Peaasi, et energia on loos algusest peale olemas
— Kuidas Uno Naissoo võistlus sinuni jõudis?
— Kunagi üks mu kitarristist bändikaaslane võttis sellest osa, kui Otsas käis. Mulle hakkas juba siis see võistlus meeldima, sellel oli hea surin – inimesed tegid reaalselt muusikat ja kommertspool oli saalist välja jäänud. Mõtlesin kohe, et kui Otsa tulen, võtan osa. Selliseid võistlusi võiks rohkem olla, see paneb inimesed tegutsema ja annab motivatsiooni.
— Kuidas sündis „Oskar” (võidulugu)?
— Loo idee oli juba kaua aega tagasi olemas, aga seisis sahtlis ja ma ei teadnud, kas seda viimistleda või mitte. Kirjutasin loo oma kassile, kelle nimi oli Oskar. Hästi armas kass oli ja sellised asjad inspireerivad. Rohkem polegi kellelegi lugusid kirjutanud. Need tekivad enamasti jämmimise ja katsetamise käigus. Põhiline, et energia oleks algusest peale olemas ja et ei hakkaks surnud asja aretama. Ma pole teoreetilise lähenemisega muusik, pigem peab minu jaoks algidees ehe energia sees olema.
— Mis on üldse muusika?
— Mina olen alati mõelnud, et muusika on emotsioonid. Või keel, milles muusikud räägivad.
— Millal ja millega soses hakkas muusika sulle esimest korda pinget pakkuma?
— Olin siis vist üheksandas klassis, kui sõber mulle esimest korda kitarri näitas. Võtsin pilli kätte ja pakkus pinget, sobis. Sõbrad ja vanemad arvasid algul, et olen peast lolliks läinud, et kavatsen nii vanalt õppima hakata. Käisin küll muusika eriklassis, aga ma ei sallinud siis muusikat üldse.
— Ja läksidki pärast gümnaasiumi Otsa-kooli?
— Ei. Läksin kõigepealt materjaliteadust õppima, aga see ikka ei olnud minu ala. Aastaga sai selgeks. Mõtlesin, et võiks reaalse ameti ära õppida, ja õppisin elektrikuks.
Kuna ma noorena olin raadioamatöör, siis see teema tundus piisavalt lihtne ja selle kõrvalt oli piisavalt aega pilli harjutada. See ei olnud üldse raske ja mõtlesin, et see on garantii. Eesti muusikaelu on niivõrd kaootiline, et on hea, kui on mingi varuvariant. Paber on olemas, aga päevatööks pole see muutunud. Lõpetasin kooli ja tulin Otsa ning keskendun ikkagi muusikale.
— Kas elektrikuametist on kasu ka olnud?
— Ikka ja palju. Kui mees on majas, siis ta peab oskama midagi muud ka teha kui ainult keeli tõmmata. Ja kui prooviruumis on vaja elektrit panna, siis seda ma olen teinud küll.
— Kas basskitarr oligi esimene pill?
— Alustasin ikka kitarrist, aga bass tundus lõpuks sümpaatsem. Kuulasin bassimängijaid ja hakkas rohkem meeldima.
— Millal esimest korda muusikat kirjutasid?
— Umbes 11. või 12. klassis. Olin siis oma teises bändis nimega Blend ja tegelesime peamiselt omaloominguga. Suhteliselt hästi läks, aga enamik bändiliikmeid kolis Tallinna ja minagi otsustasin Tartust ära tulla. Esimene bänd, kuhu läksin, oli punkbänd Highway. Kestis kaks aastat, selline Tartu teema. Tollal oli Tartus üsna kõva pungiskeene. Bänd tegi koolides tuuri ja neil oli bassisti vaja, ma läksingi. Võitsime isegi mingil noortebändide festivalil teise koha, käisime Soomes ja Lätis esinemas...
Aga mingil hetkel kasvasin sellest stiilist välja.
— Kuhu kasvasid?
— Intelligentsema muusika poole.
— Defineeri.
— Sellise muusika poole, mida peab kuulama. Punk on muusika, mis tuuakse sinuni, kas sa siis tahad seda või mitte. Nüüd on rohkem džässi ja roki segu. Kontserdid on sellised, et inimesed kuulavad nii hoolega, et unustavad plaksutada... Põhimõtteliselt mulle meeldib džässi mõjutustega, elektroonilise alatooniga psühhedeelne muusika. Reisimuusika. Pärast loo kuulamist on tunne, nagu oleks reaalselt reisil käinud. Lemmikuid on ikka suhteliselt palju ja ma olen ka suur fusion-stiili austaja. See on ka džässiliik, aga keeb teistsugusel temperatuuril kui tavaline või standarddžäss. Segab rokki ja funki...
Kõik liigub segunemise poole, üha rohkem on hakatud segama kõiki stiile kokku, sealhulgas elektroonikat. Väga hea on vahepeal kuulata stiilipuhtaid asju, aga arengu poole pealt jääb midagi puudu. Nagu kunstis on 1960. aastatest alates olnud, kuigi kunstis on see eemale liikunud. Kui võtta kontseptualism ja mõte, et oluline on vaid idee ja mitte autor, siis ma ei ole näinud ühtegi muusikut, kes ei tahaks olla autor.
Aga ma ei tea, võib-olla kuskil on juba midagi. Võib-olla jõuab kõik lõpuks vaikusesse välja ja lõuend jääb paljaks. Klassika on samamoodi arenenud. Mängitakse kõike ikka noodist, aga materjal ei ole enam üldse konservatiivne, see võib olla täiesti atonaalne.
— Kus sinu muusikat kuuleb?
— Kas või YouTube’ist. Otsi „Flavor” või „Sygis”. Seal mängin teist pilli – the stick – ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Sellel on kümme keelt ning vasaku käega mängid bassipoolt ja paremaga meloodiapoolt. Põhimõtteliselt lähened nagu klaverile, aga seda saab bassimängija rollis kasutada.
Kuulasin palju King Crimsonit, nende bassimängija kasutas seda päris palju ja kuna meil on kombeks, et bassimängija võtab mõne muu pilli ka kõrvale, kontrabassi näiteks, siis mõtlesin, et teeks samuti.
Kes ta on?
Raimond Mägi ja bändid
Enne:
•• Highway
•• Blend
•• Radium Therapy
Nüüd:
•• Flavor, www.myspace.com/flavormus, esitas Naissoo võistlusel lugu „Oskar”
•• Bluustik www.myspace.com/bluustik
•• Opium Flirt www.myspace.com/opiumflirt
Lemmikud
•• Villu Veski
•• Raul Vaigla
•• King Crimson
•• Jaga Jazzist
•• Ralph & Myerz
