PEETER HELME: Tarmo Teder kirjutas Tallinna (kultuuri)elust lööva romaani

 (2)

Tarmo Tedre “Onanistid” on üks 2006. aasta paremaid romaane, leiab kriitik.

Tundub, et 2006. aasta parimat eestikeelset romaani andis oodata kuni aasta viimaste päevadeni. Siis ilmus Tarmo Tederi järjekorras teine romaan ja järjekorras seitsmes raamat “Onanistid”. Tagantjärele tarkusega võib lisada, et Tederi sulest võis head, isegi väga head romaani oodata alates 2004. aasta juunist, mil ajakiri Looming avaldas hiljem ka Tuglase novelliauhinna vääriliseks hinnatud jutu “Viimase idealisti pildid”. Juba selles jutus saavutas Teder löövuse, kaasahaaravuse, võime ajada lugeja pisarateni naerma ning oskuse teha seda labaseks muutumata. “Onanistides” on olemas kõik nimetatud omadused, lisaks veel romaani mõõtu ülesehitus.

Romaan koos ees ootava lõpplahendusega on omajagu bukowskilik, kuid nii nagu Ameerika kirjanduse äraspidiselt tunnustatud raskekaallase igikestva populaarsuse põhjuseks pole mitte pelk toorus või pealiskaudne kõlvatus, nii pole see ka Tederi romaani kandvaks tasandiks. Tegu on pealisehitisega, kus pedantselt esitatav joodavate õllepudelite täpne arv on nagu muinasjutu-Hansukese leivapudijada, mida mööda lugeja järgneb Rudolf Teenusele ehk Ruudile piki tema deliirset sekeldusterada ühest aprillikuise reede varahommikust esmaspäeva hilisõhtuni. Ehk siis nagu ütleb romaani alapealkiri: “Sada tundi kultuuriajakirjaniku elust.”

Lugu on lihtsalt mõistetav – eeldusel, et ollakse harjunud tarbima suures koguses erinevat alkoholi. Nimelt joob kultuuriajakirjanik Teenus juba neljapäeva õhtul liiga palju, otsustab öösel toimunud piinlikuvõitu ekstsesside unustamise ja filmiretsensiooni kirjutamise lõbusama kulgemise nimel võtta mõned õlled ka reede hommikul ega saa siis enam pidama. Algab sündmusteahel, mida Tederi kangelane – just nimelt ‘kangelane’ ja mitte ‘antikangelane’! – enam ei kontrolli ega õigupoolest väga püüagi kontrollida. Seiklused, millesse ta satub, kannavad vana head Tarmo Tederi kaubamärki — need on joomased (peamiselt õllesed), sekka spermasedki, kuid loos ei puudu ka peen esteetika. Nii ei lase Teder kunagi näiteks vägivallal muutuda tooniandvaks.

Tederi lugu on sotsiaalne, kuid mitte piinlik-pingutatult sotsiaalkriitilisel moel. Ka siis, kui jutt käib Teenuse Kopli poolsaare sügavuses asuvas ateljeekorteris kärvanud “Krajuhha-eidest”, kes olla käinud seal “hiljuti Petraga (---) tina panemas ja Mensˇovilt suhu võtmas”, aimub sellest pigem peenikest irooniat, omajagu ka kirjanduslikku ja stilistilist maneerlikkust. Autobiograafianagi võib seda võtta vaid huumorina – elu ongi ju humoorikas oma traagilisuses ja õuduses ning sellest kasvavas piinlikkustundes, mille inimesed tahes-tahtmata annavad meist suurematele tunnetele…

Pigem võiks küsida, mida tahab Teder öelda, astudes esile romaaniga, mis sunnib lugejat ennast ühe katkematu hingetõmbega endasse ahmima. On päevaselge, et paarisajaleheküljelise teose tõlgendamine ja vastuvõtt ei saa jääda vaid näiteks Bukowski-Jerofejevi pinnale, vaid peab olema laiem.

Ühelt poolt seetõttu, et teoses on väga tugevalt esinev Tallinna Kulturbetrieb ise – kirjeldab ju Teder mõnuga ajakirjandusmaja õhustikku selle n-ö viimastel aastatel, enne kui viimased suured toimetused sealt lahkusid. Seejuures on kerge aru saada, et tegevus toimub just nimelt Tederi enda kunagises töökohas – Eesti Päevalehe toimetuses. Samuti on paljud “Onanistide” tegelaskujudest Eesti kultuuriajakirjanduse ja Kuku-klubi tundjatele äratuntavad. Mõningates passaazˇides tõuseb aga tegelaskujuks tegelikult ka Tallinna linn ise.

Ei ole midagi kuiva

Loe veel

Kindlasti ei ole “Onanistid” linnaromaan nii, nagu Anton Nigovi “Harjutused” on Pariisi-romaan, kuid omalaadne armastusavaldus sellele linnale on see küll. Nagu igasugune armastus, nii vaatleb ka Teder armastatut mitte päris sellisena, nagu ta tundub meile, selle armastuse kõrval seisjatele, vaid armunu silmade kaudu paistvana. Jutt ei käi tingimata idealiseerimisest, küll aga ülimalt intiimsest pilgust. “Onanistide” Tallinn on süngelt sume, iseenesesse süüvinud, iseenesega tegelev ja võimetu sellest väljuma. Veelgi enam – võimetu seda märkama. Vahest ongi “Onanistide” võtmeks võimetus vaadelda end kõrvalt. On ju ka Rudolf Teenus võimetu väljuma kultuuriajakirjaniku, professionaalse alkohooliku ja ööelus kodunenud sihitu tolkneja rollist. Midagi eriti traagilist selles õigupoolest polegi, pigem on isegi tegu äratundmisrõõmuga – inimene tunneb end ära ja suudab täiel rinnal elada iseendana. Onanistina.

Nimetatud sõna ongi romaani läbiv tunnusmärk. Selle märksõna, ühtaegu sümbol ja sümboliseeritav samuti. Teder kasutab mõistet vaat et kuivalt – kuigi “Onanistides” ei ole tõepoolest mitte midagi kuiva, seda nii ülekantud kui ka otseses, nii humoorikas kui ka traagilises, nii rüvedas kui ka ülevas tähenduses. Ilmselgelt on lihtsalt Tederile autori ja osalusvaatlejana tuttavate nähtuste kirjeldamiseks vajaliku keskse mõiste otsimisel kätte sattunud sõna, millel on piisavalt ambivalentsust, piisavalt võimalusi nii sügavuti kui ka laiuti minekuks. Või vahest ta ei pidanudki otsima, vaid heitis pilgu enda ümber laiuvale, pulbitsevale ja sumbuvale kultuuri- ja kõrtsielule, kui tema peas süttis ühe ja ainsa, heleda ja kõike muud matva sõnana just nimelt sõna “onanistid”.

Kummaline, kuid pealkirjaga haakuvad suurepäraselt ka raamatukaanel kujutatud suudlevad õllepudelid – miski ei pääse sealt välja, miski ei pääse sisse. Tegu on suletud ringiga. End ise taastootva onanismiga. Täisväärtusliku kultuurieluga, kui soovite.

ONANISTID

Tarmo Teder

Tuum

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare