Eellugu

Briti Nõukogu korraldab iga kahe aasta tagant Edinburgh’ raamatufestivali raames oma programmi Bookcase, kuhu kutsutakse inimesi mitmekümnest riigist. Seekordse nelja päeva jooksul kohtuti enam kui 30 Suur-britannia ja muu maailma autoriga.

Shakespeare ja Booker

Kui festivali kõige suuremad rahva lemmikud on Edinburgh’ vaprad pojad Alexander McCall Smith ja Ian Rankin, kellega kohtutakse mitu korda nädalas, ja ikka on kõik üritused välja müüdud, siis delegaatidele on välja otsitud välisilma jaoks uudsuse hõngu kandvaid autoreid.

Alustuseks kostitatakse saadikuid kõige kuulsama klassikuga. Eks ikka Shakespeare, kes muu. Sedapuhku aga täiesti uues kuues. Nimelt on sealsed graafilise romaani fännid hakanud Shakespeare’i loomingut välja andma mangavormis. Noor kirjastaja Emma Hayley ja tema kirjastus SelfMadeHero pälvisid kevadisel Londoni raamatumessil ka Suurbritannia 2008. aasta noore kirjastaja preemia. Klassiku tekstide kallale ei minda, need on kirjas lühendamata ja nüüdisajastamata kujul, küll aga üritatakse (iseäranis) noori lugejaid raamatu seltsi meelitada pildilise lisamaterjaliga, et oleks rohkem nagu film ja vähem kohustuslik kirjandus. Klassikale lisatakse uudne taust, nii toimub “Romeo ja Julia” tegevus nüüdisaegses Tokyos, “Hamleti” tegevus aga 2017. aastal küberilmas. Mangasid joonistavad eri kunstnikud. Kohal oli ka noor mangakunstnik Robert Deas, kes manas oma visiooni ürituse käigus suurele ekraanile. Tema on ka “Manga Shakespeare’i” sarjas välja antud “Macbethi” kunstnik.

See kohtumine tekitas delegaatides palju ärevust ja elevil arutelusid viimase koos oldud päevani. Oli tuliseid vastaseid, kelle arvates saab Shakespeare’i väärtus mangavormi tõttu kannatada, ja tuliseid pooldajaid, kelle arvates toob selline mitmekultuuriline lähenemine Shakespeare’ile lugejaid juurde.

Möödunudaastane Bookeri laureaat Anne Enright tutvustas seekord oma värskelt ilmunud raamatut “Taking Pictures”. Enright on suurepärane näide auhinna mõjust raamatumüügile: romaani “The Gathering” oli enne võitu müüdud 3000 eksemplari ringis, pärast auhinna saamist suurenesid müügiarvud mitu korda. Iiri perekonnast jutustav võiduromaan ilmub peagi ka eesti keeles, nii et seda saab varsti ise lugeda. Uues jutukogus vaatleb Enright aga naiste maailma pisiasju: sõprus, armastus, mehed, lapsed, igatsus, kaotus. Enrighti jutustamisstiilist õhkub vana head iirlastele omast jutustamisoskust, melanhooliat, samal ajal aga tabab ta oma täpse tajuga hella koha kõige valusamat punkti.

Kaledoonia keskustelud

Pikkade festivalipäevade lõunatunnid möödusid Kaledoonia keskustelude saatel. Kui harilikult on festivalil toimuvad kohtumised täpselt ühe tunni pikkused, siis siin kohtub kirjanik Bookcase’i delegaatidega põhjalikumalt. Poolteist tundi, ja kui järgnev teepaus otsa liita, siis kohe kaks tundi järjest.

Esimese Kaledoonia keskustelu külaline on James Meek, kelle romaan “Suurim armastusakt” (“The People’s Act of Love”, 2005) ilmus suvel ka eesti keeles. Meek räägib teda kirjutama pannud impulssidest ja sellest, kuidas ta otsis sajale Tšehhi leegioni sõjamehele nimesid, kuidas üritas jagada aega reporteri- ja kirjanikutöö vahel ja miks sellest kokkuvõttes head nahka ei tulnud. Raamat sai viimaks ikka Iraagi sõja järel võetud pika puhkuse ajal kirjutatud. Kastreerimine, kannibalism ja kokaiin kui raamatut läbivad teemad panid delegaatide ettekujutusvõime möllama, arutelusid tekitas ka tõlkimise teema. James Meek ise valdab vabalt vene keelt – räägib seda tõepoolest inglase kohta peaaegu aktsendita – ja nii arutati ka pärast üritust pikalt ühe või teise sõna või luuletuse tõlkimise iseärasusi.

Järellugu

Seekordsel üritusel pani Briti Nõukogu lisaks autorite tutvustamisele erilist rõhku network’imisele ja “minglimisele”, et delegaadid üksteise tegevusest võimalikult palju aimu saaksid ja ühisosa leiaksid. Saadi ja leiti ning tõenäoliselt hakkab lähiajal nii mõndagi põnevat juhtuma ja nii mõnigi kohatud autor või kaasvõitleja leiab end ilusalt poriselt Eestimaalt.

Kätlin Kaldmaa on tõlkija ja luuletaja