Peeter Mardna julgeb kõigest rääkida
Praegugi on Peeter Mardna (järjekordselt) uurimise all. Tervishoiuameti peadirektor algatas tema kohta distsiplinaarmenetluse, sest Mardna näitas telesaates “Pealtnägija” nn retseptivabrikute probleemist rääkides ka täidetud retsepte (ehk delikaatseid isikuandmeid). Kahtlustatakse teisigi samasuguseid lugusid. Kuna uurimine alles käib, siis sellest me järgnevas loos ei räägi.
— Mis on teie töö tervishoiu järelevalve osakonnas?
— Meie töö on kontrollida kõiki tervishoiuteenuse osutajaid, et nad järgiksid oma tegevuses seadusi ja määrusi. Võtame kõige lihtsama näite: ministri 2002. aastal välja antud määruse järgi võib perearst väljastada töövõimetuslehe pärast patsiendi läbivaatamist, ja seda ei tohi anda tagantjärele. Kahjuks väljastatakse suur osa töövõimetuslehti ilma patsienti läbi vaatamata, pärast telefonivestlust. Meil on seda muidugi raske tõestada.
Andmekaitseseadus ja asja-
ajamiskord on teinud meie töö keerukamaks, sest me ei saa niisama kohale minna ja dokumente vaadata, vaid peame ette teatama, et me tahame seda või teist paberit. Paaril korral on mul olnud ka kahtlus, et paberid on tagantjärele korda tehtud. Õnneks ei ütle seadus, kui pikalt me peame ette teatama – võime helistada ka kümme minutit varem, et tuleme kontrollima.
— Olete ka arstiabi kvaliteedi eksperdikomisjoni aseesimees. Mida see komisjon teeb?
— Enamasti arvatakse, et me teeme arstidele “katust” või vastupidi, et meie eesmärk on kellelegi “ära teha”. Tegelikult on meie ülesanne kaebuste puhul välja selgitada, mis juhtus ja miks ning mida saab teha, et see ei korduks.
— Kui palju arstide töö peale kaevatakse?
— Suhteliselt vähe. Kui me arvestame, et aastas on umbes 230 000–240 000 hospitaliseerimist ja umbes seitse miljonit ambulatoorset visiiti, siis avaldusi probleemide kohta tuleb aastas umbes 250–300. Komisjoni jõuab neist umbes kolmandik, mis vajab eksperdihinnangut. Enamiku probleemidest saame lahendada järelevalveosakonnas ja anda mõlemaid osapooli rahuldava vastuse.
— Kelle peale rohkem kaevatakse?
— Rohkem on probleeme nende valdkondadega, kus inimesed maksavad oma taskust: hambaravi- ja iluraviprotseduurid. Samuti sünnituse ja väikese lapsega seotud juhtumitega, sest inimestel on järglaste suhtes väga kõrged lootused ja neil on raske uskuda, et meditsiin ei saa looduse või jumala tahte vastu.
Samas näiteks onkoloogia peale kaevatakse vähe, sest inimesed on veendunud, et vähk tapab niikuinii – ehkki viimastel aastakümnetel on asi muutunud ja õigeaegsel avastamisel annab ravi suhteliselt häid tulemusi.
— Kui tihti selgub, et arst on tõesti eksinud?
— Ma sõnastaksin selle teistmoodi: diagnostika või raviprotseduurid pole kulgenud nii, nagu head tavad ette näevad. Kõrvalekaldumine ei pruugi alati olla arsti viga ja veel vähem tahtlik või teadlik viga. Näiteks kui patsiendi ütlused või mingi analüüsi tulemused pole andnud tulemust, millega püstitada ühest diagnoosi. Tagantjärele oleme kõik targad. Aga isegi pärast lahkamist jääb viiel protsendil juhtudest surma põhjus teadmata.
— Kas olete kohanud ka arsti, kes ei ole kunagi teinud ühtki viga?
— Sellist arsti ei ole olemas. Meil kõigil on oma pikas tegevuses tulnud ette eksimusi. Küsimus on selles, millest see on tingitud. Haigusi on ju mustmiljon ja neil pole silti küljes. Ikka tuleb ette haigust, mida ma näen elus esimest korda ega pruugigi enam rohkem näha, ning siis on eksimisvõimalus suur.
Kõige inetum, millega olen arstide puhul kokku puutunud, on see, kui mõni kolleeg väidab, et tema pole elu sees vigu teinud, vigu teevad teised ja kui inimesed tahavad head arstiabi, tulgu ainult tema juurde.
— Kas olete puutunud Eesti tervishoiusüsteemiga kokku ka patsiendina?
— Olen eriolukorras, sest mul on arstid kodus ja pole vaja vastuvõtule minna, kui on külmetus, seljavalu või mõni muu selline probleem, millega tavaliselt arsti poole pöördutakse.
Viimase kümne aasta jooksul on mul olnud ka viis üsna kerget lõikust. Aga vaadake, kui mina haiglasse satun, siis ma ei ole tavaline patsient. Tunnen isiklikult kõiki Tallinna piirkonna arste, tean, mis mul viga on ja mida peab tegema ning et nad teevad seda hästi. Personali suhtumine minusse on paratamatult natuke teine.
Samas on mulle absoluutselt selge ka see, et eri haiglates suhtutakse patsientidesse erinevalt. Haiglates, kuhu ei satu tänavalt palju õnnetusjuhtumite ohvreid ega asotsiaale, suhtutakse patsientidesse paremini kui seal, kus on põhjakihti palju. Personal ei ütle seda välja, aga nad tunnevad: miks peaksid nad raiskama aega ja riigi raha nende peale, kes teevad endale, teistele inimestele ja riigile ainult paha. Olen ise kiirabihaiglas töötanud ja pole saladus, et kui teinekord mõnelt kolleegilt küsida, kuidas täna valve läks, siis saan vastuseks: mõttetult – lappisin kokku paar nuga või kaigast saanud pätti, kes nüüd saavad terveks ja järgmises valves lapin kokku neid, kelle needsamad pätid on samasse seisu viinud. See on ühiskonna pahupool, millest meil pääsu pole.
— Millal ise viimati arstina kellegi vastu võtsite?
— Kui ma Magdaleena haigla peaarstina töötasin, tegin aeg-ajalt ka erialast tööd – veresoonte uurimist ja röntgendiagnostikat. See lõppes siis, kui kodanik Savisaar mu ametist maha võttis.
Õigupoolest on Peeter Mardnal tulnud esmatasandi arstiabi anda hiljemgi. Paari aasta eest oli ta Manilaiul Tallinna arstide liidu suvepäevadel, kui ühel sˇoti mägiveisel oli raske sünnitus. Dr Mardna tegi käed liivaseks, et vasika jalad käest ei libiseks, ja aitas väikese pulli välja. Vastsündinu sai nimeks Peeter.
— Aga eks nõu küsitakse teilt ikka?
— Eks seda juhtub iga päev, et tuttavad, vähem tuttavad ja vahel ka võhivõõrad inimesed pöörduvad minu poole arstiabi saamiseks. Võib-olla mul on selline paha kuulsus, et ma ei oska ära öelda, ja siis neid koguneb. Nagu see vanasõna on, et ükski heategu ei jää karistamata.
— Ravijärjekorrad on ju rohkem haigekassa pädevuses.
— Otseselt meie osakond sellega ei tegele, aga üldjoontes on meile teada, millest ravijärjekorrad on tekkinud. On ka neid juhtusid, küll mitte palju, kui ravijärjekord on tekitatud, et kantida patsient riiklikust süsteemist erasüsteemi, kus ta peab oma rahakotirauad lahti tegema. Seda on paraku väga raske tõestada. Aga pole saladus, mis erialad need on: silmaarstid, kõrvaarstid ja teised, kus on vaja vähe kõrvalerialade abi. Tüüpiline on see juhtudel, kui arst töötab osa aega riiklikus süsteemis ja lisaks on tal eravastuvõtt. 1990-ndatel oli seda rohkem. Riiklikus asutuses tehti uuringud ära ja kui patsient tahtis tulemust teada, öeldi: järgmisele vastuvõtule saab siin kuu aja pärast, aga kui on rutem vaja, siis näiteks ülehomme õhtul on eravastuvõtt. Probleem on põhiliselt Tallinnas ja Tartus, maakondades seda üldiselt pole.
— Kas alati on vaja eriarsti juurde minna?
— Oli vist aasta 2003, kui uurisime Tallinnas eriarstide töökoormust. Tuli välja, et näiteks kõrvaarstide juurde pöördumisel olid ligi veerandil juhtudest probleemiks kuulmishäired või imelik tunne kõrvas, mille põhjuseks oli kõrvavaik. See on lihtsa vaatlusega kindlaks tehtav ja pereõe poolt kõrvaldatav – vaja on ainult suurt süstalt, ühte pikemat tuubi ja sooja vett. See, et iga neljas visiit kõrvaarsti ettevalmistuse saanud spetsialisti juurde lõpeb kõrvavaigu välja pesemisega, on raiskamine.
Või teine probleem: ühes polikliinikus ilmus silmaarsti järjekorda pandud inimestest vastuvõtule vaid 46 protsenti. See tähendab, et ligi pool aega istub arst ilma tööta, samas kui järjekorrad muudkui kasvavad. Meil peaks olema asi korraldatud nii nagu naaberriikides, et kui inimene jätab ette teatamata vastuvõtule ilmumata, siis saab ta märgi külge ja kui ta järgmine kord tahab arsti juurde minna, peab ta kinni maksma ka eelmise vastuvõtu baaskulu. Oleme Tallinnas sel teemal rääkinud ja tõenäoliselt sügisel jõuame tegudeni. See pole ainult arstide, vaid ka teiste patsientide huvides. Kõige rohkem jätavad vastuvõtule tulemata 20–40-aastased inimesed, kellel on lühike äge haigus, näiteks kõhuvalu, ja kui paari nädala pärast on valu kadunud, siis enam ei minda vastuvõtule. Mida pikem järjekord, seda rohkem on mittetulijaid.
Inimestel on arvamine, et arstiabi ei maksa midagi. Minu meelest peaks arstiabi saajale andma kaasa ka arve, et ta näeks sealt, kui palju see riigile tegelikult maksma läks. Suur osa arvab, et eriarsti 50-kroonise visiiditasu sees on kõik kulud. Aga kui talle tehakse ka mitu uuringut, läheb vastuvõtt kergesti maksma paar tuhat krooni.
— Aga kas tegelikult peaks minema vastuvõtule, kui näiteks kõhuvalu läks juba paari nädala eest üle?
— Võiks küll minna, sest me ei tea, mis selle põhjustas. Võib-olla on need sapikivikoolikud või haavandtõbi või mõni muu tõsine probleem, mis andis korraks rahuliku perioodi.
Inimesed peaksid käima regulaarselt, ütleme kord aastas, oma perearsti juures, et arstil oleks ülevaade nende tervisest ja ka tervisekäitumisest ning ta oskaks nõu anda. Kui me vaatame, milliste probleemidega meditsiin tegeleb, siis vähemalt 40 protsenti on elustiili tagajärjed, mitte paratamatud haigused. Inimene peab varasest noorusest tervist väärtustama, see on rahvatervishoius kõige olulisem. Mitte see, et ehitatakse üks või kaks superhaiglat, kus me saame teha südameoperatsioone ja maksasiirdamisi. Ükski riik ei saa olema nii rikas, et inimene võiks teha ükskõik mida ja ühel hetkel meditsiin taastaks tema endise hea seisundi.
— Mille üle meditsiinisüsteemi sees kurdetakse?
— Kõige rohkem selle üle, et me reorganiseerime oma tervishoiusüsteemi pidevalt juba 15 aastat. Regionaal- ja keskhaiglate puhul on sellest juba üle saadud, aga väiksemate maakonnahaiglate tulevik on tume, eriti mis puudutab personali. Praegu oleme seadustega pannud haiglatele piirid, mida arst seal teha tohib. Võtame ortopeedia. Seal on raskuse järgi üheksa kategooriat lõikusi. Kaks inimest lõpetab residentuuri – üks neist läheb tööle ütleme Võrru ja teine Põhja-Tallinna regionaalhaiglasse. Nad on saanud täpselt samasuguse hariduse ja kogemuse, aga noor kolleeg, kes läheb Võrru, võib teha kuni kolmanda kategooria lõikusi. Samas see teine, kes läheb PERH-i, võib teha kõiki lõikusi üheksanda kategooriani välja. Mõned panevad väga pahaks, et ma seda ütlen, aga minu meelest on see idiootne. Kui on tingimused, oskused ja patsientuur, ei tohiks me arstidel töötamist ära keelata. Ükski noor endast lugupidav ja areneda tahtev arst ei lähe sinna, kus tal ei lubata oma oskusi rakendada, aga haiglaliikide määrus teeb seda. Meil on 19 akuutravi haiglat ja me oleme need jaganud viieks liigiks ning tegevusloa tohib anda ainult selles ulatuses, mis on antud haiglaliigile lubatud. Tegelikult võiks me iga haigla eraldi üle vaadata ja anda sellele vastavalt materiaalsele ja personaliga varustatusele ning piirkonna vajadustele oma tegevuspassi, mida saaks muuta vastavalt olukorra muutumisele.
— Te ei nõustu, et maakonnahaiglates ei osata ravida, nagu mõnikord väidetakse?
— Maakondades ei ole ravi kvaliteet halvem. Nad tegelevad sellega, milleks nad on võimelised ja teevad seda väga hästi. See on väga inetu, kui tipphaiglates töötavad kolleegid ütlevad: peale meie ei oska keegi mitte midagi. Oskavad küll. Mul ei lähe meelest, kui umbes aastail 1993–1994 oli Mustamäe polikliinikus teatud kirurgidega probleeme, ja ühe suure haiglaga, kus olid kitsa eriala tippkirurgid, tehti leping, et nad hakkavad polikliinikus vastu võtma. Tuli välja, et ainult kaks suure haigla kirurgi sai hakkama lihtsa polikliinilise tööga ja need kaks olid tulnud tipphaiglasse maakonnahaiglast. Meditsiinis ei ole nii, et üks oskab kõike ja kui ma olen tippsüdamekirurg, siis oskan ka songa ja jalaveene lõigata ning mädakollet avada. Kõik erialad ja ametid on vajalikud. Mäletan, et umbes rahareformi ajal, kui ma haiglajuht olin, oli meil üks meistrimees, kes hoolitses veetorude, kanalisatsiooni ja muu sellise eest. Tõstsin selle härrasmehe palga samale tasemele kui oli osakonna vanemõe palk. Siis tuldi mulle ütlema: kuidas ma julgen, sest õed on ühe, aga meistrimees hoopis teise kvalifikatsiooniga! Aga kui vanemõde lahkub, töötab osakond teiste õdede arvelt veel tükk aega sama vungiga edasi ja vanemõde on suhteliselt lihtne asendada. Aga kui see härra minema läheb, siis me peame nädala pärast haigla kinni panema, sest teised ei suuda kogu seda süsteemi hallata.
— Palju on räägitud arstide vähesusest.
— See olukord on kahe suure, poliitikas tagasi oleva isiku hingel, kellest ühe nimi on Tulviste ja teise nimi Aaviksoo. 1990-ndate alguses tegid nad saatusliku vea, et arstiteaduskonna vastuvõttu vähendati 200-lt 70-ni. Võrreldi arstide arvu elanikkonna arvuga ja leiti, et meil on arste liiga palju. Aga registris on kirjas ka need arstid, kes ei tööta oma erialal. Ka praegu on meil registris umbes 5300 arsti, kellest tegelikult töötab Eesti meditsiinis umbes 4000. Üle 500 arsti töötab mitmel erialal ja seega on nad ka registris mitmekordselt. Samuti on seal pensionärid ja need, kes on välismaale tööle läinud, sest arstide registrist kustutatakse alles siit ilmast lahkumisel.
Meil oleks vaja reaalajas töötavat registrit, kus oleks kirjas, kes, kus ja millise koormusega töötab. Kui ma umbes 25 aastat tagasi tervishoiuministeeriumis töötasin, oli meil kaadriosakonnas üks kena daam, kelle nimi on Leida Kenk ja kellel oli kolm suurt kasti perfokaartidega. Tema käest sai ühe minuti jooksul teada kogu info ükskõik mis riigis töötava arsti kohta (tollal oli neid 6000) kogu karjääri jooksul – mis koolid ta on lõpetanud, millistel täienduskoolitustel käinud ja kus töötanud. Praegu seda enam pole.
Arstide arv väheneb veel vähemalt kümne aasta jooksul. Paari aasta eest pidime muutma seadust, mis lubas perearstil töötada kuni 65. eluaastani. Meil lihtsalt ei ole perearste nii palju ja kui praegu läheksid töölt ära pensionieas arstid, oleks meil piltlikult öeldes “hambad”. Ja miks nad peaksidki minema, kui nad oskavad tööd ja tahavad seda teha?
— Mis on meie meditsiinisüsteemis hästi?
— Meil on olnud väga hea areng. Ausammas tuleks püstitada neile, kes koos tollase tervishoiuministri Andres Ellamaaga viisid 1990-ndate alguses sisse haigekassasüsteemi ehk ühest allikast rahastamise – see päästis kogu meie tervishoiusüsteemi.
Eks me viriseme natuke rohkem, kui asi väärt on. Me ei räägi neist sadadest tuhandetest, kes on saanud head arstiabi, vaid ikka nendest 200-st, kellel on tekkinud mingi probleem. Ka Tartusse kliinikumi aasta-
päevale, mis tuleb mais, kutsuti mind pidama ettekannet “Tervishoiureformi kriitika”. Kui ma küsisin, miks mina, siis sain vastuseks, et keegi teine ei julge ju rääkida.
— Kas teil on olnud terava keele pärast palju muret?
— Aru andmas käisin ma juba kompartei keskkomitees ja ka hiljem on seda mitu korda juhtunud. Ja kui ma omal ajal Savisaarega poleks vaielnud, oleksin ilmselt siiani Ida-Tallinna keskhaigla peaarst.
Mul pole enam midagi kaotada, ma ei pea kartma karjääri või majandusliku toimetuleku pärast ja see annab sõltumatuse. Minu vanuses on kindel veel ainult see, et millalgi tulevad matused.
Pikk perekondlik
traditsioon
•• Peeter Mardna kuulub arstide suguvõsa teise põlvkonda. Tema isa Leonhard oli Eesti Vabariigi kaitsejõudude vanemarst ja Konstantin Pätsi ihuarst, kes saadeti Nõukogude-vastase tegevuse eest kaks korda karistuseks Venemaale asumisele – kokku 16 aastaks. Hiljem töötas ta Tallinnas IV haiglas, mille juhiks sai viis aastat pärast isa surma poeg Peeter. Ka Peeter Mardna isapoolne onu Georg ja ema Adda olid tuntud arstid ja tema abikaasagi töötab arstina. Samuti on arstikutse valinud Peeter ja Urve Mardna lapsed Mihkel ja Reet.
Tippsport oli
mahavisatud aeg
•• Nooruses oli Peeter Mardna tugev sõudja. “Alustasin hilja, sest halva päritolu pärast ei lastud mind kaua aega välismaale. Mind tõsteti meeskonnast välja kahtedel olümpiamängudel: Tokyo ja Mehhiko puhul. Välispassi sain alles siis, kui olin abiellunud ja mul sündis laps ning n-ö pant jäi siia. Lõpetasin sõudmise, kui olin 33, siis tulin veel rahvaste spartakiaadil hõbemedalile. Suuremad saavutused olid NSVL-i karika võidud ja MM-i seitsmes koht roolijata kahepaadil.”
•• Olümpiamängudele pääses Peeter Mardna aga sõudmisvõistluse kohtunikuna 1980. aastal Moskvasse ja 1988-ndal Souli ning 1992. aastal Barcelonas ja 2000-ndal Sydneys kuulus ta Eesti delegatsiooni. Üle kümne aasta oli ta ka Eesti sõudeliidu president.
•• Mardna hinnang oma sportlasekarjäärile on aga üllatav. “Hea on see, et suutsin spordi tegemise kõrvalt ka ülikooli ära lõpetada. Tagasi mõeldes oli see üle kümne aasta minu elus, mis ma n-ö tippspordiga tegelesin, mahavisatud aeg. Kui oleks teine võimalus, siis ma seda enam ei teeks. Võib teha tervisesporti, aga tippsport on üks suur tsirkus. Ma ei taha sel teemal rääkida, aga tean liiga palju spordi varjukülgedest. Kui hakkasid liikuma hiigelsummad, läks asi de Coubertini räägitud õilsast spordist kaugele.”
Peeter Mardna
•• Sündinud 24. oktoobril 1938 Tallinnas
•• Abielus, kahe lapse isa
•• Lõpetanud 1957 Tallinna reaalkooli ja 1966 Tartu ülikooli arstiteaduskonna
•• 1966–1974 Tallinna onkoloogiadispanseri arst-radioloog
•• 1973–1975 Tallinna veresoonteuuringute keskuse juhataja
1975–1987 ENSV tervishoiuministeeriumi pearadioloog
•• 1980–1987 Tallinna kiirabihaigla röntgendiagnostika osakonna juhataja
•• 1987–2001 Tallinna Magdaleena haigla peaarst
•• 1995–1996 sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja
•• 2001 neli kuud Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees
•• Alates 2001 tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja
•• Eesti arstide liidu juhatuse liige ja Tallinna arstide liidu juhatuse esimees
•• Kuulub Rahvaliitu ja kandideeris ka riigikogu valimistel
•• Tallinna linnavolinik (fraktsioonitu)
