Pauls jääb artistiks ka poliitikas
Maestro comeback’i alguskontserdil – pompoossel roosisajusel Kremli-õhtul leppisid Pauls ja Villu Veski kokku, et kolme kuu pärast kohtuvad nad Mihkli õuemurul festivalil ”Juu jääb”.
“Mind paluti kaua, et esineksin Moskvas retroprogrammiga. Viimasel kümnel aastal olen harva laval käinud – vaid paar korda aastas Riias,” kõneles Pauls. ”Lõpuks said nad mu nõusse, ja välja tuli väga tore kohtumine mu “vanade” lauljatega: Pugatova, Leontjevi ja Laima Vaikulega. Ansamblis mängisid eestlased, lätlased, sakslased. Panime kokku 1980-ndate kava ja tabasime otse kümnesse. Ühe kontserdi asemel müüdi välja kolm. Aeg on küps, et on tekkinud selline nostalgiaihalus.”
Kas praegu ka laule kirjutate?
Põhiliselt otsin noori talente, aitan oma laulude ja kontsertidega noortel lauljatel esile kerkida. See on nagu hobi. Istun mingi konkursi või isetegevusfestivali Ļüriis ja äkki tunnen, et selles lauljas on midagi.
Eurovisiooni võitja Marie N. leidsite ju ka teie.
Marie laulis praktiliselt tänaval, mingis kohvikus. Ta ei olnud laulja, aga tal oli eeldusi – ema poolt teatriga seotud, armastab ta prantsuse keelt ja meloodiad. Algus oli vaevaline, aga tal vedas, ja nüüd on ta juba kuulus.
Kuidas te pianist Clydermani hindate?
No tema teenib klaverimänguga tohutuid summasid, mina natuke lauludega. Mis meil ühist on – klaver kui laulev instrument. Mulle meeldib ka esineda keelpilliorkestriga. Minu eeskuju on aga ameerikalik jazz. Kahju, et ma sellist karjääri pole saanud teha nagu tema. Meil käis kõik omal ajal Moskva kaudu, kuigi ma ei saa selle kohta midagi halba öelda. Mäletan, kuidas me Jaak Joalaga, leedu, armeenia, gruusia solistidega Moskva baasist Nõukogude avarustesse lendasime. Vene publik on ekspansiivne, nüüdki lausa nuteti mu kontserdil. Teate, 1980-ndad
Kes lauljatest suudab teie stiili kõige paremini tabada?
Pugatšova. Mind ei huvita tema elu teine pool, aga kui ta lavale tuleb, on publik tal kohe käes. Ta paneb laulu kogu oma jõu. Mõnele see ei meeldi, aga ta on liider. Isegi praegu veel, vaatamata küllalt soliidsele vanusele, ja tal on vähe konkurente.
Kas suudate end paremini avada muusikas või poliitikas?
Poliitikasse on mind mu nime pärast tõmmatud. Olen praegu enne valimisi Lätis presidendi järel populaarsuselt teine. Aga nagu mu isa ütles, on see räpane äri. Teisest küljest – kui pole mingit seljatagust, on ka halb. Festivalid, muusikaüritused – see kõik on seotud rahaga.
Milliste parteidega koos-tööd teete?
Pean nüüd lähemal ajal otsustama, kelle poole pöörduda. Eelmise juurest läksin just ära.
Mis on teie suurim saavutus poliitikas, näiteks kultuuriministriks olemise ajal?
Vene ajal mind lihtsalt määrati sellele kohale. Minu kohta kirjutati “esimene parteitu poliitik”. Ma ei olnud ju komparteis. Poliitika algas hiljem – iseseisvustormides. Kuna olin nii populaarne, siis kutsusin inimesi kokku, näiteks allkirju andma.
Teie mõju rahvale on praegugi suurem kui teistel poliitikutel?
Muidugi. Kui valimiseelses kampaanias on välja kuulutatud mu kontsert, siis on saal rahvast täis. Kui sõidame aga kohale poliitikutena, saabub 10-15 inimest.
Milline on teie suund Läti poliitikas?
Mind nimetatakse “roosaks” või ”punaseks”, aga ma ei poolda Venemaas ainult vaenlase nägemist. Elu läheb edasi. Saksamaa kantsler käib vaat et iga kuu Venemaal. Ta on kogemustega poliitik ja saab aru, et sellise suurriigiga tuleb osata asju ajada.
