Peeter Mudist — kunstnik, kes oskab maalida õhku


Peeter Mudist õppis TPI-s energeetikat, enne kui ta astus ERKI-sse. Ilmselt on kergem teha energeetikust kunstnik kui maalikunstnikust energeetik. Peeter Mudistist sai üks hinnatumaid maalikunstnikke.

 Mudistil on oma fänniklubi ja huvitaval kombel oli ta Nõukogude ajal nii kultuuriministeeriumi kui ka kunstifondi poolt üks ostetavamaid kunstnikke. Ilmselt seetõttu, et tema kunst on pretensioonitu, ilma avangardismita, kuid seejuures tohutu emotsionaalse laenguga. Ta pole ka realist, kuigi motiivides on palju argielulist. Kuid on ka valulikkust.

Mudisti albumi koostaja Liina Kulles on selle pealkirjaks pannud „Kaebeid ja tõdemusi”. Ta reageerib valulikult teda ümbritsevale maailmale, kuid teisalt tõdeb, fikseerib ja konstateerib.

Mudistist on palju kirjutatud. Ta on silma jäänud ka inglise kunstiteadlasele Edward Lucie-Smithile, kellele on kõige enam muljet avaldanud kunstniku maal „Kaksikportree taskuplokiga” (1974–1975): „Mudist kuulub põlvkonda, kelle käsutuses on kogu modernismi kogemus. Üks nähtus, mida modernistid hindama õppisid, oli laste kunst. Mudisti looming, sellele omase otsekohesusega, puhtsüdamlikkuse ja täiesti spontaanse huumorimeelega, kuulub väljakujunenud modernistliku traditsiooni samasse ossa. Ta näib kogevat sotsiaalset suhtlemist täpselt nii, nagu laps seda kogeks.” Näitena toob ta sellesama maali, kus kohmetunud mees, keda ilmselt ootamatult embab üks naine, pillab maha käes olnud tasku­ploki. Mees säilitab distantsi ega näi kuidagi oma kohmetuses reageerivat.

Minu jaoks on üks rõõmus pilt kunstniku varasem maal „Töö ja lõbu” (1974). Minu mäletamist mööda oli see väljas näitusel „Inimene ja põld.” Tagaplaanil rügavad põllul tööd teha vanemad inimesed, kuid ees tantsiskleb graatsiliselt noor tütarlaps pärjaga.

Mudisti loomingus on nähtud impressionismi sugemeid. Tal pole küll selliseid täppivaid komataolisi pintslilööke, kuid seisundite, hetke tabamise ja atmosfääri edasiandmisel võib sellise paralleeli küll tõmmata.

Võtame sellise rea: „Kevad Keilas” (1978), kus tütarlaps nagu vaataks meie poolt selja taha, kuigi tema jalad liiguvad hoopis teises suunas. Või „Talv tuleb” (1980), kus nagu juhuslikult on kaadrisse jäänud suve- ja talveriietes naised. Siis grupiportree „Laste aasta” (1979) – keskel nagu fotograafi ees poseerivad vanakesed, kuid nende ees paras maaliline segadus, mille on korraldanud lapsed.

Maalide pealkirjad viitavad sageli seisundile või protsessile: „Pikali”, „Käib. Ei hargne”, „Kõik on ühtepidi”, „Hakkab saduldama”, „Surematu togib jääkuhjatist”, „Vedelen, vedelen” jne.

Lapselikkusest niipalju, et ka lastejoonistustes kogeme sama. Lapsele on joonistamine samuti mingi tegevuse jäädvustamine, mida ta on nõus õhinal kommenteerima, sest täiskasvanutel on raske aru saada, mis pildil toimub. Mäletan, et kui mu poiss oli väike, joonistas ta mingi arusaamatu kritselduse ja ütles selle kohta, et see on pissiv jänes. Sellises protsessuaalsuses, kus pildil toimub või hakkab toimuma, on midagi idamaisele filosoofiale omast, kus pidevalt räägitakse kulgemisest ja kulgejast.

Igas maalis oma kontrapunkt

Veel Mudisti impressionismist. Tema maalidel on kõik kuidagi hägune. Kas on see siis udu või, piltlikult öeldes, on tal fotoobjektiiv fookustamata.

Kriitik Vappu Vabar kirjutab: „Kunstnik nagu modelleeriks õhku, mis näib olevat tema maalide peamine substants. Mudisti viis tuua sisse kolmas mõõde, millest hakkab märkamatult arenemine pildi seal- ja siinpoolne ruum.”

Erinevalt impressionistidest on aga Mudisti ruum (eriti taustas) kuidagi irreaalne, vaevalt on ta käinud maalimas otse natuurist, kuid ta on mällu söövitanud loodusest tulenevaid impulsse.

Mudisti maalide põhiline koloriit on summutatud pruunikad ja rohekad värvid. Samuti on igas maalis oma kontrapunkt, nagu ütleksid muusikateadlased. Näiteks see taamal olev erkpunane kombain ja sinine mereviirg. Või mingi kollane vulkaaniline suitsujuga maalis „Kevad Keilas”.

Loe veel

Annaksin veel kord sõna Vappu Vabarile: „Põhimõtteliselt ei puudu Mudisti maalidel miski, mida oleme harjunud nägema kõigil teistel piltidel näitusel: on inimesed ja neile kuuluvad asjad, samuti õrnalt markeeritud maastik. Nii tähendavad rannaäärsed kivid mere lähedalolekut, suur valgusküllane aken kunstniku ateljeed... Kuid nagu inimesed Mudisti maalidel on alati põhiliselt samad, on ka õhk nende ümber enamasti sama. Kunstnik ei tegele valgusvarjundite otsimisega, kuigi modelleerib keskkonda, millest kujutatu pikkamisi esile tuleb, nagu kasvaks ta välja orgaanilisest ainest.”

Üks vähestes kordadest, kui Mudist on otseselt sekkunud sotsiaalsetesse probleemidesse, on nelikmaal „Ümber Eesti. Hirm. Paanika. Rävala või Kabala eest” (1989), mille eest ta sai Kristjan Raua nimelise preemia. See aga ei tähenda, et Mudisti loomingus sotsiaalsus puuduks. Kogu tema loomingust kumavad läbi needsamad kaebed ja tõdemused, on rõõmu ja huumorit, ka kurbust ja kaotusevalu.

Kõigile üllatuseks ilmusid 1976. aastal näitustele Mudisti kiviskulptuurid. Kriitikud leidsid nendes lüürilist suhet kivi ja loodusega.

Ma pole kahjuks poeet, seepärast laenan Hasso Krulli sõnu: „Peeter Mudisti pildi ees seisan ma otsekui lävel: pildi, vaatamise, mõtlemise lävel. Samuti seisab pilt minu lävel, liikudes minu poole ja seisatades, liikudes uuesti ja seisatades jälle. Lõpuks olen pildi sisse omaks võetud, kuid lävi jääb ikkagi kusagile alles, võib-olla selja taha.”

Jah, selleks et Mudisti maale mõista, peab vaatajal olema samasugust empaatiavõimet nagu kunstnikul.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare