— Nime “Eesti lugu” all on tehtud väga populaarne raadio­sari, nüüd ilmub Eesti Päevalehel ja Akadeemial samanimeline raamatusari. Kas Eesti lugu vajab eestlastele uuesti jutustamist?

— Muidugi vajab. Lugusid tuleb ju ka juurde. Sünnivad uued eestlased, aga tuleb ka neid, kelle kohta on kohasem kasutada sõna “eestimaalane”. Kõik on pidevas teisenemises. Järelikult tuleb lugusid korrata, sest mingi nurk võib ju saada täiesti uue vaate ainuüksi naabruse tõttu.

Varem pole nii mahukat ja lisaksin, et intensiivset sarja tehtud. Kirjastuse Ilmamaa sarja “Eesti mõttelugu” ilmub kuus köidet aastas, mistõttu Eesti asi muutub mitmekülgsemaks. Palli moodi kera ta igatahes ei ole, et kas viskad või lööd või veeretad. Uued nurgad tekivad juba üksi selle kaudu, et kogu lugu pannakse riiulisse ritta nagu sõdurid. Kui tühja riiulit pole, kas siis jätad ennast loost ilma? Ei! Ini­mene tekitab selle riiuli.

— Inimesed otsivad Eesti mõtet, sellest räägitakse palju. Kas meil on midagi kaotsi läinud või tuleb mingid asjad lihtsalt uuesti üle vaadata?

— Tuleb jah. Praegune aeg on ju hoopiski teistsugune kui mõnikümmend aastat, isegi kümmekond aastat tagasi. Elame ikkagi kolmandal aastatuhandel, mil tehnoloogilised vahendid on märksa pöörasemad kui siis, kui minusuguseid alles tehti.

Tollal oli lauatelefon Eestis haruldus ja leivasabas seistes ei kujutanud keegi ette, kuidas ühel päeval võib inimesel olla käes koguni mitu telefoni ja liinibussi juht võib rooli taga rääkida rohkem telefoni kui sõitjatega.

Kogu see kirevus vajab tohutut juurdeõpet ja abilisi, ka maailma seletamisel. Avatud maailmas küsitakse meie käest paljusid asju, aga mitte tingimata meie, vaid küsija huvides. Me ei saa igas olukorras öelda, et pole aimugi või mis see minu asi on.

— Näiteks millises olukorras?

— Kõige värskem näide on kaitseministeeriumi endise osakonnajuhataja ja politseiameti kunagise peadirektori Herman Simmi juhtum. Tema vahistamine avalikustati esmaspäeva hommikul ja keskpäevaks oli võrgulehtedes juba ohtrasti kommentaare. Seda peamiselt inimestelt, kes ei saa asja tunda, sest tõde jääb teadmata kuni kohtuasja lõpuni. Seisukohad seevastu on juba olemas! Osa neist olid arukad, muist täielik jama.

Mul hakkab alati halb, kui inimene elab ennast kitse moodi mögisedes välja. Ainuüksi sõna enda (trüki- ja elektroonilisest sõnast rääkimata) mõte on eristada inimest siiski loomast. Ainukesed loomad, kes söövad raamatuid hea meelega, on hiired, teised seda paberikraami ei taha. Meilt oodatakse seisukohti, kuid mögin ei ole seisukoht.

Iseasi, et paljud inimesed on esitatud süüdistusest rabatud, ent ka õnnetud, sest laulva revolutsiooni aegu ei mõelnud keegi, et 20 aastat hiljem on uudis number üks väga noore iseseisvuse reetmine. Laulev revolutsioon polnud skandaal.

— Meil on ajalugu suuresti avaliku debati osa. Kas “Eesti lugu“ on vaja ka sellepärast, et meil käibib oma ajaloo kohta üsna palju müüte, isegi väärarusaamu. Samuti küsimusi iseendale, millele me sageli vastata ei oska, rääkimata teistele seletamisest?

— Seda on mullegi öeldud, aga me ei tohi lähtuda eeldusest, et inimene on oma olemuselt lollakas. Ilusam on loota, et ta siiski õpib midagi, ka ajaloost. Kui juba minusugusele maalt ja hobusega tüübile on mõndagi külge jäänud, miks see siis peaks käima üle jõu nendele, kes pole eladeski nii palju “pausi pannud” kui mina?

Kuid – küsimus pole ainult Eesti loos. Näiteks Lennart Meri “Hõbevalge” on terve Euraasia lugu. Sarja “Eesti lugu” hilisemates osades on samuti nähtaval võrdlev aspekt. Ükski raamat ei sünni nõnda, nagu poleks teisi rahvaid olemas. Oleme rahvusvaheliselt seotud ja kuna ükski meist ei haara kõike, siis tekib paratamatult tühikuid. Nende täitmisest me ei pääse. See on nagu tee parandamine – jätad tegemata ja pärast vannud kogu Eesti riiki. Kusjuures õigusega!

— On ka öeldud, et eesti kirjandus ongi eesti kultuur. Kas olete sama meelt?

— Niisugused kujundid on kõik väga ajutised. Maarahvakeelne kirjandus oma pidevamal kujul sugenes 16. sajandil vaimuliku kirjasõnana. Esimene eestikeelne luuletus ilmus 1637. aastal, Käsu Hansu kaebelaulu 300. aastapäeva tähistati Puhja kirikus mõni nädal tagasi.

Meie rahvaluule on võrreldamatult vanem. Ei ole õige väita, nagu oleks meie kirjandus noor, kuid rahvaluulest on ta selgesti noorem. Kas saame öelda, et Eesti lugu on meie rahvaluule lugu? Ei, sest rahvaluule tundjaid ja edasikandjaid on küllalt vähe.

Kui vaadata inimeste koduseid raamatukogusid, siis kurvastab, kui vähe on seal rahvaluule publikatsioone – ehkki folkloori renessanss on olnud jõuline.

— Mida see näitab?

— Ma ei nõuaks olevikult kõike kujuteldavat, sest okupatsiooniaeg oli siiski väga pikk, poolteist inimpõlve. On vaieldamatu, et tol ajal avaldati rahvaluulet üsna palju, eeskätt küll teaduslikuks kasutamiseks. Praegu kõike lihtsalt ei jõua, kuigi on teiste patt, et nii “Vana kandle” kui ka näiteks “Eesti murrete sõnaraamatu” kõigi annete trükituna nägemiseks peaksin ma elama vanemaks kui Homeros, kes oli legendi kohaselt pime.

Küll on kindel, et kui hakata “Eesti loo” järel välja andma eesti rahvaluule sarja, oleks see täiesti uus lugu. See nõuab aega ja peab end ka äriliselt ära tasuma. Teisest küljest – tihtipeale leidub kodudes samast teosest mitu trükki, kusjuures välimus reedab, et neid ikkagi pole pidevalt loetud.

Raamat peab liikuma, nii öeldakse rahagi kohta. Seisma jäänud raamat on muretsetud mõtlematult. Sel juhul tuleb ini­mene panna lugema.

Kolmapäeval küsis üks väga tuntud nimega inimene mult lugemissoovitust, sest teda kurnab raskemeelsus. Depressiivne inimene ei saa nautida tragöödiat. Ta peab lugema midagi, mis on lõbus. Kui paljudel meie hulgast on kodust võtta Kitzbergi “Kosjasõit” või Vilde “Vigased pruudid”? Uuem eesti nali on paraku kuri ja tige, mida ma ei oska ei pooldada ega soovitada. Nii ma siis vastasingi küsijale, et lugegu luulet.

— Ma olen üsna kindel, et paljudel inimestel, kes selle raamatusarja soetavad, on kodus mitmed neist raamatutest olemas…

— ... mis esiteks pole mingi kuritegu, ja teiseks – sarja neil ei ole. Kolleeg dotsent Mihkel Pärnoja tunnistas, et tema tellis Eesti Päevalehe romaanisarja tervenisti. Meie lugemus ei lange kokku, aga Pärnojadel on kolm tütart, kel juba oma pered, ja raamatud lähevad sinna. See on hea järjepidevus.

Väliseestlastel on suur probleem, mida teha raamatutega, mida ei taha isegi prügikast. Punane Rist ei võta vastu eestikeelseid raamatuid, kui ta peab muretsema aafriklaste pärast, kes seda keelt ei räägi. Kuigi võib muidugi ka küsida, mida hakkab Aafrika nälginu peale pildiraamatuga eelmise aastatuhande Stockholmist.

— Kust tuleb see tigedus? On see meie kirjandusele, meie inimestele alati omane olnud?

— Olen kohanud nii headust kui ka kurja ja olen ka ise olnud halvategija. Headus võib olla rumal, aga ta ei kurna. Tigedus kurnab ja hävitab. Isegi Andrus Kivirähkil on tigedusetaju olemas, sest ta pole humorist. Sellest on kahju, kuna ta on andekas. Tema on nagu Urmas Nemvalts proo­sas. Võrdlus võib tunduda paradoksaalsena, sest Kivirähk on ilmselt laiemalt tuntud, kuid ma lähtun eeldusest, et noor inimene ei tohiks olla tige. Vabadus on käes, piirid avatud, ent esimene asi on tingimata mingi löök ehk tung teist alandada. Nii on rumal elada.

— Selline on meie ühiskonna hetkeseis. Kas see muutub?

— Seda ei saa muuta hetke vältel ega lihtsalt niisama. On vaja ränka tööd ja hea õnne lootust. Dumas kirjutab, et õnn on parim armuke. Miks peaksime hakkama mitmenaisepidajaks? Maailma avaruse mõõdupuu on see, kui saab erinevalt asju näha. Liiati – kõike ei näe me ikka.

Kosmonaut võib näha meie maakera, aga ta ei lähe universumist väljapoole. Vaatepunktide erinevus tuleb ära kasutada. Seda annab muide korraldada ka ajalise dimensiooni kaudu. “Eesti lugu” on ju eelkõige ajalugu. Teosed on järjestatud ürgajast siiapoole. Nagu kirjutas Tuglas: tänapäeva õhtuni.

— Väikerahvastel on rumal komme võrrelda end suurematega ja sageli tekitab see tarbetuid neuroose, et ei olda justkui piisavalt head. Kas eesti kirjandus kõnetab inimesi ka väljastpoolt Eestit?

— Kui palju läheb Eesti üldse teistele rahvastele korda, kui me ise end neile kaela ei määri? Inimestel on igas ilma otsas oma mured. Skandaali tõttu nad ehk hakkavad huvituma sellest, kus “meiekesed” elavad, aga kui ei huvita skandaalgi, siis gloobuse pealt meid taga ajama ei tormata. Enamikus maailma kodudes gloobuseid arvatavasti polegi. Inimesed magavad pooled päevad teleri ees või imevad parema puudusel näppu või kuulavad nn muusikat. Kui tal on valida, kas kuulata Glenn Millerit või mõnda Eesti esitajat, siis ameeriklane valib Milleri.

— Sest see kõnetab teda rohkem?

— Kui mõni välismaal elav eestlane küsib, mis meil siin toimub, oleks halenaljakas, kui ma soovitaksin tal lugeda esmalt ajakirju Kroonika ja Just (mida ma ise loen algusest peale, sest neisse puutub kultuurgi). Olles küll lihtsurelik, ei saa ma siiski vastata, mis see küsija asi on. Olukorda tuleb selgitada.

Kui aga sama küsimuse esitab teise rahva esindaja, tuleb vastusele lisada hulk kommentaare. Juhtusin paari päeva eest kuulama Tartus Wilde pubis, kuidas kaks eestlast, üks vormis, teine tsiviilis, seletasid Herman Simmi juhtumit vanemale mehele, kes kindlasti polnud turist. Niisugune saab lõpuks aru küll, kuid teda tuleb kallutada meile mõtlema. Kui ta seda teeb, võib sellest olla väga palju abi.

Meie pere tunneb lähemalt paljusid Soome estofiile. Muidugi on nende teadmised Eestist paremad kui mõnel sakslasel või inglasel, ent ka neil pole piiramatult aega kuulata meie lugusid, sest nad ise peavad olema edasi oma rahvuse esindajad. See peaks olema selge eriti pärast Kauhajoe tragöödiat. Teised rahvad ei taha olla veel ühed eestlased.

— “Eesti lugu” räägib Eesti ajaloost. Kas see ajalugu on seesama, mida koolis õppisime?

— Ilmselt mitte. Eestlase haridus on ajaloo vallas pööraselt erinev olenevalt epohhist, kust ta on pärit. Meie keskel on isegi neid, kelle algharidus on lausa tsaariaegne.

Vanavanemate ajalooteadmise alged kujundas iseseisvus pärast Vabadussõda. Praegu küsivad minust vanemad murelikult: kas noored ikka teavad, kuidas “see oli”?

Väga palju mõjutab kodu. Paljudel juhtudel võis kodu olla koguni pidur. Vanemad ei rääkinud Nõukogude ajal asjust, mille puhul nad kartsid, et laps räägib jutte edasi vales kohas. Olen seda kunagi nimetanud vaikimise pedagoogikaks. Et olla täpne – sedasama tehti ka paguluses.

Ajalugu ei saa õppida nagu keelt. Sõites näiteks Indiasse, võib teha endale selgeks mõned praktilised faktid, kuid pole võimalik elada mõne hetkega läbi kogu selle suure maa ajalugu. Me ei saa olla korraga nii eestlased kui ka hindud.

— Eestlastel on enese kohta üsna mitu müüti. Üks neist on, et eestlased on raamatusõber rahvas ja kirjanikud on olnud Eesti kultuuriloos hinnatud ja tähtsad tegelased. Kas see müüt vastab tõele?

— Kirjandus viis meid Euroo­passe. Mõelge vaid, kui suur on eesti keeles ilmuvate raamatute hulgas tõlgete osakaal. See, et praegu on iga mats või harakas enda meelest kirjanik, on ajutine. Tõlgitud on meie keelde aga aegade algusest peale ja see on avanud meile võimaluse saada muust oma osa. Tänu tõlgetele suudame kujutleda ennastki teiste rahvaste keskele.

Suurepärane näide on Joosep Toots, kel läks üsna sassi, kas ta elab Paunveres või Kentuckis. Oskar Luts polnud maailmarändur. See, kuidas ta paneb Tootsi Ameerikasse elama, näitab Lutsu suurust.

— Aga kuidas on muutunud suhtumine kirjanikku?

— Õigus olla kirjanik on tohutu suur õigus. Seda ei saa kohtuga ära võtta. Kuna surmanuhtlust Eestis ei ole, on järelikult igaühel vabadus elukestvalt kirjutada. Võib piirata avaldamisõigust (oli kurb kuulata, kui ühes telefonikõnes ütles Rein Veidemann õnnetult: “Mis sõnavabadusest sa siin räägid!”), aga kirjutamist ära keelata ei saa.

Teine asi on, mida sa kirjutad. Uusim eesti kirjandus on tihti ajaviiteline. Sirvid ega loe, hiljem isegi ei sirvi. Kui Eestis oleks ainumaski metroo, oleksid kõik metroojaamad minema visatud kirjandusrämpsu täis.

— Kas meie uusim kirjandus on siis sedavõrd kehv?

— See on subjektiivne. Raamatud, mille filosoofiline külg on lihtsalt pude, pole mulle kunagi meeldinud. Siis pole seal ka mingit inimlikku tunnet. See on ajaviide. Mul peaks olema pööraselt palju aega, et seda lihtsalt surnuks lüüa.

Ent oleks ka rumal hakata kedagi hurjutama seepärast, et teda avaldatakse. Küll nekroloog teatab, millal autor suri. Kui on nii vilets vend, et ei vääri nekroloogi – noh, küllap surmakuulutuse ikka keegi paneb.

— Mis on teie viimase aja suurim kirjanduselamus?

— Elamuse järgi ei loe ma enam ammu, või õigemini, rõõmu ja rahu leidmiseks loen ma peamiselt üle, korduvaltki. Olen hakanud järjest rohkem hindama eesti luulet, autoreid, keda pole enam meie keskel, kuid ka neid, kes kirjutavad edasi.

— Miks te luulet enam hindate?

— Luulet on alati kergem tsiteerida. Tsitaate kui paremaid õpetussõnu läheb alalõpmata vaja, et võrrelda enda mõtetega.

Oma olemuselt on luule vähe narratiivne, ta jutustab küllalt erandlikult. Samal ajal on ta pea alati ajalooline. Viiding on ajalooline, Runnel, samuti August Sang ja Gustav Suits. Luule annab ajaloo kontsentraadi. See teeb paljud asjad selgemaks.

Kunstis on ääretult tähtis jätta ära kõik üleliigne. Eesti proosa on praegu pillav. Nagu öeldud, iga mats kirjutab – ja nimelt nagu mats. Ärisaksad isegi ei kirjuta. Nad ostavad endale kirjutaja.

— Kas eesti kirjandusel on üks, läbiv mõte?

— Tõtt-öelda pole ma seda kunagi otsinud, sest see teadmine ei anna kõige vähematki olukorras, kus peab tegelema mitme kirjandusega. Lõppude lõpuks on kirjandus läbinisti antropogeenne, tegeleb kõigega inimese kaudu. Kirjanduse mõte saab seisneda selles, kuidas on inimese elu sisse seatud, kuidas ta ise seda teeb ja mida ta teeb või pakub teistele.

Samuti on oluline, mis jääb maha – see oli arbujatel oluline motiiv. Sellele ei osata mõelda. See ei pea olema tingimata Nobeli auhind. Mõned upsakad inimesed on eksitanud uut põlvkonda sellega, et iga nende uurimus peab olema väärt olla esitatud Nobeli kandidaadiks. Käigu põrgu! Siiani on kõik Nobeli nominendid Eestist olnud kirjanikud: Under, Tuglas, Kross, Kaplinski.

Kes ta on?

Peeter Olesk

Sündinud 25. detsembril 1953 Tallinnas

•• Tartu ülikool 1977

•• Abielus

•• Maaülikooli rektori nõunik

•• Eesti kirjanduse seltsi auliige

•• San Bernardino (USA, Ca) aukodanik

•• IRL-i, EÜS-i liige

•• Enda kohta: heas tujus naer ise, muidu kinnine ja morn. Viimati nimetatu on tavaline seisund.