PEETER SAUTER: Kerouac kirjutas vabalt ja ehedalt
“Teel” oli esimene ingliskeelne raamat, mille ma läbi lugesin, ja esimene ingliskeelne raamat, mille ma tõlkisin. Ja see, mida ma siis talle mõttes ette heitsin, on mu etteheide ka praegu. Jah, ta on küll intensiivne, aga see intensiivsus on kogu aeg ühe nivoo peal ja muutub pikapeale väsitavaks ja tüütavaks. Õhuauke ja hingamiseruumi pole. Ega Kerouac ise ka hingamispause ei pidanud, kui ta mitut puhku raamatujagu teksti paari nädalaga kirjutausmasinasse lõi ja selle istuva töö juures kümmekond kilo kergemaks jäi. Need kilogrammid higi läksid siis käsikirja sisse.
Kirjanikele on on Kerouac hoiatav näide maniakaalsest kirjanikust. Märkmeid tegi ta kogu aeg, isiklik elu justkui puudus või oli äärmiselt vahelduv, ta elas nagu ilmalik munk ja elas intensiivselt oma tekstides. Peopanemise ajal istus ta tihti niisama nurgas ja norutas. Tekste kirjutas ta valmis maniakaalses faasis ja küllap see pidi vahelduma depressiivsega. Kerouaci päriselu ja tema mina olid tekstides – ja tema elu reaalsuses pärsitud. Ja kui nüüd see tekstivoog jäi nõrgemaks, elujõud hääbus (no kui kaua sa ikka üht ja sedasama lõputut teksti masinasse peksad), siis ei jäänud suurt muud üle, kui lüüa käega ja suurendada joogikoguseid, kuni viledakskulunud füüsis üles ütles. Heleda leegiga põlev küünal saab kiiremini otsa, eriti kui leek on kogu aeg justkui tuuletõmbuse käes.
Kerouaci tekst on selline, mida ei peagi ühe jutiga läbi lugema, lugu õieti pole, karakterid ei arene ja ei pruugi selgelt välja joonistuda. Just selline proosa mulle millegipärast meeldibki, sest kõik need konstrueeritud lood ja tegelaskujud on kuidagi läbinähtavad ja kunstlikud varikujud. Miks siis selline kehv proosa, mida ükski kirjastus hea mitu aastat avaladama ei nõustunud, tagantjärele nii popiks on saanud, et Kerouaci “Teel” leiab eest igast suuremast ingliskeelsest raamatukauplusest igast maailma nurgast? Miks on kunagisest kultusautorist saanud ruttu klassik?
Ei tea. Küllap on ta ehe. Päris asi. Küllap on temas valu, mille paljud ära tunnevad, ja ekstaasi. Ta ei näi, vaid on. Kerouaci esimene romaan oli “The Town and the City”, mis tahtis olla päris kirjandus ja kippus literatuuriks. Vist sai talle sedasorti kraamist kogu eluks isu täis ja edaspidi kirjutas ta lihtsalt nii, nagu see loomuldasa näppudesse tuli, nagu talle meeldis. Ja jumal tänatud. Sõimata sedasorti tekst muidugi sai. Truman Capote nimetas seda masinakirjutamiseks (mitte kirjutamiseks) ja tal oli õigus. Aga palju kordi läbi kirjutatud Capotei tekst on küll esteetiline, kuid ülevuntsimisega kipub tast elu kaduma. Capote ei kirjutanud ka homoseksuaali elust oma kaasaja Ameerikas, mida ta oleks võinud teha, vaid armastas vesta ilusaid muinasjutte.
Tõlge sauteri keelde
Sarjata sain ma ka oma tõlke eest, Eesti Ekspress ütles, et Sauter on tõlkinud Kerouaci mitte eesti, aga sauteri keelde. See oli õige jutt ja kurvastas mind pisut. Aga nüüd ma olen aru saanud, et ma oskangi ainult sauteri keelt ja kui ma peaksin veel mõne Kerouaci tõlkima, siis tõlgiksin jälle sellesse sauteri keelde, mis minu jaoks on ehedam kui neutraalne ja korrektne eesti kirjakeel.
Kerouaci “Teel” oli mul kotis, kui ma teismelisena üksi Venemaal ringi hääletasin. Mäletan, et Kerouaci hääletamine USA-s tundus mulle lähedane mu oma ringihääletamisele, kuigi keskkond ja aeg olid hoopis teised. Palju igavust ja ootamist, siis mingi juhuslik pidu, mingid uued inimesed, kelledest mõnega tekib ajaviidu käigus tuliseid vestlusi, vaidlusi ja arusaamisi. Nukker ja inimlik igapäevane luuslank.
Lugeja arvab
Vahur Afanasjev
kirjanik
“Teel” on raamat, mille lugesin ühe jutiga läbi. Mu vist üheksateistkümnenda sünnipäeva peost oli koduõlut järele jäänud ja lugesin Kerouaci ja jõin õlut ja lugesin ja põsed õhetasid õllest ja sellest tundest, et kangesti tahaksin sama intensiivselt elust ekstaasi ammutada. Haarav ja mõjurikas tekst.
Kivisildnik
kirjanik
“Teel” on parim raamat, mida on võimalik terve mõistuse raames kirjutada, Burroughs on juba järgmine level, aga tema lugemiseks on vaja ise ka millelegi pihta saada. Kerouac käib ignorandilegi väga hästi. Igal juhul tuleb karvaste pärandit hoida ja kaitsta, muidu söövad Potter ja Coelho teie lapsed ja naised ära.
Jack Kerouac ja Beat Generation
Jack Kerouac (1922–1969) oli üks nn Beat Generationi ehk biitnike kolmest suurimast kirjanikust – teised kaks olid luuletaja Allen Ginsberg ja prosaist William S. Burroughs.
Oma nooruses sõitis Kerouac kaubalaeval merd ja hulkus mööda Ameerika Ühendriike. Aastal 1950 avaldas ta esimese oma poolautobiograafilistest romaanidest (“The Town And The City”). Kuid kõigutamatult kinnitas mehe maailmakirjandusse seitse aastat hiljem ilmunud romaan “Teel” (“On The Road”).
Beat Generation oli Ameerika Ühendriikides pärast Teist maailmasõda esile kerkinud ja 1950. aastatel oma kõrgaja saavutanud kirjanduslik liikumine, mille keskusteks olid San Francisco läänes ja New York idas. Liikumise protest oli suunatud keskklassile omaste turvaliste väärtuste ja ühiskonna kommertsialiseerumise vastu.
Samuti on biitnike looming lahutamatu dzˇässmuusikast – mis ei tähendanud toona loomulikult mitte ainult muusikat, vaid maailmavaadet – ja narkootikumidest. Tänu viimastele on biitkirjanduse iseloomulikuks jooneks spontaansus, nägemuslikkus ja hallutsinatsioonilisus.
Kerouaci romaan “Teel” on kahtlemata üks biitkirjanduse suurteoseid, liikumise manifestatsioon proosas – nagu väärtuste sõnastajaks luules oli Allen Ginsbergi kuulus “Ulg”.
Kerouac oli ka esimene, kes terminit “beat generation” kasutas, vestluses teise biitniku John Clellon Holmesiga aastal 1948. Viimane pani selle oma romaani “Go” (1952). Ja mitte ainult ei pannud, vaid kirjeldas seejuures ülevaatlikult biitnikke ja nende maailmavaadet. Peagi jõudis termin avalikku käibesse. Kuigi sõna “biitnik” tekkis alles “sputniku” päevil.
