Paul Kostabi – eesti päritolu Ameerika punkar

 (4)
                 


— Su vend Mark Kalev on öelnud, et kasvasite tavaliste oma aja Ameerika lastena. Milline oli su tavaline Ameerika lapsepõlv?

Mu lapsepõlv oli tavaline. Vahest kõige paremini mäletan ma 1970-ndate mänguasju, nagu “Rock’em Sock’em Robots”, “Slip and Slide”, “Twister” ja “Pet Rock”. Sellised mänguasjad, kosmoselennud ja Vietnami sõja ümber käiv poliitiline tants panid aluse mu loovusele ja püüdlustele leida kogu aeg midagi uut.

Tänapäeval tundub, et vanad asjad on jälle uued. Seda ilma liigse leiutamiseta. On vanad uued asjad, mis põhinevad vanadel ideedel ja tehnoloogiatel. Nagu Segway, mis on põhimõtteliselt güroskoop. Lastena olime sellistest asjadest teadlikud, need tulid turule hooaja kaupa. Samal ajal kui Rubiku kuubik moodi tuli, tegid esimesi samme ka arvutid à la Commodore 64. Arvutid olid 1970-ndate laste jaoks otsetee laiskusse. Meid ei huvitanud enam “Rock & Sock” või “Slip & Slide” ega “Twist”. Me hakkasime samu mänge mängima virtuaalselt ja kobakas “Pet Rock” jäi nurka.

Siis ma mäletan veel suduhoiatusi. Neil päevil oli õhk nii paks, et me ei läinud kooli, vaid vaatasime päev otsa telerit ja “Pet Rocki”. Muutusime TUIMAKS kõige suhtes.

— Kui oluline on Ameerikas kellegi päritolu? Kui oluline on su eesti päritolu sinule?

— Mulle tundub, et Ameerika inimesi ei huvita, kust nad on pärit. Vähemalt niikaua, kui neil on arvutid, tunnevad nad, et on kõike teinud. Eesti jääb minust kaugele, kuid ma tahaksin ükspäev uuesti sinna minna.

— Milline on su suhe tänapäeva Eestiga? Mark on siin korduvalt käinud, kuidas on lood sinuga?

Ma olen ka mõned korrad Eestis käinud. Aga ma ei tea, mis seal toimub. Viimati käisin Eestis kümme aastat tagasi.

— Sind teatakse pigem kui muusikut, Marki kui kunstnikku, kuigi mõlemad tegelete nii kunsti kui ka muusikaga. Kas väldite ühisnimetajat “vennad Kostabid”?

Oleme vennad ja oleme end alati tundud vendadena, sest me oleme vennad. Teeme mõlemad kunsti ja muusikat. Meid pole kunstnikena kunagi võrreldud, sest meie stiilid on täiesti erinevad.

— Milline on su suhe Marki loominguga?

Mulle ta tööd meeldivad, need nägude või käteta kutid näevad nii veidrad välja. Soovin, et maailm näekski selline välja, oleks lihtsam varjuda. Mark on džässi ja klassikalise muusika peal, mulle meeldivad punk ja rokk, kuigi ka mina olen omajagu dzˇässi ja klassikalist muusikat õppinud.

— Kas su kunst on punk-ekspressionism?

Jah! Mul on selline punk-ekspressionistlik stiil. Aga mulle meeldivad Picasso ja Andy Warholi tööd. Lisaks ka De Kooning ja Basquiat.

— Kumma avastasid esimesena, kas kunsti või muusika?

Esimesena tuli muusika umbes 1969. aastal klaveri kujul.

— 1981. aastal panid sa kokku punkbändi Youth Gone Mad. Mis võlus sind pungi juures?

Mul olid kodukandis mõned sõbrad ja alustasime nagu enamik bände. Naaber suhtus meisse kui jõuku ja karjus: “Youth gone mad” (“Noorus on läinud hulluks/hukka” – toim). Ühel päeval sai sellest bändi nimi.

1980-ndate alguses oli punk veel põnev – tekkis hardcore-punk, olid new wave ja novelty või joke-rock. Me olime rohkem selline novelty-teema – lõbus vaatamine-kuulamine. Jube lihtne oli kontserte saada, sest klubiomanikke huvitas ainult täismaja, ja niikaua, kui bändis oli keegi punkariharja või roosa peaga, polnud esinemiste saamisega probleemi. Niikaua, kuni me veel mängida ei osanud, võtsid tuntumad nimed meid hea meelega end soojendama. Võistlusmoment hakkas bändide vahele juba tollal tekkima.

Minu meelest ütles Henry Rollins1 (oli ta nüüd Black Flagi kolmas või neljas laulja): kui sa oled sündinud pärast 1964. aastat, pole sul muusika kohta midagi kaalukat öelda. Sa pead olema sellest põlvkonnast, et seda muusikat mõista, sellega suhestuda. Täpselt nii nagu 1970-ndate, 1980-ndate ja isegi 1990-ndate muusikaga.

Meie singel “Oki Dogs” oli raadiolugu, sest punkrokk oli tollal aktuaalne, selliseid nimesid nagu Circle Jerks2 ja The Germs3 teati. Tollal hakkas Hollywoodi skeene hääbuma, ajakirjandus pingutas pungi pahedest pasundades üle ning asi hakkas muutuma mugavaks ja ohutuks trendiks. Ma mäletan, et nägin tollal müügil esimest “pungipakki” – plastmassist tehtud ogadega kaelarihma ja haaknõelu.

Samal ajal polnud näiteks Ramones4 ju üldse õige punkbänd. Nad olid kogu aeg suure plaadifirma all.

— Tollal ütlesid konservatiivid, et punk on ohtlik. Kuidas suhtusid sinu vanemad punki?

See alles hakkas ohtlikuks muutuma! Mu vanemad olid üle elanud tervete riikide kadumisel, see n-ö uus oht polnud nende jaoks üldse probleem.

— Olid tollal seotud ka skeene ühe tähtsama plaadifirmaga Posh Boy Records5...

— Jah. Nad andsid meie “Oki Dogsi” välja ja ma sain sõbraks firma omaniku Robbie Fieldsiga. Nüüd olen ma Posh Boy arhivaar, hoian muusika ja kujunduste kogu.

— 1980-ndate keskel olid üks hiljem teatraalroki bändina tuntuks saanud White Zombie6 asutajaid ja kitarrist. Tollal tegite mürarokki. Meenuta pisut seda perioodi.

— See muusika oli tollal pigem garaažilik art-rokk. Enamiku oma White Zombie lugusid kirjutasin ma juba 1976. aastal. Robi7 laulmismaneer oli minu jaoks huvitav, midagi libahundi karjete moodi täiskuuööl. Ma polnud pungiskeenes midagi niisugust kuulnud. Tolle aja kohta väga originaalne. Niisiis tegime DIY (do it yourself – tee seda ise – toim) seitsmetollise (White Zombie “God Of The Woodoo Moon EP” – toim) ja saatsime selle kõigile, kes tollal DIY-kultuuri viljelesid. Kuid see saatanlik muusika polnud tollal, kuni gootistiili ja Spooky Kidsi8 esilekerkimiseni eriline müügiartikkel.

— Millal hakkas jää sulama? Hüsker Dü9 lükati suurele areenile liiga vara, R.E.M. vist juba õigel ajal.

— Täpselt samasugune sula käib ka praegu. Seal all on midagi. Me kutsume seda Allmaaks. Kui seal miski liiga suureks paisub, tõstab ta pead ja tuleb maa peale. Sonic Youth10 ja teised bändid ajasid aastaid oma rida ja kui Thurston Moore11 soovitas Geffen Recordsil12 välja anda tollal vähe tuntud Nirvana plaadi, toimus sula. Geffen keeldus Guns’n’Rosesi “Use Your Illusion” plaati enne välja andmast, kuni turg pole “uuest bändist Nirvanast” küllastunud. Kui nõudlus tekitada, lähevad inimesed lolliks. Pet Rock oli kunagi lihtsalt kivi.

— Oled kogu aeg teinud bändi, tegelenud kunsti ja muusika produtseerimisega. Milline neist kolmest suunast on sulle kõige südamelähedasem?

— Kõik kolm.

— Kas vanemaks saades on lihtsam või keerulisem loominguga tegeleda?

— Minu arvates lihtsam. Vanusega käib kaasas küpsus ja sa oskad õigel ajal viimase tõmbe teha ja öelda, et tehtud.

— Kas sind sunnib nende tegevuste vahel pendeldama uudishimu või igavus?

— Enamasti uudishimu. Ma otsin alati midagi uut või midagi vana, et sellele midagi uut lisada.

— Sinu tegemistes on olulisel kohal ansambel Ramones. Nende bassimees Dee Dee13 oli su lähedane sõber. Kuidas te omavahel kokku juhtusite?

— Ma sain Ramonesi poistega tuttavaks nagu iga teine – Arturo Vega14 kaudu. Dee Deega tekkis mul klapp sellepärast, et kui me kohtusime, kandsime mõlemad lipsu ja ülikonda. Palusin tal kujundada Youth Gone Madi plaadi jaoks logo ja ta oli nõus. Järgmisel päeval tuli ta lagedale selle haaknõelaga läbi torgatud maakera pildiga.

— Hiljem tegite koos muusikat ja maalisite. Milline koostööpartner Dee Dee oli?

— Suurepärane! Ta joonistas koomiksistiilis ja see sobis rokisõpradele. Ta võis joonistada omamoodi Miki Hiire, kirjutada alla oma nime või lihtsalt “Ramones” ja pilt läks kahesaja dollari eest kaubaks. Rokisõpru isegi ei huvitanud, mis oli piltide peal. Ma mäletan, et üks tuntud muusikaprodutsent maksis 10 000 dollarit meie kahe koos tehtud pildi eest lihtsalt sellepärast, et tal oli raha. Praegu töötab see mees ilmselt teisel alal, aga need pildid on tal ikka seinal.

— Eestis teatakse sind muusikahuviliste ringkonnas kui ansambli The Willowz produtsenti. Populaarne legend räägib, et sa nägid tänaval nelja lahedat pikkade juustega noort ja küsisid, kas nad teevad bändi. Kas oli nii?

— Huvitav legend. Aga tõde on teinekord väljamõeldust kummalisemgi. Nende laulja on mu naise poeg ja The Willowzi bassimängija on tema pruut. Neil olid lühikesed juuksed ja nad alles õppisid mängima. Nende muusika meenutas mulle varajast White Zombiet ja The Germsi. Nad olid energilised. Salvestasime esimesed lood garaažis ja Posh Boy Records andis need välja.

— Kuidas sa leiad bände, kellega koos töötada – kas otsid ise ja kutsud salvestama? Mille põhjal sa neid valid?

— See on seletamatu maagia. Järjest raskem on leida selliseid erilisi bände, sest kõik kohad bände täis. Mulle meeldis Bed Wetters.

— Bedwetters? Sa ei mõtle ometi neid Pärnu poisse?

— Jah, nad meeldisid mulle. Ameerikas oleks neil raske sellisel kujul hakkama saada. Minu arvates oleks neile abiks muusikatööstust eitav suhtumine, kui nad tahaksid murda järgmisele tasandile. Võib-olla oleks veidi kantri- ja industriaalmuusika mõjusid nende helipildile heaks täienduseks. Aga see on lihtsalt uitmõte.

— Paar aastat tagasi intervjueerisin Sam Edincotti The Braveryst15. Ta ütles, et Ameerika on idarannik, läänerannik ja maa nende vahel. Olla Ameerikas kuulus rokitäht tähendavat sama mis olla kuulus kolmes eri riigis. Kuidas kommenteerid?

— Ma ei mõista. Ta jagab Ameerika kolmeks ja näeb millegi nimel vaeva. Tänapäeval peaks rokitähe tiitel olema reserveeritud neile, kes on sündinud enne 1964. aastat. Tema on sündinud 1974. aastal.

— Räägi oma praegusest bändist Sumernumblivemachine...

— Enamik meist on sündinud enne 1964. aastat. Meie muusika on kättesaadav pea igas netipoes ja meie plaat ilmus Venemaal M2 Recordsi all. Teeme enda jaoks põnevat muusikat ja meie laulja Vincent Kendall on fantastiline laulja. Ta laulis kunagi sellistes bändides nagu Stick Kitty ja Kaviar. Tony Mann jällegi mängis trumme GG Allini16 bändis.

— Kui tihe on Ameerikas konkurents kunstnike ja muusikute vahel?

— Konkurents on metsik, hullem kui 1980-ndate hakul. Kõik bändid vihkavad üksteist ja mingit ühistegevust pole – kui mõned teemakogumikud välja arvata. Kuid nendegi vahelt immitseb tegijate omavahelist vaenu.

— Kuidas sa hoiad end kursis kunsti- ja muusikamaailmaga?

— Kolan internetis ja “guugeldan” kummalisi märksõnu, kuni leian midagi põnevat.

— Kirjelda oma tavalist päeva.

— Ma ärkan üsna vara, loen öösel laekunud meilid läbi. Seejärel maalin, teen muusikat, ajan asju Kostabi Worldiga, loen uudiseid, vaatan CNN-i ja siis magan tavaliselt seitse tundi.

— Oled sa kunagi mõelnud näiteks torumehe karjääri peale ehk milline on su suhe “kella viieni töökohtadega”?

— Tomata Du Plenty The Screamersist17 ütles mulle kord, et kui ma tahan muusikaga raha teenida, peaksin hakkama kingi müüma. Ma tahaksin ühel päeval kingapoe avada.

Paul Indrek Kostabi

•• Sündinud 1. oktoobril 1962

•• USA kunstnik, muusik ja produtsent

•• Hüüdnimi ENA

•• Vend – kunstnik Mark Kalev Kostabi

•• Youth Gone Mad – Pauli esimene bänd. Kõlapildilt primitiivne, sisult sarkastiline-vaimukas 1980-ndate alguse hardcore-punk.

•• White Zombie – kui Paul White Zombie ridades mängis, polnud kellelgi aimu, kui kuulsaks saab bänd kümne aasta pärast.

•• Psychotica – Pauli bänd 1990-ndatel. Gootihõngulise Psychotica karjääri tipuks jäi osalemine 1996. aasta Lollapalooza tuuril koos Ramonesi, Metallica ja Soundgardeniga.

•• Supernumblivemachine – Pauli praegune põhibänd. Omalaadne tähtede koosseis.

•• The Willowz – Pauli elukaaslase poja Richie James Follini bänd, hoogne garaažirokk. Paul on produtseerinud valdava osa ansambli seni ilmunud helikandjaid. NB – The Willowzi plaate on nähtud ka Eesti plaadipoodides.

Kellest Paul räägib?

Tähtsad nimed Ameerika

alternatiivkultuuris

•• 1•• Henry Rollins (1961) – legendaarse USA punkansambli Black Flag (1976–1986) neljas laulja (1982–1986). 1990-ndatel Rollins Bandi vedaja, praegu kirjanik, muusik, näitleja, kirjastaja, spoken word artist ja saatejuht.

•• 2•• Circle Jerks (1979 – vahelduva eduga tänapäevani) – Los Angelese punkbänd, üks hardcore-pungi žanri loojaid. Ansambli nimi tähendab slängis “ringis onaneerijaid”. Bändi debüütalbum “Group Sex” (1980) sisaldas 14 lugu ja kestis 15 minutit.

•• 3•• The Germs (1977–1980) – omal ajal skandaalne Los Angelese punkbänd. Lagunes pärast Darby Crashi surma heroiini üledoosi tagajärjel. Kitarrist Pat Smear mängis hiljem Nirvanas.

•• 4•• Ramones (1974–1996) – maailma esimene punkbänd. Oma aktiivse tegevuse ajal (22 aastat ja 2263 esinemist) kodumaal marginaalseks jäänud ansamblit peetakse tänapäeval tihtipeale The Beatlesi järel teiseks oluliseks bändiks popmuusika ajaloos. Ramonesi kotkalogoga särk on maailma üks levinumaid ja tuntumaid bändisärke.

•• 5•• Posh Boy Records – Los Angelese plaadifirma, mis 1980-ndate hakul andis välja kohalike punkbändide plaate. Vahest tuntuim Posh Boy artist läbi aegade on olnud Social Distortion.

•• 6•• White Zombie (1985–1998) – Ameerika raskerokibänd, mille algkoosseisus mängis ka Paul Kostabi.

•• 7•• Rob Zombie (1965) – Ameerika muusik-sooloartist, kirjanik, näitleja, stsenarist, produtsent ja filmilavastaja. Sai tuntuks White Zombie lauljana.

•• 8•• Spooky Kids (1989–1992) – tegelikult Marilyn Manson & The Spooky Kids. Marilyn Mansoni bändi nimi enne, kui see lihtsalt Marilyn Mansoniks lühendati.

•• 9•• Hüsker Dü (1979–1989) – Ameerika alternatiivrokitrio, üks esimesi, kes proovis suurplaadifirma all (Warner; 1987; edutult) läbi lüüa. Hüsker Dü olulisemad albumid on “Zen Arcade” (1984) ning “Candy Apple Grey” (1986). Bänd on oma eeskujuna maininud muu hulgas Dave Grohli Foo Fightersist.

•• 10•• Sonic Youth (1981) – legendaarne New Yorgi alternatiivrokibänd. Saavutas laiema tuntuse albumitega “Daydream Nation” (1988) ja “Goo” (1990). Bändi üks firmamärke on lisaks ebatraditsiooniliste kitarrihäälestuste kasutamisele ja müraküllastele lugudele ka naisbassist Kim Gordon.

•• 11•• Thurston Moore (1958) – muusik, ansambli Sonic Youth kitarrist, laulja ja helilooja.

•• 12•• Geffen Records (1980) – USA plaadifirma, kelle esimene artist oli Donna Summer. Hiljem on Geffen Records tuntuks saanud kui Guns’n’Rosese, Sonic Youthi ja Nirvana plaadifirma.

•• 13•• Dee Dee Ramone (1952–2002) – Ramonesi bassimees (1974–1989) ja sooloartist (alates 1989), kirjanik ning kunstnik.

•• 14•• Artoro Vega – Mehhiko päritolu USA kunstnik, kes kujundas nüüdseks klassikalise Ramonesi logo, särgid ja muu fänninänni. Vega oli ka 20 aastat Ramonesi valgustustehnik.

•• 15•• Sam Edincott / The Bravery (1974/2003) – USA sündirokibänd ja selle ninamees. The Bravery soojendas Tallinnas Saku suurhallis 2006. aastal Depeche Mode’i, kui keegi peaks mäletama...

•• 16•• GG Allin (1956–1993) – skandaalne USA sˇokirokkar. Sündis usufanaatikute peres ja sai eesnimeks Jesus. GG Allini lavapraktikasse kuulusid alasti esinemine, laval kehakergendamine, publikuga kaklemine ja veel mõni tegevus, mida me siin ei maini. Suri heroiini üledoosi tagajärjel.

•• 17•• Tom Du Plenty / The Screamers (1948–2000; 1975–1981) – Los Angelese ansambel The Screamers tegi 1970-ndatel jämedakoelist elektronmuusikat kahe süntesaatori ja trummikomplektiga. Bänd plaanis anda oma esimese albumi välja videokassetina, kuid see jäi omal ajal, enne

MTV-d, ilmumata. Tomata Du Plenty oli The Screamersi laulja.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare