Peatselt kooli lõpetavate näitlejate energiast pulbitsev „Kratt”

 (1)
Energiast pulbitsev Henry (Markus Truup) ja tundlik loomehing Karl (Sander Roosimägi) ei jõua kunsti ja meelelahutuse küsimuses hästi üksmeelele.
Energiast pulbitsev Henry (Markus Truup) ja tundlik loomehing Karl (Sander Roosimägi) ei jõua kunsti ja meelelahutuse küsimuses hästi üksmeelele.Foto: Siim Vahur

Uuendatud Hobuveskis esietendus Ingmar Jõela „Kratt”, mis on 28. lennu diplomitöö.

Ingmar Jõela ja Priit Põldma on lavakunstikooli kursusekaaslastega Hobuveski lavale seadnud kolmetunnise „Krati”. Inspiratsiooniallikat pole tarvis kaugelt otsida. Eduard Tubina samanimelise balleti lavale toomine lükkus 1940-ndail eri põhjustel mitu korda edasi ja meenutab rohkete õnnetuste poolest „Macbethi” ümber kootud needuste müüti. Ent lavakunstikooli diplomilavastuses jääb Tubina omaaegne „Kratt” kaheksajala kombel igasse suunda sirutuva struktuuri osaks.

Publiku ees avaneb lugu noorest lavastajast Karlist, kes tuleb nimetusse teatrisse ja tahab seal teha „Kratist” inspireeritud postdramaatilist lavastust. Vindiga versioon sellest, mida Jõela ja Põldma ju õigupoolest lavastusega ise teevadki. Mina tulin minule peale ja nii edasi. Järgneb fantaasiaküllane ideede virvarr, mis mahutab mustmiljonit võtet ja tegevusliini, laulu ja tantsu. Kõigele annab sisemise põhjenduse vorm „teater teatris”. Olgu kohe öeldud, et minus elav sisemine plähmerdis nautis kogu kompotti täiel rinnal.

Tugev kursus

28. lennu üliõpilased on praeguseks lavale toonud märkimisväärse hulga diplomilavastusi ja näidanud end väga tugeva kursusena. Kaheksa lavastuses osalevat näitlejat suudavad tantsu, tralli ja laulu kõrval „Kratis” luua ka isikupärased rollid. Toon esile ainult mõne, kuigi õigupoolest tahaksin tunnustavalt nii mitmele poole vaadata, et silmad kõõrdis.

Tahaksin tunnustavalt nii mitmele poole vaadata, et silmad kõõrdis.

Londonist tulnud sotsiaalselt saamatut tulevikulootust Karli kehastab Sander Roosimägi. Ta mängib värskeid ideid tulvil – täheldatagu, et need ideed kipuvad üsna ühtmoodi värsked olema kõigil noortel ajast aega – kunstnikutüübi mitmetahuliseks, tundlikuks ja ühtlasi huumorisooneta tegelaseks, kes on ometi tohutu karismaatiline. Kehahoiaku ja miimika pisematestki detailidest kumavad läbi kõik mõtted ja tunded. Kui Roosimägi räägib laval lavastaja Karli suu läbi, et näitlejad peaksid ühest rollist ja olukorrast teise libisema, siis toimub see libisemine ka „Krati” struktuuris. Mõnusalt mänguline topeltkihistus.

Roosimäe mängitud Karli täiendab üle võlli hüperenergiline Henry (Markus Truup), kes kehastab kõike, mis Karlis näikse puuduvat. Kus Karl on sünge introvert, seal on Henry lõbus suhtleja. Kus Karl tahaks teha suurt kunsti, seal saab Henry aru, et keegi peab ka saali tulema. Nii et telemängudes osaleda – miks mitte. Loomeinimese piinad kahes isikus. Henry nimi viib mõtte kiiresti maailmakirjandusest tuntud dr Henry Jekyllile. Truup mängib laval oma tegelaskuju Ingmar Jõelaga nii sarnaseks, et vahepeal tuleb silmi pingutada, veendumaks: ei, lavastaja ei ole ise lavale karanud.

Sassi (Nils Mattias Steinberg) ja Klara tantsustseenis kehastub Teele Pärn ülipüüdlikust ja pisut veidrast näitlejannast hetkega ümber saatuslikuks ja maagiliseks naiseks. Foto: Siim Vahur

Tandemi hallata on omakorda väike hulk näitlejaid. Ülejäänud valmistavad ette jõululavastust, teate küll. Teele Pärn kehastab äärmiselt vaimukalt üle vindi püüdlikku ja ebausklikku näitlejanna Klarat, kellel on lavastuse täiendamiseks alati palju sobimatuid, ent heast soovist kantud ideid. Nils Mattias Steinberg mängib jõuliselt stereotüüpset rööprähklejat Sassi, kellel kipub haltuurade kõrvalt nappima aega teatriproovideks. Veel vähem jääb tal võhma pere jaoks. Tema ettekujutus sellest, milline teater peaks olema, on ometi paindumatult selge.

Dovydas Pabarčiuse lavameister Kazimierzi kuju loob omamoodi võõritusefekti. Aeg-ajalt kuskilt ilmuv ja kuhugi kaduv tegelane mõjub üle staaride kõrguva kõiketeadva teatrijumalana. Võimalik küll, et ainult enda arvates. Ja juhtumisi on Kazimierz veendunud, et kõik teatriloo suurimad teadmised tulevad Poolast. Tõsi, need võivad küll õige pisut meenutada näiteks Peter Brooki või Tom Stoppardit.

Tõeline meeskonnatöö

Selles, et teater on kollektiivne kunst, pole midagi üllatavat, ent „Krati” lavastus tõstab tõepoolest esile kogu meeskonna töö. Valter Soosalu ja Sander Möldri laulud ja peaaegu hüpnotiseeriv helimaastik ei mõju muusikalina ka siis, kui tegelased hakkavad ennastunustavalt tantsima või haaravad mikrofoni. Olgu, mikrofonide puhul vahepeal vist ikka mõjub ka. Kuid igal juhul sulandub kõik orgaaniliselt atmosfääri, kus tasapisi hulluva lavastaja skisofreeniline sisemaailm vaheldub välise reaalsusega, milles oluline on seegi küsimus, kui palju maksavad tõepoolest hädavajalikud plastist valgusmõõgad.

Lavastuses näikse olevat pea kõike, mis on autoritele pähe tulnud, aga vorm pakub igale elemendile sisulise põhjenduse.

Loe veel

Lavastus ei oleks terviklik valguskujunduseta, milles Linnateatri valguskunstnik Merily Loss on mõnuga ära kasutanud uuendatud Hobuveski tehnikapargi võimalusi. Valguspilt peegeldab kord argipäeva, kord värelevat unenäolist maailma. Sellele lisandub Nele Soovälja kunstnikutöö, kohati minimalistlik, teisal tulvil jaburaid kostüüme. Lavakujundusse kuulub ka mu isiklik lemmik: imepisike pöördlava keset niigi väikest Hobuveski saali.

„Krati” valguskujundus on ühtlasi Merily Lossi TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõputöö. Foto: Siim Vahur

Lavastuses näikse olevat tõepoolest pea kõike, mis on autoritele pähe tulnud. On tantsu, laulu, mütoloogiat, teatriajalugu, loomepiinu. On näitlejate stereotüüpe, kunsti tegemise ja selle müümise (ja lõpptulemusena enese mahamüümise) vahel siiberdamist. Vorm pakub igale elemendile sisulise põhjenduse. Ent eriti sümpaatseks teeb „Krati” see, et lavastusse on ühtlasi põimitud korralik doos eneseirooniat. See, kuidas naerdakse teatritegijate üle, kes püüavad panna ühte lavastusse kõike võimalikku, ja tehakse samal ajal ise täpselt sedasama, on omas arrogantsuses võluv.

Muidugi võiks mõelda, kas ja kui palju annaks lavastust kärpida või milleski tagasi tõmmata, aga... milleks? Värvid on erksad, pintslilöögid jõulised, lavastus tummine. See on peagi lõpetavate tudengite energiast tulvil jõudemonstratsioon, mis ometi ei aja silme eest virvendama. Või noh, natuke ajab, aga näiteks kaleidoskoop ajab ka ja kaleidoskoop on äge. (Jah, selline professionaalne hinnang siia lõppu, pole tänu väärt.)

Lavakunstikooli 28. lennu diplomilavastus „Kratt” on ühtlasi uuendatud Hobuveski esimene esietendus. Foto: Siim Vahur
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare