Peeter Helme – vabadus ei ole eesmärk omaette

Hiljuti kirjanike liidu liikmeks võetud Peeter Helme romaan „September” räägib sellest, kuhu võib viia empaatiavõimetute kontoriliblikate enesekesksus. Kui enesekeskne ta ise on?

— Peeter, millest tuleb, et viisaka kuvandiga inimene nagu sina kirjutab teose, mille peategelane on moraalselt nii mandunud?

— Aga väliselt on ta ju korralik. (Muheleb.) Ma ei oska midagi muud vastata, kui et välimus on tihti petlik.

— Kust sa „Septembri” idee said?

— Et mu esimene raamat „Puudutus” oli väga kontemplatiivne, aeglane ja sissepoole suunatud. tahtsin kirjutada midagi, mis oleks hoopis teistsugune. Siis jõudsin selle tegelaskujuni, kes kirjutas osaliselt ette selle, milline see lugu olema peab.

— See ei ole „Puudutuse” peategelane viis aastat hiljem?

— Ei, need on kaks täiesti erinevat tegelast. Nad on küll mõlemad esimeses isikus jutustatud, mulle tundus, et selline kirjutamisviis on vahetum.

„Puudutuse” tegelane on kirjanduslikest kujudest, kes mulle meeldivad, kõige sarnasem „Tagasi Bridesheadi” Charles Ryderiga. Mingis mõttes kaotas too oma hinge – mitte et ta selle maha oleks müünud, kuid väga intensiivne eneseotsimine viis ta meeleheitele.

— Kumb neist kahest minakarakterist sulle sümpaatsem on?

— See on konksuga küsimus või?

— No ma võiks ka küsida, kummas karakteris sind ennast rohkem on, aga see ei tähenda sama asja.

— Ega ei tähenda küll, jah. Objektiivselt võttes oleks „Puudutuse” peategelasega meeldivam ühes ja samas ruumis viibida kui „Septembri” peategelasega. Samal ajal ei tahtnud ma kujutada „Septembri” peategelast üdini negatiivsena. Mingis mõttes on ta oma keskkonna üsna läbinägelik kriitik, kes arvustab neid asju, mida iga terve mõistusega inimene peab negatiivseks. Seda, et inimesed elavad väga poolikuid elusid, teavad kõige hinda, aga mitte millegi väärtust, nagu Oscar Wilde ütles... Küsimus on selles, kuhu ta oma tähelepanekutega välja jõuab.

— Kui „Puudutuses” on dialoogid lääne tsivilisatsiooni allakäigu teemadel, siis „September” mõjub nagu selle allakäigu illustratsioonina.

— Sellised probleemid huvitasid mind „Puudutust” kirjutades, kolm ja pool aastat tagasi. Pidasin neid tõesti väga oluliseks, lugesin nende kohta väga palju. Praegu moodustab see mu mõtlemise tausta, istub seal kuskil, aga väga fundamentaalsete filosoofiliste küsimustega ma enam ei tegele.

„Septembrit” kirjutades mõtlesin pigem selle peale, kuidas kirjutada meie ühiskonnast ja ajast, nii et ma ei mõjuks plakatlikult. Ei tea, kas romaani peategelane käib ikka alla. Kui paigaltammumist allakäiguks nimetada, siis küll.

— Mis on peategelasega viltu?

— Nii tema kui ka kõigi teiste tegelaste probleem on see, et neil ei jää aega teiste jaoks. „Septembri” peategelane suudab enda tundeid ja motiive väga hoolikalt analüüsida. Aga kuna ta on niivõrd ametis iseendaga, puudub tal täielikult empaatiavõime ja ta isegi ei märka seda. Samal põhjusel ei suuda teised tegelased teda läbi näha. Nad usuvad kõike, mida ta räägib, ja peavad teda paremaks inimeseks, kui ta on, kuna kellelgi ei ole tema jaoks tegelikult aega.

Me oleme niivõrd mattunud kommunikatsioonivahendite alla. Oleme harjunud olema kogu aeg kättesaadaval ja teisi kätte saama, aga selle tulemuseks on suurem üksindus. Seda olen ma katsunud seal raamatus ka kirjeldada. Ma ei taha lõppu ära rääkida, aga vihjan, et tehnika teebki lõpuks peategelasele ära.

— Kas su majapidamises on selline saatanlik riistapuu nagu teler?

— Jah, ma vaatan heameelega televiisorit. Vaatan Pro 7 pealt nädalas vähemalt kolm-neli korda „Simpsoneid”, kui kodus töötades pausi teen, istun korraks teleka taha ja krutin korra BBC Prime’i või National Geographicu peale. ETV-st vaatan „OP-i”, Kanal 2 näitas vahepeal neljapäeviti õudusfilme... Ma arvan, et televiisori suhtes on inimesed viimase 50 aasta jooksul suhteliselt immuunseks muutunud. Internet on see, mille suhtes me praegu veel üsna kaitsetud oleme.

— See enesekesksus – kas selle vastu on mingit ravimit?

— Ma ei taha olla ühiskonnakriitik, sest ma arvan, et kõik asjad... on nii, nagu nad peavad olema. Ära saa minust valesti aru, see ei tähenda, et kõik asjad on hästi, vaid lihtsalt seda, et kõik on loomuliku arengu tulemus. Iga inimene saab iseenda ja oma lähedastega tegeleda, aga ma ei usu, et on olemas võlurohte, mis teevad meid headeks inimesteks.

— Mida sa „Septembri” tegelaskujule isiklikul pinnal soovitaksid?

— Tehku enesetapp, talle pole võimalik midagi soovitada. Ma katsusingi kirjutada arenguromaani, mille puänt on selles, et tegelane tegelikult ei arene, ei olegi võimeline arenema. Ja ta isegi ei taju seda, selles ongi tema needus. Seetõttu on mul väga raske talle paremat soovitust anda.

— Kui hästi sa ise kontoritöölise elu tunned?

— Töötasin Eesti Instituudis vaheaegadega kokku üle nelja aasta, lisaks mõned kuud välisministeeriumis. Peaaegu viis aastat kontorites töötamist pole mu vanust arvestades just väga lühike aeg. Mind ennast häirib kirjanduses see, kui autor räägib asjadest, millest ta midagi ei tea. See tuleb enamasti väga kergesti välja ja mõjub lugejale hästi alandavalt. Sellepärast see raamat ongi selline kontoriromaan. Katsusin jääda pinnale, mille kohta ma teadsin, et olen võimeline pakkuma realistlikke kirjeldusi.

— Miks Houllebecqi „Elementaarosakesed” sinu teoses nii tähtsal kohal on?

— Ma arvan, et see on üks parimaid meie aega ja ühiskonda kirjeldavaid teoseid. Oma too­ruses toob ta esile ühiskonna valupunktid ja needuse. Ta ei hakka asju ilustama, vaid näitab asju ehk isegi räigemalt, kui nad on. Toimub kogu ühiskonna erotiseerumine, aga selle tulemus on, et miski ei eruta. Kui kõik on erootiline, pole enam midagi, mis ligi tõmbaks. See lohutu tunne tuleb seal raamatus eriti selgelt välja.

Ma arvan, et „September” on üleüldse üsna naljakas raamat ning mingis mõttes oli „Elementaarosakeste” sissetoomine ka iroonia. Peategelane ei saa ju tegelikult sellest raamatust aru, vaimustub Bruno kujust, kuna too on paadunud pervert. Raamat ise temani ei jõua, kuigi ta loeb sealt oma lemmikkohti üle. Aga kindlasti ei tuleks Houllebecqi raamatut võtta mingi koodina „Septembri” mõistmiseks.

— Kas kirjandus võiks ehk aidata ennatada negatiivseid asju nende väljakirjutamise kaudu?

— Ma küll ei usu, et kirjandus midagi ennetada suudab, aga ma arvan, et kirjandus võiks asjad inimestele võimalikult selgeks ja arusaadavaks teha. Ei taha nüüd minna Victor Hugo propageeritud groteski, kes leidis, et kirjanduses peavadki kõik karakterid ja olukorrad olema võimalikult rõhutatud, hea peab olema ka ilus ja nii edasi. Et elu koosneb peamiselt pooltoonidest, võiks ju ka kirjandus katsuda neid pooltoone näidata. Ma arvan, et Houllebecq teeb õigesti, et ta asju hästi räiges valguses näitab. Aga see ei ole ainuvõimalik viis.

— Hiljuti võeti sind kirjanike liidu liikmeks, nii et sind võib noorkirjaniku asemel rahulikult kirjanikuks nimetada. Oskad sa sõnastada oma kirjanikutegevuse eesmärki?

— Arvan, et igale kirjanikule meeldib kõige rohkem näha, et lugeja on temast aru saanud. Mulle meeldis see, mis Paavo Matsin kunagi ütles kirjanduse sotsiaalse funktsiooni kohta. See ei pea panema inimesi barrikaadidele tormama, pigem on kirjandus kõige sotsiaalsem just siis, kui ta üheainsa inimese hinge puudutab. See, mida inimene kirjanduse lugemise mõjul kas teadlikult või alateadlikult oma elus teeb või tegemata jätab, ongi ju kirjanduse sotsiaalne programm. Kui inimene hetkeks peatub, et mõelda, on ju tegelikult väga palju saavutatud.

— Kui sa saaksid valida aegruumist suvalise ajastu ja koha, siis kuhu siirduksid?

— Kas 20. juuli 1944 või aprilli lõpp 1945 ning koht mõlemal juhul üks – Berliin. Mõlemad, nii Hitlerile tehtud atentaat kui ka Berliini langemine olid murrangulise tähtsusega sündmused. Muidugi olid need ka väga eluohtlikud situatsioonid, aga kohutavalt huvitav oleks näha, kuidas see kõik oli.

— Kas Kolmanda Riigi juures paelub sind selle sisemine deemonlikkus või miski muu?

— Deemonlikkusega ma ei ole nõus. Hiljuti, siis kui ma olin „Septembri” juba valmis kirjutanud, avastasin leedu-juudi-prantsuse päritolu, Ameerikas elava ja prantsuse keeles kirjutava kirjaniku nimega Jonathan Litell. Tema raamat „Les Bienveillantes” on 1500-leheküljeline tellis, mis räägib tüübist, kes avastab end üsna juhuslikult 1941. aasta suve alguses SS-i ohvitseri kohalt. Ta ei ole otseselt sellist karjääri soovinud, aga pole ka midagi selle vastu teinud. Seejärel osaleb peategelane kõikvõimalikes võigastes veretöödes ja holokausti toimepanemises. Mida see raamat ütleb ja näitab, on see, kui keskpärased ja tavalised need inimesed olid. Et ei ole mingit deemonlikkust. Suurim vandenõu ongi see, et kõigi maailma jubeduste taga on inimeste nõmedus, mõttelaiskus, õigemini üleüldine laiskus, mitte Siioni targad või vabamüürlased. „Septembris” katsun ma ju ka kirjeldada seda, kuidas „halbus” on lihtsalt läbinisti inimlik, ei ole midagi inimlikumat.

— Kui sa ütled, et oled kristlane, siis kas sa tahaksid selgitada, mida sa selle all mõtled?

— Ausalt öeldes mitte eriti. See tähendab seda, et ma tahan iga päev olla parem inimene kui see, kes ma olen täna. Katsun hoida silme ees kõrgemaid ideaale kui ma iialgi täita suudan. Mitte et minu eesmärk oleks neid mitte täita, ent alati tuleb püüda rohkem kui suudetakse...

— Oled sa väljendusvabaduse suhtes liberaal?

— Väljendusvabadust võiks piirata üldiselt inimese enda intellekt. Ent mulle tundub, et kuigi tänapäeval kiputakse rääkima hästi palju vabadusest, siis tegelikult ei saa vabadus olla eesmärk omaette. Vabaduse enda eesmärk peaks ju olema, et me inimestena paremini toime tuleksime, midagi rohkem saavutaksime või laseksime üksteisel paremini elada. Arvan, et vabadusest rääkides ei tohiks siiski unustada eetikat ega esteetikat. Selline vabadus oleks nõme ja kaotaks igasuguse väärtuse.

— Aga kuidas suhtud palju räägitud teemasse „vägi- ja vandesõnad kirjanduses”?

— Kui nad juba raamatus on, ei vaidle ma neile üldse vastu. Ma ei ole kindel, aga võimalik, et ka minu romaan sisaldab vandesõnu. Need peavad muidugi omal kohal olema, mingisugust tunderõhku edasi andma. Kui lihtsalt roppusi ritta laduda, ei anna see mitte midagi. Iga lugu nõuab oma keelt ja oma stiili, kõige paremad lood ongi need, kus lugu leiab endale sobivaima keele. Selles mõttes on üks väga hea näide Peeter Sauter, tema lood ja keel on lahutamatud ning toetavad teineteist. Just selle tõttu nad ongi nii head ja meeldejäävad.

— Keda eesti prosaistidest veel austad?

— Vanema põlvkonna autoritest on mulle väga suuri lugemiselamusi andnud näiteks Teet Kallas ja Mats Traat, kes tulevad kohe pähe. Või Vladimir Beekman, kelle „Eesli aasta” on ikka tohutult hea ja ka praegu aktuaalne raamat. Kui hiljutistest elamutest rääkida, siis nimetaksin raamatut, mille autor on minust vanem inimene, aga kirjanikuna siiski üsna noor: Tiit Aleksejevi „Palveränd”. Vaat sellist pretensioonitust on eesti kirjanduses minu meelest väga vähe. Mul on tunne, et Aleksejev ei küsinud seda kirjutades endalt, kas ta teeb suurt kirjandust, vaid lihtsalt kirjutas hea seiklusloo, kus on ka filosoofiline kude olemas.

— Kas kriitiku-toimetaja-õppejõu rollis kirjandusemürgitust oled täheldanud?

— Halva kirjanduse mürgitust küll, viimati tabas see mind täna hommikul, kui lugesin arvustamiseks üht noorkirjanike kogu. Olin keskpärastest tekstidest nii väsinud, et läksin riiuli juurde ja võtsin kosutuseks Gogoli „Surnud hinged”.

Ja talvel romaanivõistluse žüriis oli ikka päris õudne, seal oli ikka niivõrd palju JUBEDAID tekste. Ei tunne, et ma kuidagi ülekohtune oleks, kui ütlen, et inimesed võiksid enne ikka mõelda ka, kui hakkavad mingisugust teksti kirjutama. Ja kui nad on selle valmis saanud, siis nad peaksid selle ka läbi lugema ja toimetama. Romaanivõistlusele on ikka sellist rämpsu saadetud, siis oli ikka meeletu vabanemine, kui see läbi sai ja sai lugeda jälle omal valikul.

— Sinu toimetatav võrguväljaanne Kriteerium on aastate jooksul mõnevõrra muutunud.

— Jah, ma olin alguses väga selgelt programmiline. Tahtsin peamiselt kirjutada artikleid konservatiivse revolutsiooni autoritest, peamiselt saksa omadest, aga mingi hetk oli neid juba kõvasti kogunenud, ja teiseks tundsin ise, et olen oma ebakompetentsuse piiri saavutanud. Praegu on ta muutunud rohkem lihtsalt väliskirjanduse väljaandeks. Viimastel kuudel olen seal ikka päris laisk olnud. Muud kohustused võtavad nii palju aega, et lihtsalt ei leia endas jõudu, et veel oma lõbuks internetti kirjutada.

— Su kunagine konservatiivne radikaalsus hakkab ka vist raugema?

— Ma ütlen pigem nii, et vundament on paigas, ma ei pea enam selliste fundamentaalsete küsimuste pärast muretsema. Olen enda jaoks maailmavaateliselt olulised asjad läbi lugenud ja läbi töötanud. Programmilise valgustustööga ma ei tegele. Nii raske kui see on, püüan leppida, et kõik teevad kõike niikuinii kogu aeg valesti.

Kes ta on?

Peeter Reinu poeg Helme

Sündinud 6. septembril 1978

•• Õppinud Tartu, Berliini ja Göttingeni ülikoolis teoloogiat ja ajalugu, lõpetanud 2003 Tartu ülikooli ajaloo erialal

•• Avaldanud romaanid „Puudutus” (2007) ja „September” (2009)

•• Töötab lavakunstikooli kirjandusloo õppejõuna, ajakirja Keskus kirjandustoimetajana ning Vikerraadio kirjandusminutite toimetajana

Peeter Helme viis tähtsat

•• „Valik on meelevaldne, peegeldab hetkelist meeleolu ega ole paremuse järjestuses. Ja tegelikult on siin kümme puudutust. Isegi rohkem.”

•• 1••

Evelyn Waugh’ ja Cees Nooteboomi romaanid

•• 2••

Friedrich Nietzsche ja Gottfried Benni luule

•• 3••

Robert Spaemanni ja Ernst Jüngeri filosoofia

•• 4••

The Divine Comedy ja I am Klooti muusika

•• 5••

Mihkel Muti ja Tarmo Tederi lühijutud