunud märkimisväärselt, kuigi ebaühtlaselt liberaalsemaks, eriti Lääne-Euroopas, Austraalaasias ja Põhja-Ameerikas – isegi USA-s, kus LGBT õigusi ägedalt vaidlustatakse. Enamikus neis riikides on saanud normiks formaalne võrdõiguslikkus: seadusi on reformitud, homoseksuaalide inim-õigusi tunnustatud, ka seksuaalvähemustele on laiendatud õiguslik kaitse. Ühendkuningriigis on LGBT-inimeste õiguslikus olukorras 2000. aastast alates toimunud märkimisväärne muutus: näiteks sootunnustamise seadus (gender regulation act) näeb ette sugu vahetanud inimeste õigust muuta oma juriidilist määratlust naise või mehena ja võrdset adopteerimisõigust ning samasooliste isikute paarisuhete ametlikku tunnustamist, andes samasoolistele paaridele sisuliselt samad õigused mis heteroseksuaalsetele abielupaaridele. Üldjoontes on LGBT-poliitika uueks proovikiviks saanud samasooliste paarisuhete ja abielude ametlikkuse küsimus, mida enamik EL-i liikmesriike on eri määral tunnustanud.
Paljude LGBT-inimeste endi jaoks on see olnud samm täie- ja võrdõiguslikuks kodanikuks saamise poole. Paljude queer-kriitikute meelest on see siiski vaid status quo piiresse jääv kohanemine või assimilatsioon. Nad viitavad täiesti põhjendatult tegelikkusele, mida iseloomustab homofoobsete rünnakute jätkumine ja aktiivne diskrimineerimine paljudes eluvaldkondades. Paljudes maailma piirkondades, näiteks Iraanis, on homoseksuaalsusevastane vägivald ja diskrimineerimine seotud religioosse fundamentalismiga ja läänelike väärtuste tõrjumisega. Mõni kriitik on hiljutisi reforme seostanud neoliberalismi esilekerkimisega globaalsel skaalal, väites, et formaalne võrdõiguslikkus ja samasooliste abielud on lihtsalt võimude riugas, mis loob nende jaoks uue maailmakorraga paremini sobituvaid alamaid.
Pikk tee on käia
Kuigi oleme Stonewallist saadik kaugele jõudnud, on meil käia veel pikk tee. Paljudes Aafrika piirkondades ja Kariibi mere maades on koloniaalajastu järgsed valitsused homoseksuaalsuse avalikult hukka mõistnud kui midagi läänest imporditut.
Venemaal ei ole homoseksualismi formaalne legaliseerimine muutnud konservatiivsete moraalijõudude suhtumist ning 2006. aasta alguses tehtud katse korraldada homode diskrimineerimise vastane meeleavaldus kohtas vene õigeusu, muslimi ja juudi usu liidrite mürgist vastuseisu. Õigeusu piiskop võrdles homoseksuaalsust pidalitõvega, samal ajal kui äärmusrahvuslased ründasid geiklubi, karjudes: „Surm pederastidele!” ja „Venemaa venelastele!”
Kuid ometi ma usun, et viimase 40 aasta jooksul on ühiskonnas toimunud sügavad ja põhjapanevad nihked. Võtmesõnaks on esindatus.
Lesbid ja geid on mitmel pool saavutanud uue avaliku kuvandi: kaunite kunstide vallas, teatris, poliitikas, ametiühingutes, akadeemilises maailmas, äris, televisioonis, ajakirjanduses, politseis – 2006. aastal pälvis politseinik Ühendkuningriigis tiitli Mr Gay UK. Nende valdkondade prominentsetel kohtadel võib nüüd näha isikuid, kes on avalikult lesbid või geid. Kuid ka avaliku elu kulisside taga on toimunud midagi, mis on vahest tähtsamgi. Tuhanded LGBT-inimesed on vaikselt oma elu üles ehitanud, käitudes nagu täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed, võttes endale õigusi ja vastutust tihti seaduselt avansiks ning luues olukorra, millele seadus peab lõpuks reageerima ja sellega kohanema. Just see, et inimesed otsustavad ise oma elu üle, nõudes endale tavapäraseid õigusi, ongi märk tõelisest muutusest.
Võitlus inimlikkuse pärast
Kui sügavalt juurdunud need muutused on? Terves maailmas tuleb ette seda, mida ma nimetan seksuaalseks ülekohtuks, ja millest piisab vähimagi optimismi kustutamiseks. Üle maakera suunatakse eriti naistele ja seksuaalvähemustele konservatiivset seksuaalmoraali nõudvaid avaldusi, tihti rahvuse või usu, sugude ja heteroseksuaalsuse vaheliste piiride säilitamiseks. Samal ajal on olemas uut sorti teadlikkus seksuaalõiguste tähtsusest.
Võitlus inimõiguste pärast ei ole probleemivaba. Naiste õiguste tunnustamine ei tähenda näiteks, et saaks juba teha üldistusi selle kohta, mida need õigused tegelikult tähendavad. Seda näitavad vaidlused selliste küsimuste üle nagu naiste näo katmine, sunnitud ja määratud abielud, rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus ja muu selline.
Nagu väidab Judith Butler (2005), ei ole LGBT õiguste eest võitlejate nõudmised tingitud lihtsalt erihuvidest: need tõstatavad tähendusrikkaid küsimusi sellest, mida tähendab olla inimene globaliseerunud maailmas, mis suuresti ikka veel otsib võimalust eitada mitteheteroseksuaalide või transseksuaalide inimsust. Seksuaalsus on midagi enamat kui lihtsalt üksikisiku tunnus. See on hakanud defineerima suhet iseenda ja teistega, inimese inimlikkust. LGBT-inimesed peavad tõstatama küsimusi ebaõigluse kohta, millega nad silmitsi seisavad, sest kui nad seda ei tee, siis seatakse nende inimlikkus edaspidigi küsimärgi alla. Kinnitada LGBT identiteetide väärtust ja eluviise tähendab senise tegelikkuse vaidlustamist ning osutamist, et seksuaalne ja inimlik võib olla mitmel eri moel. Võitlus seksuaalõiguste pärast on lõppude lõpuks võitlus inimeseks olemise pärast. Nii nagu diskrimineerimine, eelarvamused, rõhumine ja ekspluateerimine tähendab täieliku inimlikkuse keelamist, nii annab õiguste nõudmine kinnitust inimvõimaluste mitmekülgsusest.
Positiivsed vabadused (õigus privaatsusele, vastastikusel nõusolekul põhinevatele seksuaalsuhetele, üksikisiku sõltumatusele, omaenda keha üle otsustamisele, teistsuguste eluviiside tunnustamisele, paarisuhete valikuvabadusele ja armastusele) on elamisväärse elu ehituskivid, kuni need ei lähe vastuollu teiste isikute õigustega ega põhjusta neile kahju. Sel põhjusel toetan ma samasooliste abielusid ja neile vanemlike õiguste andmist: mitte sellepärast, et ma arvan, nagu peaks igaüks abielluma ja lapsi saama, ning kindlasti mitte sellepärast, et see muudab meid kõiki auväärsemaks, vaid kuna ma arvan, et inimestel peaks olema põhimõtteline õigus valida millegi tegemise või mittetegemise vahel. Neid valikuid tehes laiendame abielu, seksuaalõiguste ja kodakondsuse võimalusi.
Isegi kõige hierarhilisemas ühiskonnas arendavad naised ja mehed võrdseid ja vastastikuseid suhteid. Isegi homofoobses ühiskonnas leiavad nii mehed kui ka naised üksteisega armastust ja austust. Isegi kõige idividualistlikumas kultuuris suudavad inimesed ikka saavutada ühtsus- ja solidaarsustunde.
Üleilmastumist ja üksikisiku seksuaalõigusi puudutava arutelu vähem märgatav, kuid kõige olulisem tunnusjoon on, et suureneb arusaamine nii teiste haavatavusest kui ka naudinguist. See sisaldab humaansust ja kinnitab inimestevahelise sidet, mis aitab meid erinevuste kuristikust üle.
Artikkel on lühendatud versioon konverentsi „Mehed, naised ja teised” avaettekandest (Tallinna ülikooli RASI soouuringute keskus, 1.–2. oktoober 2009)
Tõlkinud Maarja Oder
